[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kilk ‹interj adv›
annab edasi kõva esemega löömisel tekkivat kilksuvat heli (sageli paarissõnana). *„Kilk, kolk, kilk, kolk,” taovad ülal külas kirves ja haamer. L. Kibuvits.

kilk ‹kilgi 21› ‹s›

1. ahjupragudes, soemüürivahedes jm. elutsev kollakaspruun siristav toaputukas, toakilk (Gryllus domesticus). Ahju alt kostis kilkide siristamist, laulu. Kilk kriiksub ahjupraos, koldes.
2. õõnestatud puutükk, millesse kinnitatud pilpakese abil saab tekitada kilgilaulu meenutavat heli (hrl. laste mängupill)
3. piltl (kerge) alkoholiuim. Mehel on väike, paras, tubli kilk peas. Veinist lõi väike kilk pähe. *Võtsin tol õhtul esmakordselt kilgi, päris korraliku kilgi pähe .. R. Sirge.
4. piltl rahutuks tegev, kiusav kinnismõte. *See [= kuuldus] pani noormehele kilgi pähe, mis talle rahu ei andnud. J. Vorms. *Vaadake, siin on jälle üks neist kilkidest, mis Bülle põrunud pea välja haub. Ta nimetab ennast vabrikandiks .. E. Vilde.