[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ainu|kehtiv ‹-a 2› partits
ainsana kehtiv. Raske on anda mingisugust ainukehtivat sõnastust, definitsiooni.

ajatu ‹1› ‹adj›
just nagu väljaspool aega olev v. toimuv; konkreetsest ajast, ajastust sõltumatu, üle aegade toimiv v. kehtiv. Ajatu luule, kunst. Igaüks ei suuda mõista rahvaluule ajatut võlu.

duplikaat ‹-kaadi 21› ‹s›
dokumendi teine, võrdselt kehtiv eksemplar

kasarmu|kord [-korra]
ka piltl kasarmus kehtiv range kord, kasarmudistsipliin. Noorsõduritel oli kasarmukorraga raske harjuda.

kategooriline ‹-se 5› ‹adj›
kindlasti väitev, vaieldamatult kehtiv; rangelt kindel, otsustav. Kategooriline käsk, keeld, nõue. Kategooriline seisukoht, arvamus. Kategooriline otsustus. Kategoorilise sõnastusega korraldus. Äraütlemine võinuks kategoorilisemgi olla. Ta on oma väiteis liiga kategooriline. Vastuseks oli kategooriline „Ei!” Ta on range ja kategooriline mees. Kategooriline imperatiiv 'I. Kanti filosoofia kategooria, mis väljendab kõigile kohustuslikuks peetavat moraalinormi'.

kloostri|kord [-korra]
kloostris kehtiv sisekord. Kloostrikord oli vali.

kooli|kord [-korra]
koolis kehtiv kord. Mõned õpilased rikkusid koolikorda. *Koolikord keelas õpilastel viibimise tänavail pärast kella kümmet õhtul.. L. Kibuvits.

otse|pilet
pilet, mis on kehtiv sihtkohani vaatamata ümberistumistele, vahemaandumistele jne. (näit. rongis, laeval, lennukis). Ostis otsepileti Tallinnast Santiagosse.

passi|määrustik
riigi ulatuses kehtiv määrustik passi omamise jm. passiga seoses oleva kohta

pika|ajaline
pikka aega kestev v. kestnud. Väga pikaajalise arengu tulemus. Pikaajaline ajakirjanduslik tegevus. Sai aukirja pikaajalise laitmatu töö eest. Esemed kuluvad pikaajalisel kasutamisel. Pikaajaline sõda kurnas riiki. Pikaajaline väljaõpe, komandeering. Pikaajaliseks säilitamiseks sobivad kõige paremini taliõunad. Kannab pikaajalist karistust. Meid seob pikaajaline sõprus. Haige vajab pikaajalist ravi, hoolitsust. Pikaajaline nälgimine. Pikaajaline sadu. Samblikud taluvad pikaajalistki külma. Pikaajalisel keetmisel vitamiinid lagunevad. || pika, pikema aja kestel toimunu tulemusena saavutatud. Pikaajalised tähelepanekud, kogemused. Pikaajaline kogemus, praktika osutab, et.. || pika aja kestel jõus, kehtiv, pikemaks ajaks määratud. Pikaajaline majandusliku koostöö leping. Pikaajaline laen, võlg, krediit. Pikaajaline kohustus. Pikaajaline veksel. Pikaajalised ilmaennustused. Pikaajalised 'pikemat aega kasutatavad' kultuurkarjamaad. *Ta pakkus talu vennale pikaajalisele rendile. S. Ekbaum.

reegel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. juhis v. eeskiri, mis lubab v. keelab mingis olukorras v. paigas midagi teha. Lihtsad, keerulised, üksikasjalised reeglid. Mängus tuleb reeglitest ausalt kinni pidada. Kõigi reeglite järgi mängitud malepartii. Kooli siseelu reeglid on fikseeritud kodukorras. Ma pole korteriühistu ühiselu reegleid millegagi, kuidagi rikkunud. See dokument pole reeglite kohaselt vormistatud. Seltskondliku käitumise reeglid. Väli mineeriti kõigi sõjakunsti reeglite järgi. Kõigepealt pead ära õppima värsitegemise reeglid. Draamateose klassikaline kolme ühtsuse reegel nõuab, et .. Matemaatika, loogika reeglid. Grammatika õppimisel tuleb meelde jätta terve hulk reegleid. Nominatiivse ja genitiivse liitumise, ühildumise, kirjavahemärkide reeglid. Millist reeglit sa ülesande lahendamisel kasutasid? Reegleid meelde tuletama, pähe õppima. Sellest reeglist on mitu erandit. Parema käe reegel füüs (magnetväljas liikuva juhtme indutseeruva elektrivoolu suuna määramiseks).
▷ Liitsõnad: grammatika|reegel, keele|reegel, tuletus|reegel, silbitus|reegel, õigekirjareegel; mängu|reegel, võistlusreegel; konspiratsiooni|reegel, käitumis|reegel, moraali|reegel, protseduuri|reegel, usu|reegel, viisakus|reegel, õpilas|reegel, ühiselureegel; põhireegel.
2. toimimis- v. tegutsemisprintsiip, põhimõte, juhtnöör. Järgib oma tegutsemises reeglit „seitse korda mõõda, üks kord lõika”. See on vana hea reegel, mis kehtib igas olukorras. Mul on kindlad reeglid, mille järgi elan. Seadsin endale juba lapsepõlves reegliks aidata endast nõrgemat. Kuldne 'suurepärane, läbi proovitud, alati kehtiv' reegel.
▷ Liitsõnad: elureegel; kirve|reegel, kuld|reegel, rusikareegel.
3. mingit üldist seost väljendav seaduspärasus, mingit süsteemi kirjeldav üldistus. Ökogeograafilised reeglid. Biogeneetiline reegel 'seaduspärasus, mille järgi isendi arengus kordub lühendatult liigi ajalooline areng'.
4. üldine v. normaalne nähtus; üldjuht [-juhu]. Täielik üksmeel on abielus pigem erand kui reegel. Erand kinnitab reeglit. || reeglina (parem:) üldiselt, üldjuhul, harilikult. Kopsupõletiku ravi toimub reeglina haiglas. Hiina mänguasjad on reeglina kergesti purunevad.
▷ Liitsõnad: tava|reegel, üldreegel.

sesooni|pilet
teat. ajavahemikul kehtiv pilet, hooajapilet. Raudtee sesoonipilet.

sisemine ‹-se 5› ‹adj›

1. sees, seespool olev, asetsev, toimuv jne., sise-; ant. välimine. Sisemine külg, pool, pind. Sisemine aken, sein. Sisemine uks polnudki lukus. Astusime edasi sisemistesse eluruumidesse. Puusepad ja maalrid alustasid sisemiste tööde tegemisega. Puukoor kaitseb tüve sisemisi kudesid välismõjude eest. Kapsa sisemistes lehtedes on C-vitamiini rohkem kui pealmistes. Maa sisemine soojus. Sisemised ja välimised suguelundid. Sisemine verejooks, verevalum. Patsient kaebab sisemisi valusid. Tal on mingi sisemine haigus, viga. Sisemine 'füsioloogiline e. bioloogiline' kell. *Ja nõnda asus ta.. ülesande kallale ehitada hollandi tuulik, mis sisemise ja välimise värgi poolest suurtele veskitele üheski asjas järele ei annaks. E. Vilde.
2. millegi sees v. piires kehtiv, esinev, ilmnev jne., -sisene; ant. väline. Riiki, ühiskonda lõhestavad suured sisemised vastuolud. Impeeriumi sisemine olukord oli üsna ebastabiilne. Asutuse sisemine kord, töökorraldus jätab nii mõndagi soovida.
3. inimese sisemaailmaga seotud, selles avalduv v. sellest johtuv, hingeline; ant. väline. Sisemine ilu. Sisemine vajadus, veendumus, sund, pinge. Sisemised kõhklused, heitlused. Suur sisemine rahulolu. Sügav sisemine rahu. Üksiolemise oskus sõltub inimese sisemisest rikkusest. Rääkis sisemise põlemisega, õhinaga. Esineja kõne oli täis sisemist tuld. Temast kiirgab sisemist väärikust, üleolekut. Inimese sisemine mina. Sisemine hääl hoiatas mind. Naise sisemist õnne oli märgata kõigest – ilmest, kõnnakust, liigutustest. Väline klants peidab sageli sisemist tühisust. *Vististi oli Liisu ainult sisemist kõdi tundnud, kui parunihärra temale keelatud sõprusega lähenes.. E. Vilde.
4. millelegi olemuslikult omane, millegi olemusse kuuluv, sellega seotud v. sellest lähtuv; ant. väline. Sündmuste sisemine seos. Kompositsiooni sisemine põhjendatus. Näidendi sisemine arengujoon. Lavastuse sisemine loogika.

talve|aeg

1. talvine aeg. Külm, pakaseline talveaeg.
2. talvel kehtiv vööndiaeg (hrl. üks tund suveajast järel). Üleminek suveajalt talveajale.

tõde ‹tõe 27› ‹s›

1. tegelik(ud) asjaolu(d), asjade tegelik seis, see, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi. Uurijat huvitab tõde. Mis on neis seletustes tõde, mis vale? See on rohkem oletus kui tõde. Tõde ei tea keegi. Tõde on tihti valus kuulda. Tasapisi selgus kogu tõde tema päritolu kohta. Julm, karm, halastamatu tõde. Alasti, ilustamata tõde. Muinasjuttudes võidutseb tõde vale üle. Ükskord peab ometi tõde päevavalgele tulema! Lapse suust pead sa tõde kuulma. Meil ei õnnestunud tõde kaua varjata. Argusest jäi tõde välja ütlemata. Tõde moonutama. Ära pööra tõde pea peale! Ta püüdis iga hinna eest tõde väänata. Ma ei saanudki temalt tõde teada. See väide ei sisalda täit tõde. See on üksnes poolik tõde. Kaldus oma jutus tõest kõrvale. Hamlet kui tõe ja õiguse eest võitleja. Teadus püüdleb tõe poole. Üritame tõele järk-järgult lähemale pääseda. Vanad dokumendid aitasid tõde jalule seada. Ta ei taha tõele näkku, silma vaadata 'tõde tunnistada'. Tõele au andes 'tõtt-öelda, ausalt öeldes' peab tunnistama, et kriitika oli õiglane. Kibe tõde on parem kui magus vale. Tõde tõuseb, vale vajub. || (vastandatuna kujutletule). Ta loomingus on segamini tõde ja väljamõeldis. Poisi jutus on fantaasiat rohkem kui tõde. Poeet hõljus kõrgustes, kus luule ja tõde ühte sulavad.
▷ Liitsõnad: eba|tõde, pool|tõde, sulatõde.
2. ka filos mõte, väide, vaade vms., mis inimkonna teadmiste ja kogemuste põhjal vastab tegelikkusele ja faktidele. Loodusteaduslikud tõed. Mehaanika elementaarsed tõed. Ei tohi unustada ajaloolist tõde. Poeetiline, kunstiline tõde. Tõe kriteeriumid. Absoluutne, suhteline tõde. Objektiivne, subjektiivne tõde. Pragmaatikud ütlevad, et tõde on see, mis on kasulik. *Ausus nõuab teadlaselt, et ta ei usuks mitte midagi enne, kui tal pole küllaldast põhjust seda tõestatud tõeks pidada. V. Adams. || veendumus(ed) v. arusaam(ad), millest keegi juhindub; mingil ajal v. ajajärgul kehtiv arusaam. Valmis tõdedega elus kaugele ei jõua. Ta oli valmis oma tõe eest kannatama, elu andma. Ärge vaielge minuga minu tõdede üle. Oma tões oli ta vankumatu. Romaanis on kummalgi peategelasel oma tõde. Igal ajastul oma tõed. Tuleb osata vahet teha kapteni tõe ja aeruorjade tõe vahel. Luuletaja tõde ei käi kokku teadlase tõega. || üldlevinud arusaam v. seisukoht; seda väljendav väide. See on palju korratud tõde. Lihtne tõde küll, kuid igapäevaelus on seda raske täita. On tuntud tõde, et üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata. Vana ja kulunud tõde. Vanad tõed uues kuues. Kõneleja korrutas triviaalseid tõdesid. Igavesed tõed. *Johannes lausus tõe: Naised on sellised, nagu tahame neid näha. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aabitsa|tõde, alg|tõde, elu|tõde, käibe|tõde, põhi|tõde, raamatu|tõde, usutõde.
3. õigsus, paikapidavus. *Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta sauna Mari sõnade tões. A. H. Tammsaare.

õukonna|etikett
õukondlikus suhtlemises kehtiv etikett [2]. Tunneb õukonnaetiketti.

ühe|kordne

1. selline, milles on midagi ainult üks kord, kiht, rida vms. Majal on alles ühekordsed aknad ees. Lihtne ühekordne vineer. Taskud on ühekordsest riidest. Ühekordne 'korrutamata' villane lõng. Ühekordsete mansettidega pluus. Ühekordne palistus. Ühekordse raidega viil. Lühikesed vokaalid kirjutatakse ühekordse, pikad kahekordse tähega. || ühekorruseline. Madal ühekordne maja, hoone.
2. ühel korral toimuv v. esinev, üks kord kehtiv jne. Ühekordne tegevus. Süstlad, pabertaskurätid on ette nähtud ühekordseks kasutamiseks. Ühekordne tellimus. Ühekordne rahaline toetus. Ühekordne tasu, väljaminek, kulutus. Ühekordsest juhendamisest ei piisa. Ta ei suutnud ühekordse kuulamisega meloodiat meelde jätta. Ühekordne sissepääsuluba. Viisa oli ainult ühekordseks sõiduks.

üld|kehtiv ‹-a 2› partits
kõigi ja kõige kohta kehtiv. Üldkehtivad normid, standardid, reeglid. Vananemine on üldkehtiv loodusseadus. Pole olemas mingit üldkehtivat tõde.

üle|liiduline ‹-se 5› ‹adj›
nõuk kogu NSV Liitu hõlmav, kogu NSV Liidus kehtiv vms. Üleliidulised seadused. Üleliiduline konverents, nõupidamine. Üleliidulised võistlused.