[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahk ‹aha 23› ‹s›
hrv loba, lõõpimine, lõõpjutt. *Eks ta kuulnud meie ahka, pannud asja omamoodi ümber ja rääkinud ülemusele ette. R. Vaidlo.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ehk ‹-u 21› ‹s›
kõnek (< ehk (I. täh.)) *.. ma tegin seal just ehkule lootes – ehk venib järele, ehk võtab ise õige asendi. R. Kaugver. *Kas nii või teisiti, ehku peale ei hakka ma siin midagi tegema. A. H. Tammsaare.

ehk küll
möönev sidesõna (ehk ja küll vahel võib eriti varasemas pruugis esineda teisi sõnu); sün. kuigi, ehkki, olgugi et
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mindi teele, ehk küll sadas kõvasti. Jaak jätkas tööd, ehk küll Mikk arvas, et sellest pole kasu. Ehk küll see on juba vana lugu, võetakse ta vahel uuesti kõne alla. Ta läks koosolekule, ehk tal küll selleks tahtmist polnud. *Körber nikutas tõsiselt peaga, ehk süda küll naeris ... E. Särgava. *Ehk ta küll oma vettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski varsti magama. E. Vilde.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. See raamat meeldis rohkem poistele, ehk küll ka tüdrukute hulgas oli lugejaid. Ta oli hea inimene, ehk küll pisut äge. Niisugust asja juhtub, ehk küll mitte sageli. Üldiselt oldi arvamusel (ehk küll kuuldus ka kahtlevaid hääli), et töö tuleb hinnata heaks. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume. Juh. Liiv.

ehk olgu siis
möönev sidesõna, lisab eespool mainitule mingi erandliku, hrl. vastupidise võimaluse, täh. 'või kui just (siis)'. *Ka raamatuist, mis talle andsin, ei suutnud ta, nagu nägin, õieti aru saada, ehk olgu siis mõni üsna kerge jutt või romaan. M. Metsanurk. *.. jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs võimatu. A. H. Tammsaare.

ihk ‹ihu 21› ‹s›
ihkamine, iha. Ihk saada surematuks. *Kool mõjus Indrekule kui mürk: oled kord teda millegi pärast tarvitama hakanud, siis ei pääse temast enam, sest ihk tema järele aina kasvab. A. H. Tammsaare. *Ka viimases ohkes veel kauguste ihk / ka viimases oksaraos võitlusekihk... A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: eluihk.

kahk ‹kahu 21› ‹s›
tasane kõbin v. kahin, vaevukuuldav müra. *Ja ühtlasi on toast kuulda kahku, nagu põgeneks keegi .. E. Vilde. *Ent hääled kadusid jälle kuhugi, polnud enam pisimatki kahku. M. Rebane.

(ei ~ mitte) kihku ega kahku vt kihku

kehk ‹kehi 21›

1. ‹s› kehkats. *.. mida meie pintslipruukijad vennad sellest arvavad, kui üks väljamaalt tulnud kehk oma osava võõbahõõrutamisega neil leivakõrvase käest ära kisub? J. Kross.
2. ‹adj› kehkjas. *Kehk doktor, kel oli rohkesti kogemusi Rio senjooradega .. A. Kurfeldt (tlk).

khe ‹interj›
‹korduvana› hrv märgib kerget köhatlemist. *Varsti saab värske küljesoojendaja, khe–khe, kuramuse vana! R. Roht.

khm ‹interj›
märgib kerget, sageli ka nõutut köhatust. *„Khm...” köhatas kirjutaja hääle puhtaks. H. Sergo. *Köh, köh, khm, khm, mis see nüüd olgu? Ah-jaa... O. Kool. *„Mis Andrus veel ütles?” – „Seda ütles, et sul on, khm, ilus uus kleit.” J. Rannap.

kihk ‹kihu 21› ‹s›

1. mitte rahu andev, otsekui tagant tõukav tung, iha millegi järele v. midagi teha, kihu. Teda sundis tagant kärsitu, vastupandamatu kihk uute elamuste, uute paikade järele. Tal on reisimisest juba kihk veres. Minus ärkas kihk midagi suurt korda saata. Tundsin kätes kihku midagi teha. Tüdrukul oli kange kihk mehele minna. Mehed läksid jahile minnes kihku täis. Mind läbis, täitis, haaras rõõmus kihk: viimaks ometi olen vaba. Tal polnudki tantsuhimu, ei tundnud kihku jalgades. *Mõlema pead kuumutas üksainus metsik kihk: võita, teisest jagu saada. R. Sirge. || meeleline himu, seksuaalne iha, kihu. Tuli peale kihk poisi, naise järele.
▷ Liitsõnad: avastamis|kihk, jahi|kihk, kättemaksu|kihk, mineku|kihk, mängu|kihk, noorus|kihk, otsimis|kihk, reisi|kihk, rõõmu|kihk, rännu|kihk, tantsu|kihk, tasumis|kihk, tegutsemis|kihk, viha|kihk, võitluskihk; kire|kihk, sugu|kihk, verekihk.
2. hrv hoog, vahk. Ägeduse, uljuse kihk. *.. ka tema tundis ägedaid mälestusvalu kihke, nagu oleks ta sünnitusvaludes. M. Pärna (tlk).

kk.
keskkool

kok ‹interj›
‹korduvana› annab edasi kuke häälitsust. *.. kukk hoiatas kanu – kok-kok-kok! H. Sergo.

kõhk ‹kõhu 21› ‹s›
hrv tasane vaevukuuldav kõbin, kahk. *Aga tal oli ergas uni, iga vähem kui kõhk äratas ta jälle. E. Vilde. *Tuul puhub kenasti – ei kuule nad enneaegu meist kõhkugi. M. Metsanurk.

(ei ~ mitte) kihku ega kõhku vt kihku

ohk ‹ohu 21› ‹s›
hrv ohkamine. *.. kaua aega meie maal muud ei nähtud kui ohku ja ahastust. C. R. Jakobson.

uhk ‹uha 22› ‹s›
väljahoovav külm vesi v. aur; hoovus, voog. Merest tõuseb jäine uhk. *Vibuna üks kuju ahas / üle lummutava luha, / läbi hõbedase uha / paistab, nägu valuvahas .. M. Under. *Kuid mõnutunnet kehas, vaimus, / meil riivab äkki jahe uhk: – / vaid harva sõnastatav aimus, / et tuhka vaatab homne tuhk. L. Anvelt.

õhk ‹õha 23› ‹s›
hrv õhin. Oli töö kallal õhal 'õhinas, indu täis'. *Balthasar mõtles – omaenese jalgealuses pinnas uuristamise hirmu ja õhaga .. J. Kross. *.. [aeg] elada uute, tundmatute lootuste õhas. K. Saaber. || ‹postpositsioonilaadselt› õhutusel, innustusel. *Või rabad ise teiste õhal .. selga liiga ränga kandami. E. Nirk. *.. sest see tola hakkas õlle õhal nõnda valjusti .. laulda pröökama, et vioolasid enam õieti ei kostnudki. J. Kross.

õhk ‹õhu 21› ‹s›

1. Maad ümbritsev gaaside segu, elutegevuseks vajaliku hapniku allikas. Arktiline, parasvöötme, troopiline, ekvatoriaalne õhk. Kuiv, niiske, hõre õhk. Konditsioneeritud, saastatud, saastunud õhk. Õhu niiskus, temperatuur, tihedus, rõhk, ruumala. Õhu liikumine. Külm õhk levib Eesti kohale. Soe õhk tõuseb üles. Kuumusest virvendav õhk. Õhku läbilaskev materjal, riietus. Lähme värske 'hapnikurikka, puhta' õhu kätte! Tõmbas puhast õhku sügavalt kopsudesse. Lämbe, sumbunud, raske õhk. Toas on halb õhk. Keldri kopitanud õhk. Õhk oli tubakasuitsust paks. Pumpas jalgrattakummi õhku täis. Õhust tuli puudu. Ahmis õhku nagu kuivale sattunud kala. Künka tipul jäädi õhku ahmides 'lõõtsutades' seisma. Tõmbab, veab ninaga õhku. Lahtist värvipurki ei tohi õhu kätte seisma jätta. Vajan sind nagu õhku 'vajan väga'. Toapoiss kadus kui õhk 'kiiresti ja käratult'. Tüdruk on kerge kui õhk. Nad elasid paljast õhust ja armastusest (väga vaese elu kohta). Ära riku õhku (hrl. peeretamise kohta).
▷ Liitsõnad: haigla|õhk, hommiku|õhk, keldri|õhk, kevad(e)|õhk, linna|õhk, maa|õhk, mere|õhk, metsa|õhk, mulla|õhk, mäestiku|õhk, pakase|õhk, sini|õhk, suve|õhk, sügis(e)|õhk, talve|õhk, toa|õhk, troopika|õhk, tuule|õhk, ööõhk; eluõhk; hingeõhk; liig|õhk, sekundaar|õhk, suru|õhk, varuõhk.
2. (ruumisuhetes:) maapinna kohal olev ruum; atmosfäär. Sünnipäevalaps visati õhku. Linnuparv, lennuk tõusis õhku. Õhku vapustasid plahvatused. Tulistas hoiatuslasu õhku. Sild lasti õhku 'õhiti'. Laskemoonaladu lendas õhku. Lumehelbed tiirlevad õhus. Pääsukesed püüdsid õhust putukaid. Etendus toimus vabas õhus 'looduses, mitte ruumis sees'. || (vaba) ruum. Lehekülje äärtele on jäetud palju õhku. Eksponaadid tuleb paigutada nii, et neil õhku oleks.
3. piltl (ka piltlikes väljendeis). Linnakese provintslik, kopitanud õhk. Ümberkorraldused tööl mõjusid õhku puhastavalt. Siin läheb varsti õhk tuliseks! Õhk on puhas! (kellestki vabanemise kohta). Ta on mulle, minu jaoks (tühi, paljas) õhk 'tähtsusetu, eikeegi'. Lubadus osutus soojaks õhuks (täitmata lubaduse kohta). Müüb õhku (millegi väärtusetu v. olematu müümise kohta). Kasuka hind pani mehe õhku ahmima (üllatusest, ehmatusest kõnevõime kaotamise kohta). Tehinguga lendas kümme miljonit õhku. Varandus auras õhku. Unelmad hakkasid õhku haihtuma. Ah, mis sa õhus hõljud ja unistad! Õhus on elektrit, äikest. Poiss püüab teadmisi lausa õhust 'omandab teadmisi vaevata, lennult'. Tunneb õhust 'intuitiivselt', et midagi on juhtunud. Õhust võetud andmed (välja mõeldud, huupi võetud andmete kohta). Tal on õhus huvitavaid tööpakkumisi (ebakonkreetsete pakkumiste kohta). Projekt on praegu veel õhus (teostamise suhtes ebakindlas järgus).
4. van lõhn. *Mul meeles magus lille õhk .. M. Heiberg. *Taakel tuli Leenut teretama; ta oli jo mõne suutäie viina võtnud, õhk käis suust .. P. Mannteuffel.
▷ Liitsõnad: lilleõhk.

õhus rippuma, õhku rippuma jääma, õhku rippuma jätma
ähvardamas, tulekul olema; ebakindlas, ebaselges olekus olema; sellisesse olekusse jätma v. jääma. Sõda ripub juba õhus. Tormihoiatus rippus kogu aeg õhus. Puhkuseplaanid ripuvad veel õhus. Hüpotees, ettevõtmine jäigi õhku rippuma. Jättis vastuse õhku rippuma.