[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kihvt ‹-i 21›

1. ‹s› van v kõnek mürk. Andnud vihamehele kihvti sisse. *Mis ühele lubatud, see on teisele hävitav kihvt. A. H. Tammsaare. *.. katku kihvt on talle verre jäänud ja sealtkaudu pähe valgunud. G. Helbemäe.
2. ‹adj› kõnek õel, mürgine. *„Vana Kornel?” – „Nojah, see tal sanitar .. Inimeste vastu kihvt – aga näe, loomi armastab...” E. Rannet.
3. ‹adj› kõnek kellegi meelest mingitelt omadustelt väga hinnatav, vahva, tore, äge. Need olid päris kihvtid poisid. Urve on igavene, täitsa, hästi kihvt tüdruk. Ta on kihvt kambajõmm. Sul on kihvt kleit. See on sul maru, hiigla kihvt mõte. Tüdrukud arutasid, kus võiks linnas kõige kihvtim pidu olla. *Vello õiendas magnetofoniga, otsides kihvtimaid lugusid. K. Saaber.