[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kiik ‹kiige 22› ‹s›

1. mitmesuguse ehitusega kiikumisvahend. a. postide külge kinnitatud võllilt allarippuvatest aistest v. nööridest ja nende vahele kinnitatud lauast v. laudadest koosnev kiikumisvahend. Tüdrukud istusid, poisid seisid kiigel püsti. Ajas kiigel üle võlli. Kiik kiikus hoogsalt üles ja alla. Eemalt kostis kiige kääksumist. Lähme kiigele, kiige alla! 'lähme kiikuma, lähme kiigeplatsile'. b. posti vm. tugipunkti peale asetatud laud v. palk, mille otstele asuvad kiikujad
▷ Liitsõnad: küla|kiik, nöör|kiik, pöör|kiik, püst|kiik, rõht|kiik, võllkiik.
2. häll, kätki. Laps magas rahulikult kiiges. Laes rippus kiik lapsega.
▷ Liitsõnad: võrkkiik.

kiik ‹kiigu 21› ‹s›
hrv kiikumine. *Laisalt vaovad harvad pilved,/ uniseks teeb sind see kiik. A. Sang. || sport (võimlemisel:) ülesirutatud kõhuliasendis kiikumine vaheldumisi pea ja jalgade suunas