[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

edev ‹-a 2› ‹adj›

1. tähelepanu v. imetlust äratada püüdev. a. edvistav, kenitlev, koketeeriv; sellisele isikule omane. Mees oli veidi, üsna, hirmus edev. Plika on edev nagu harakas. Mõned edevamad tüdrukud turtsatasid. Külas peeti teda edevaks. Edev naer, kiljumine. Edev eneseimetlus. Armastab edevaid riideid, ehteid. *Viimane [= metsaisand] oli edev isik, kellel enese mehelikust ilust ja meeldivusest suur arvamine. E. Vilde. b. millegagi uhkeldav. Ta on edev oma ilule. Laste võimetele edevad vanemad. *Ja lõppeks on ta [= Aristoteles] oma tarkusele pisut edev, kaldudes tõekspidamiste esitamisel nendega vahel uhkeldama. L. Anvelt.
2. läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp. Edeva keelega võib palju pahandust teha. Ära Kaiele räägi, tal on edev suu. Ega ma edev ole, et lähen seda edasi rääkima. Milli oli naeruga edev, edev naerma.