[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

keema ‹41›

1. (vedelike kohta:) nii tugevasti aurustuma, et vedeliku seest kerkib auru mullidena ka pinnale. Vesi hakkas, läks, tõusis keema. Tegi tule alla ja ajas vee keema. Vesi vuliseb keeda, keeb katlas mulinal. Ema pani supi keema. Piim, supp keeb. Kolvis kees mingi vedelik. Benseen keeb temperatuuril 80,1° C. Keenud vesi. || (ka sellises vedelikus olevast tahkest ainest, samuti vastavast nõust kõneldes). Kartulid keevad pajas. Kartulid keesid puruks. Liha hakkas keema. Pada keeb. Teekann keeb tulel. *Hennu ülesanne oli lihtne: ajada pesuköögis katlad keema .. V. Gross. || piltl maa seest välja pulbitsema. Kivi serva alt keeb selgeveeline allikas. *.. vaatasin, kuidas allika põhi kees, kuidas mullikesed tõusid, lõhkesid ja laiali vajusid. V. Saar.
2. tugevasti mitmes suunas paiskuma. a. (vee kohta:) lainetama; mäslema. Torm pani, lõi mere keema. Laeva ümber kees lainete möll. Sõuab, nii et vesi keeb paadinina ees. Vesi kees kalaparvedest. Veepind kees vihmasajus. b. (tahke aine kohta:) paiskuma, lendama; tuiskama. Kaevikuserva muld kees kuulidest. Suusataja laskus mäest, nii et lumi kees. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk.
3. piltl (tegevuse kohta:) tormiliselt, ägedalt käima, toimuma vms. Igal pool kees töö. Sadamas kees kibekiire tegevus. Kaevikute ümber keeb vihane võitlus. Kogu rindel keeb lahing. Poisid jälgisid jalgpalliväljakul keevat võistlust. Ehituspaigal kees elu hommikust õhtuni. *Siis läks kõrvaltoas äge vaidlus vene keeles uuesti keema .. K. A. Hindrey. || rohkest liikumisest, tegevusest kihama; liikumist ja saginat täis olema. Turg, laadaplats kihiseb ja keeb. Määratu rahvahulk kihas ja kees. *Keeb punapäine pihlasalu! / Seal reisipalavikus rästaparv. J. Kaidla.
4. piltl mingist intensiivsest, ägedast tundest haaratud, selle võimuses olema; mässama, pulbitsema (mingi tunde kohta). Mees, mehe süda keeb vihast, viha pärast. Ma otse keesin ärevusest, vaimustusest, nördimusest. Temas keeb viha vägivalla vastu. Jaagus lõi keema viha, meeletu raev. Naise rinnas, südames, hinges kees viha. Väliselt polnud märgata, missugused tunded temas keesid. Vastase rahu ajas mind keema 'ärritas, vihastas mind'. Jaan läks solvangust lausa keema 'ärritus, vihastus'. *Issand, missugune elurõõm keeb ses noores neius. O. Luts.

läbi keema
keedes tarvitamiskõlblikuks saama (toidu vm. aine kohta). Liha ei ole veel korralikult läbi keenud. *Iga puder peab enne läbi keema, kui ta süüa kõlbab. J. Kärner.

verd keema ajama ~ panema, veri keeb, veri lööb ~ läheb ~ hakkab keema vt veri

välja keema
otsekui keedes välja voolama. Koopa seinast keeb välja selgeveeline allikas.

üle keema

1. keemisel üle nõu ääre voolama v. valguma. Supp, piim kees üle. Pada, katel keeb üle.
2. piltl rahu v. enesevalitsust kaotama, tasakaalust välja minema, mingist tundest ülemäära haaratud olema. Poiss kees rõõmust üle. Ta on tasakaalutu inimene, kel tunded keevad sageli üle. Ta süda, hing keeb üle. *.. [ta] kees üle energiast, vaatas kõike ja katsus kõike .. O. Tooming. *Kajasse on ajapikku kogunenud palju sappi ja nüüd keeb see üle. H. Laansalu.

üles keema

1. välja keema; (mullidena) kerkima. Tiigi põhjast keeb üles mulle. *Seal, kus põhjaliivast keevad üles allikad, seisab keset oja tsementrõngas. J. Kello. *Möll puhkeb adrumättas, / keeb üles põhjasavi .. D. Vaarandi.
2. (tunnete kohta:) ägedalt esile purskuma. Naises kees üles äge viha. *.. see jonn kees kadedusest üles, mis tema väikeses südames võõra mehe vastu kääris. E. Vilde. *Raev tõusis kuningale kurku. „Sa ei armasta mind!” kees ta üles. H. Saari (tlk).