[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kibe ‹-da 2›

1. ‹adj› teravalt mõru, viha. Viin, pipar on kibe. Kibe kui tubakas. Võttis lusikatäie kibedat rohtu. Metsõunapuu õunad on enamasti kibedad ja hapud. Seisnud või võtab kibeda maitse. Rohkest suitsetamisest on suu kibe 'suus on kibe maitse'. Talle pakuti pudelit: „Säh, tee suu kibedaks!” „Kibe, kibe!” hüüdsid pulmalised – ja noorpaar suudles. | bot (taime- ja seenenimetustes). Kibe tulikas, piimalill, käbikõrges. | piltl. Teenija leib on kibe. Hüvastijätul oli juures mingi kibe kõrvalmaik.
▷ Liitsõnad: pipar|kibe, sapp|kibe, tulikibe.
2. ‹adj› nina limaskestale v. silmadele teravalt mõjuv. Kibe suits pani läkastama ja silmad vett jooksma. Kibe tukiving. Õhus oli kibedat kärsahaisu. Kibe piibupigi lehk.
3. ‹adj› kipitav, pisut v. torkivalt valus. Kurk on pisut kibe. Silmad on lugemisest kibedad. Nahk on päevitamisest kibe. Jalatallad on käimisest kibedad. Ega see valus olnud, ainult natuke kibe. Kibedad valuhood panevad haige oigama. *Äkki tundis ta kibedat valu sõrmis, mis küünalt hoidsid: tuli puudutas küüsi. F. Tuglas. || sellist valu tekitav. Jood on haava peal kibe. Mida armsam laps, seda kibedam vits. *Ainult elu enda kibedad vitsad võivad Ferdinandi-taolisele inimesele mõistuse pähe panna. P. Kuusberg. || valu v. ebameeldivat tunnet ilmutav v. väljendav. Ta kannatas valu ära ega teinud kibedat nägugi. Tegi viina võttes kibeda näo. *.. seekord pole [vitsasaamisel] kuulda Luteruse ähkimist, vaid kibedat kisa. O. Luts.
4. ‹adj› raske, ebameeldiv taluda. Põua-aasta oli kõigile kibe. Ta on küllalt kibedaid päevi näinud. Kitsi peremehe juures oli teenijate elu kibe. Kurtis oma kibedat saatust. Kibedad kannatused, katsumused, läbielamised, kogemused. See oli talle kibe õppetund. Kibe oli seda kuulda, näha. See on kibe tõde. Kibe puudus, häda, ülekohus, ebaõiglus. *Keset lahinguvälja, kuhu ta kogu aja jäi, kõige suuremaid poisse [= vastaseid] oma hooleks võttes, oli temal muidugi kõige kibedam. O. Luts. || raskete v. ebameeldivate sisemiste läbielamistega, kibestumisega seotud. Kibe kurvastus, hingevalu, meeleheide, lein, üksindustunne. Ütles seda kibeda kahjutundega, kahetsusega. Kibe nutt, silmavesi. Kibedad pisarad. Hoolimatus teeb meele kibedaks. Tegi endale kibedaid etteheiteid. Ta näol paistis kibe solvumistunne, pettumus. Mehel oli kibe joon suunurkades, kibe ilme, kibe naeratus näol. *Jullil ei olnud sellest eriti kahju, kuid natuke kibe oli siiski. E. Rannet.
5. ‹adj› terav, salvav, sapine. Kibe märkus. Kibedad pilkesõnad. Nendes sõnades oli kibe pilge. Tal oli kibe vastus keelel. Kibe sõna kihutab vihale. *.. tahtis siis midagi kibedat ja etteheitvat öelda. A. H. Tammsaare.
6. ‹adj› kange, kõva, suur, äge. Kibe külm. Mere ääres on üsna kibe tuul. Meestel oli kibe nälg, janu. Kibe vajadus millegi järele. Naisi vaevas kibe uudishimu. Jaanil oli kibe rutt. Kibe vaidlushoog, sõnavahetus. Linna pärast käisid kibedad lahingud. Kibe lööming, kähmlus, võitlus. *Üks iseäranis kibe „Sakala” vaenlane oli näiteks Lüganuse kiriku õpetaja praost Vogt. E. Jansen. || kõnek (mingi tegevuse v. oskuse poolest). Kibe töömees. Ta oli kibe kuduma. Kibe spets omal alal. Vastane oli ka kibe poiss, temaga polnudki kerge toime tulla. *Ohoh, ma ei teadnudki, et sa nii kibe vene keele mees oled! S. Rannamaa.
7. ‹adj› tegevusrohke ja kiire. Ehitusel, põllul käis kibe töö. Kibe kesakünd, viljakoristus, kartulivõtt. Kibe marjakorjamine. Köögis on käimas kibe toiduvalmistus, pühade-eelne kibe askeldus. Mesilased olid kibedas tegevuses. Algas kibe sekeldus, otsimine. Kibe heinaaeg. Kõige kibedamad päevad olid enne eksameid. Jäi haigeks kõige kibedamal tööajal. || kõnek kiire; kiireloomuline. Sinna on oma pool tundi kibedat käiku. Hakkas kibeda sammuga astuma.
8. ‹s› kõnek viin. Muidu hea mees, aga armastab liiga palju va kibedat. *Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja! E. Vilde.
9. ‹s› kõnek kiirus, rutt. Tee, kuidas jõuad; kibedat selle asjaga ei ole. *Noh, siis hakake tööle. Ütlesite ju, et teil alati kangesti kibe on. O. Luts. *Pole vanahärral selle kohviga nii kibe taga midagi. A. Jakobson.

kibe ‹-me 3› ‹s›
kübe. Kibemetena langes kerget lund. Kibemest tuli, sõnast tüli. *Siis kaabi preesi küljest mõned kibemed hõbevalget vere peale.. F. R. Kreutzwald. *Vihtade kõrval olnud pehme suletuustik, pole tal liha ega luu kibetki sees olnud. L. Kerge.
▷ Liitsõnad: lumekibe.

kibe käes, kibe tuleb kätte
häda, raske olukord on käes v. tuleb kätte. Laenata ma sulle ei saa, endalgi kibe käes. Kütet on vähe, enne kevadet tuleb veel kibe kätte. *Ainult loomatoiduga on kibe käes, aja või kari keltsa peale. M. Metsanurk.

[milleski, kellenagi] kibe käsi olema vt käsi

kibe pill, kibedat pilli alla neelama vt pill [2]