[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kile ‹-da 2› ‹adj›
(hrl. inimeste ja loomade-lindude, harvemini muude häälte kohta:) läbilõikavalt kõrge ja terav. Naisel, tüdrukul oli kile hääl. Eit tänitas, karjus midagi kileda häälega, kiledal häälel. Tema kile tiiskant kostis üle teiste lauljate häälte. Koera kile klähvimine. Laudast kostis põrsaste kiledat vingumist. Tiirud on merelindudest kõige kiledama häälega.

kile1 ‹6› ‹s›

1. ka anat (lahutav v. piirav) nahkjas moodustis (membrana). Keskkõrv on väliskõrvast eraldatud õhukese kilega.
▷ Liitsõnad: trummikile.
2. õhuke painduv sünteeslehtmaterjal. Kasvatab kile all kurke. Toiduained pakiti kilest kotti. Kilega kaetud raamatukaaned.
▷ Liitsõnad: polüetüleen|kile, polüester|kile, tsellofaankile.
3. õhuke ainekiht, kelme. Lakikiht moodustab kuivades eseme pinnal õhukese kile. *.. kui ta märkas, et tassides on hoopis kakao, mille pinnale hakkas just kile tekkima. L. Metsar.

kile2 ‹6› ‹s›
kaerakile, kaerakiisel. Kaerajahust keedeti kilet.