[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

keerd ‹keeru 21›

1. ‹s› silmuse- v. rõngakujuline looge. Köie, trossi keerud. Spiraali keerud. *Ta asetas .. väljakeritud köie ilusasti keerd keeru peale kerasse tagasi. V. Raidaru. || kiudude kokkukeerutamise looge. Lõnga, niidi keerd. Lauge, tihe keerd. Keskmise keeruga lõim. Keeru suund võib olla parem- või vasakpoolne.
2. ‹s› loogeline kõrvalepõige otsesuunast. Jõe, tee keerud ja käänud. Aeg-ajalt tegime tee pealt keeru kõrvale. Jõudis suure keeruga jälle sihi peale välja. Jänesejäljed tegid metsa all mitmeid keerde ja haake. Keerdude ja kõverustega kirjatähed. | piltl. *Ka ta kõne tegi veidraid keerdusid ja kubises naljasõnadest. B. Alver (tlk).
3. ‹s› keerutus; ring, tiir. *Miks sa ei tantsi, Simmu? .. Kas sa minuga ei tahaks üht pisikest keerdu teha? A. Kalmus. *Kapiuks pressiti kinni ja keerati lukku – kaks keerdu peale. E. Tegova. || hrl piltl keeris, pööris. Sattus sündmuste, võitluste keerdu. *Üks hukkus meres, teine kadus sõdade keerus. J. Parijõgi.
4. ‹adj› keerdus, keeruga. Keerd puu. Ta on kaval ja keerd 'riukalik, mitteotsekohene' inimene. *.. lõng pidi pealegi ühetasane paras keerd ja peenikene olema. F. R. Kreutzwald.