[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

-keelne ‹-se 2› ‹adj›
‹liitsõna järelosana›
1. teat. keeles (v. keeltes) esinev v. toimuv
▷ Liitsõnad: alamsaksa|keelne, araabia|keelne, eesti|keelne, esperanto|keelne, heebrea|keelne, hispaania|keelne, hollandi|keelne, inglis|keelne, itaalia|keelne, kreeka|keelne, ladina|keelne, liivi|keelne, lõunaeesti|keelne, läti|keelne, poola|keelne, prantsus|keelne, rootsi|keelne, saksa|keelne, soome|keelne, ungari|keelne, vadja|keelne, venekeelne; ema|keelne, kaks(ik)|keelne, kirja|keelne, kõne|keelne, maa|keelne, mitme|keelne, murde|keelne, muu|keelne, mõlema|keelne, nüüdis|keelne, oma|keelne, palju|keelne, rahva|keelne, rahvus|keelne, riigi|keelne, tarbe|keelne, võõr|keelne, ühe|keelne, ükskeelne.
2. (teat. rääkimislaadi kohta)
▷ Liitsõnad: kida|keelne, libe|keelne, pehme|keelne, mesi|keelne, pudikeelne; umbkeelne.