[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kelk ‹kelgi 21› ‹s›
hrv kelkimine. *Rõkkab koos halloomehe terega / suurusehullude kelk, halp enesekiit. A. Alle.

kelk ‹kelgu 21› ‹s›

1. väike (jalastel) libisev sõiduk v. veok. Laste, hülgeküttide kelk. Soome kelk 'tõukekelk'. Kelku vedama, tõukama. Kelguga sõitma, mäest alla laskma, liugu laskma. Lapsed istusid kelgul. Vedas kelguga puid. Pakid toimetati kohale kelkudel. Kelk libises värskel lumel hästi. Koerad rakendati kelgu ette.
▷ Liitsõnad: alumiinium|kelk, kahe|kelk, koera|kelk, plastmass|kelk, põdra|kelk, tõuke|kelk, võistlus|kelk, ühekelk; palgi|kelk, pärakelk.
2. jääpurjeka jalastega alus
3. tehn masina, mehhanismi vm. seadme juhikutel libisev osa