[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kett ‹ketu 21› ‹s›
naha sarvkihist irdunud kliitaoline osake. Kuiva naha, mitmesuguste haiguste korral võib nahk eralduda kettudena.

kett1 ‹keti 21› ‹s›
üksteisega järjestikku liikuvalt ühendatud (metall)lülide kogum. Pikk, lühike, tugev kett. Kinnitas paadi ketiga silla külge. Jalgrattal on kett maha läinud. Ankur ripub keti otsas. Koer on keti otsas. Pika ketiga hõbeuur. Käevõru, medaljoni kett läks katki. | ‹sisekohakäänetes› (osutab kellegi v. millegi kinnitamisele, kinniolekule v. sellest olukorrast vabanemisele). Pani koera ketti. Koer on ketis. Laskis koera ketist lahti. Pani hobuse ädalale ketti. Lehm, hobune on aasal ketis. Silla küljes oli mitu paati ketis. Uks on ketis. Ta pani ukse ketti ja avas alles siis praokile. | piltl. Võtsime üksteisel käest kinni ja moodustasime keti. *Mina, mu laps, lapselapsed ja nende lapsed, üks pikk kett .. A. Ertel.
▷ Liitsõnad: ajami|kett, ankru|kett, jalgratta|kett, kaela|kett, kaitse|kett, kella|kett, koera|kett, kraana|kett, käe|kett, köietus|kett, looma|kett, randme|kett, ratta|kett, trengi|kett, ukse|kett, uuri|kett, veo|kett, ülekandekett; hõbe|kett, kuld|kett, plaatina|kett, pronks|kett, vaskkett.

kett2 ‹keti 21› ‹s›, ketid pl
pisirahvas Siberis Jenissei keskjooksul