[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kirves ‹kirve 19› ‹s›
varrega tööriist puidu raiumiseks, tahumiseks, lõhkumiseks vm. töödeks. Terav, nüri kirves. Kirvest teritama, ihuma. Kirvega puid raiuma, palki tahuma. Puu on nii kõva, et kirves et taha peale hakata. Raielangil sahisesid saed ja paukusid kirved. Kirvest puutumatu mets, laas. Mets läheb kirve alla 'raiutakse maha'. Uks oli kirvega lahti murtud. Raius kirvega jäässe augu. Lõi endale ettevaatamatult kirvega jalga. Tal oli kirves käes, kaenla all. Vanasti kasutati sõjariistana ka kirvest. Nagu kirvega raiutud näojooned. Kinni nagu kirves pakus. Läks põhja nagu kirves. Sa ujud nagu kirves 'ei oska üldse ujuda'. Terav kirves leiab kivi.
▷ Liitsõnad: juurimis|kirves, küna|kirves, laasimis|kirves, lihuniku|kirves, lõhkumis|kirves, maa|kirves, metsa|kirves, mätta|kirves, puusepa|kirves, raiumis|kirves, tahumis|kirves, tempel|kirves, tuletõrje|kirves, võsakirves; kaksik|kirves, oda|kirves, pihu|kirves, putk|kirves, rant|kirves, sõja|kirves, tapa|kirves, vaenu|kirves, vene|kirves, võitlus|kirves, õõskirves; kivi|kirves, metall|kirves, pronks|kirves, raudkirves.

kirvega kurge püüdma vt kurg