[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aatrium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. aj keskne pearuum Rooma elamus, mille laes oli nelinurkne ava, põrandas bassein
2. ehit varakristliku v. romaani basilikaalse kiriku sammastega eesõu (kaevuga)
3. ehit mitmekorruselise hoone keskel asuv hall, millel on hrl. klaaskatus. Aatriumiga eramu, koolimaja, kaubanduskeskus.

altari|ruum
ruum kiriku idapoolses otsas (pea)altari ees

apostoolik ‹-u 2› ‹s›
‹hrl. pl.› aj kirikl lahkusuline, kes Põhja-Itaalias 13.–14. sajandil nõudis kiriku tagasipöördumist apostelliku lihtsuse juurde ning sotsiaalset võrdsust

arhierei ‹14› ‹s›
kirikl vene õigeusu kiriku kõrgemate vaimulike (piiskopi, peapiiskopi ja metropoliidi) aunimetus

autokefaalne ‹-se 2› ‹adj›
kirikl (kiriku, teat. usundi v. selle suuna kohta:) iseseisev, teisest samausulisest (katoliku) kirikust sõltumatu. Autokefaalne kirik.

baptisteerium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. aj supelbassein Vana-Roomas
2. kirikl katoliku ristimiskirik v. -kabel (hrl. suurema kiriku kõrval). Firenze, Pisa baptisteerium.

breviaar ‹-i 21› ‹s›

1. lühike ülevaade v. kokkuvõte
2. kirikl katoliku kiriku ladinakeelne palveraamat

diakon ‹-i, -it 2› ‹s›
kirikl
1. katoliku ja protestantliku kiriku abivaimulik
2. koguduse teenistuses olev vaeste ja haigete hoolekandja mõnes protestantlikus kirikus
3. preestri abi õigeusu kirikus

diötsees ‹-i 21› ‹s›

1. aj mitut provintsi hõlmanud Vana-Rooma haldusüksus
2. kirikl katoliku kiriku piiskopkond. Vana-Liivimaa diötseesid.

djakk ‹djaki 21› ‹s›

1. kirikl õigeusu kiriku köster, salmilaulja
2. aj Vana-Vene vürsti sekretär v. asjaajaja; kõrgem ametnik Venemaa riigiasutustes 16.–17. sajandil

epitaaf ‹-i 21› ‹s›
hauakiri v. hauakirjaga mälestussammas; surnu mälestustahvel kiriku seinal. *Juhan Liivi hauasammast ehib epitaafina luuletus „Kui tume veel kauaks ka sinu maa”. P. Rummo. || kirj kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus

evangelist ‹-i 21› ‹s›
kirikl evangeeliumi kirjutaja v. kuulutaja; evangeelse kiriku liige

hussiit ‹hussiidi 21› ‹s›
aj Jan Husi õpetuse pooldaja, katoliku kiriku vastasest liikumisest osavõtja Tšehhis. Hussiitide sõjad.

inkvisitsioon ‹-i 21› ‹s›
aj katoliku kiriku äärmiselt julmalt tegutsenud kohtu- ja politseiasutus võitluseks ketseritega. Inkvisitsiooni ohvrid, tuleriidad.

jõulu|laul
jõuluteemaline v. jõulude ajal lauldav kiriku-, rahva-, laste- vm. laul

kaitse|pühak
kirikl mingi kiriku, maa, linna, elukutse kaitsjaks ja eestkostjaks olev pühak katoliku ja õigeusu kirikus

kanooniline ‹-se 5› ‹adj›

1. rangelt normidele, reeglitele vastav, kaanonile vastav. Kanoonilises vormis loodud teos. Kanooniline portree. Kanooniline tekst.
2. kirikl kaanoniks olev; kaanonile vastav. Kanoonilised teosed. Kanooniline õigus 'ristiusu kiriku õigusnormide kogum'.

kantor ‹-i, -it 2› ‹s›
van kirikumuusika õpetaja koolis, kiriku eeslaulja ja koori juhataja; köster. Kooli, kiriku kantor.

kardinal ‹-i, -i 10› ‹s›

1. kirikl katoliku kiriku kõrgeim vaimulik paavsti järel. Kardinal Richelieu. Kardinalide kolleegium.
2. zool Põhja- ja Kesk-Ameerika sarlakpunane tutiga laululind (Cardinalis cardinalis)

katoolikos ‹-e 5› ‹s›
kirikl Armeenia, samuti Gruusia kiriku pea

ketser ‹-i, -it 2› ‹s›
kiriku õpetusest kõrvalekaldunu, väärusuline. Ketserite tagakiusamine. Giordano Bruno põletati ketserina tuleriidal. Keskaegne kirik kuulutas teisitimõtlejad ketseriteks. || piltl üldkehtivate arvamuste eitaja. *Pea meeles: on palju ketsereid ära hukatud ülematele vastuhakkamise eest! A. Hint.

ketserlus ‹-e 5› ‹s›
kiriku õpetusest, usudogmadest kõrvalekaldumine, hereesia. Katoliku kirik võitles ketserluse vastu inkvisitsiooniga. Preestrit süüdistati ketserluses. || piltl üldkehtivatest seisukohtadest kõrvalekaldumine. Niisugune jutt on ju sulaselge ketserlus!

kindral|superintendent
kirikl aj luteri usu kiriku konsistooriumi ülemvaimulik teat. piirkonnas. Liivimaa kindralsuperintendent.

kirikkond ‹-konna 22› ‹s›
hrv teat. kiriku piirkonda kuuluv maa-ala (kihelkond v. selle osa). *.. nüüd kuulusid tülitsejad vennad samasse kihelkonda ja samasse kirikkonda. A. Annist (tlk).

kirikla ‹1› ‹s›
kirikuõpetaja elamu (koos kiriku kantseleiga); pastoraat, kirikumõis (2. täh.) *Ja Körber siirdus kirikla trepile, et sisse minna .. E. Särgava.

kiriku|aed
kirikut ümbritsev aed; (kiriku juures asuv) surnuaed. *Vanaisa ja vanaema olid surnud ning puhkasid kõrvuti Käina kirikuaias kaskede all. H. Sergo.

kiriku|ajalugu
kristluse ja kristliku kiriku ajalugu, kirikulugu

kiriku|alevik
kiriku lähikonda kujunenud alevik. O. Lutsu lapsepõlv möödus Palamuse kirikualevikus.

kiriku|eestseisja
aj kiriku majandus- ja politseiliste ülesannetega ametiisik. Ärksa koolmeistrina sattus ta peagi tülli mõisnikust kirikueestseisjaga.

kiriku|kogu ‹s›
(mingi maa) kiriku esindajate kokkutulek kiriku (kõrgeima) valitsusorganina, kontsiil. Oikumeeniline kirikukogu. Kirikukogu valis peapiiskopi ja konsistooriumi.

kiriku|kool [-i]
aj kiriku poolt rajatud, vaimuliku juhatusel töötav kool. *Peale nende [= kihelkonnakoolide] olid maal veel vene kirikukoolid, samuti midagi kihelkonnakooli-taolist .. F. Tuglas.

kiriku|koor [-i]

1. kiriku juures tegutsev ja peam. jumalateenistustel esinev koor
2. oreliväär, kooripealne

kiriku|koormis
aj koormis kiriku heaks

kiriku|kõrts
aj kiriku juures asuv kõrts. Kirikukõrtsis said talumehed pühapäeviti kokku.

kiriku|küla
kiriku juurde kujunenud v. endistel kirikumõisa maadel asuv küla

kiriku|maantee
kiriku juurde viiv maantee

kiriku|meelne
kiriku, kirikutegelaste seisukohtadele vastav v. neist juhinduv, klerikaalne

kiriku|pea
kirikl kiriku eesotsas seisev kõrgem vaimulik (näit. paavst, peapiiskop)

kiriku|sammas
aj sammas, tulp kiriku ukse juures, kuhu nuheldav kinni seoti, kirikupost, kirikutulp. Meest peksti kirikusambas.

kiriku|tee

1. kiriku juurde viiv tee
2. teekond kirikusse. Sai kirikuteel mitme tuttavaga kokku.

kiriku|teener

1. kiriku teenistuses olev isik. Preestrid ja teised kirikuteenrid.
2. (hrl. katoliku kirikus) abitöid tegev ning jumalateenistuse ajal preestrit abistav isik. Kirikuteener süütas küünla.

kiriku|vaenulik
kiriku suhtes vaenulik. C. R. Jakobsoni kirikuvaenulikud seisukohad.

kiriku|vanne
kirikl kiriku liikme kogudusest väljaheitmine ja needmine (katoliku ja õigeusu kirikus). Paavst pani Lutheri kirikuvande alla.

kiriku|vastane

1. ‹adj› kiriku (4. täh.) vastu suunatud. Kirikuvastased väljaastumised. Kirikuvastane meelsus.
2. ‹s› kirikusse (4. täh.) vaenulikult suhtuv isik. Ta kujunes ajapikku käredaks kirikuvastaseks.

kiriku|õigus
jur kiriku kui ühiskondliku organisatsiooni elu õiguslikult määravate normide kogu

kirmas ‹-e 4› ‹s›
etn kiriku nimepäeva pühast kujunenud suvine simmanitaoline külapidu (eriti Setumaal), kirmes. Noored käisid suvel kirmastel. Külarahvas kogunes kirmasele.

klerikalism ‹-i 21› ‹s›
pol ühiskonnas ning kultuurielus kiriku juhtivat osa taotlev ideoloogia ja poliitika suund

konkordaat ‹-daadi 21› ‹s›
mingi (hrl. katoliikliku) riigi ja paavsti kokkulepe kiriku ja ilmaliku võimu suhete reguleerimiseks. Napoleon sõlmis 1801 paavstiga konkordaadi.

konsistoorium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
kirikl kiriku mitmeisikuline haldusorgan. Konsistoorium kinnitas ametisse uue pastori.

koor2 ‹-i 21› ‹s›

1. ehit kiriku idaosas olev ruum (v. pikihoone idaosa), kus asetseb peaaltar, altariruum
2. kirikus pikihoone lääneotsas olev rõdu, millel paikneb orel, oreliväär. Orel kooril hakkas mängima. Lauljad läksid trepist üles koorile. *Iga pühapäev istus Leena köstri kõrval kooril.. J. Mändmets.