[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aarjalane ‹-se 5› ‹s›, aarjalased pl

1. aj indoiraani keeli kõnelnud suguharud ja rahvad, kes end (pärimustes, ürikutes) ise nõnda nimetasid
2. (hrl. natsionaalsotsialistlikus rassiteoorias:) kõrgemasse rassi arvatud rahvad (ning isikud)

alaan ‹-i 21› ‹s›, alaanid pl
aj Põhja-Kaukaasias ja Musta mere äärsetes steppides elanud iraani keeli kõnelnud rändrahvas

aramea indekl
Aramea keel 'üks läänesemiidi keeli'.

avaar ‹-i 21› ‹s›, avaarid pl

1. rahvas Põhja-Kaukaasias
2. aj Sise-Aasiast pärinevad, peamiselt turgi keeli kõnelevad rändkarjakasvatajate hõimud

balt ‹baldi 21› ‹s›, baldid pl
aj balti keeli kõnelnud indoeuroopa hõimud

baltistika ‹1› ‹s›
balti rahvaste keeli, kirjandust, rahvaluulet, ajalugu ja kultuuri käsitlev teadusala

baltlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. balti keeli kõnelnud hõimu v. rahva liige, balt. Muistsete läänemeresoomlaste ja baltlaste kokkupuuted, suhted.
2. aj Balti kubermangude elanik, tavaliselt baltisakslane
3. baltimaalane

bantu indekl
Bantu keeled 'paljusid Kesk- ja Lõuna-Aafrika neegrirahvaste keeli hõlmav keelkond'.

bantu ‹6› ‹s›, bantud pl
bantu keeli kõnelevad neegrirahvad

bulgaar ‹-i 21› ‹s›, bulgaarid pl
aj turgi keeli kõnelnud hõimud keskajal Ida-Euroopas. Volga bulgaarid.

draviidi indekl
(< draviidid). Draviidi keeled 'keelkond Indias, Sri Lankas ja Pakistanis kõneldavaid keeli'.

draviidid ‹-de 21› ‹s› pl
draviidi keeli kõnelevad rahvad Lõuna-Indias ja selle lähikonnas

fennougristika ‹1› ‹s›
soome-ugri rahvaste keeli ja kultuuri uuriv teadusharu; (kitsamas tähenduses:) soome-ugri keeleteadus

germanistika ‹1› ‹s›
keel germaani rahvaste keeli, kirjandust ja kultuuri, kitsamalt saksa keelt ja kirjandust käsitlev teadus, germaani filoloogia. Õpib germanistikat. Germanistika alal kaitstud väitekirjad.

gringo ‹6› ‹s›
mitteromaani keeli rääkijate, eriti anglosakside pilkenimetus Ladina-Ameerikas

indoeurooplane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›, indoeurooplased pl
indoeuroopa keeli kõnelevad v. kõnelnud rahvad

indoloogia ‹1› ‹s›
India keeli, kirjandust ja kultuuri ajalugu ja nüüdisprobleeme uuriv teadusharu

itaalik ‹-u 2› ‹s›, itaalikud pl
aj itali keeli kõnelnud muistse Itaalia hõimud

itali indekl
Itali keeled 'rühm vanaaja Itaalias kõneldud indoeuroopa keeli'.

kasaar ‹-i 21› ‹s›, kasaarid pl
aj turgi keeli kõnelevad rändhõimud 5.–10. saj. Lõuna-Venemaa stepialadel ja Dagestanis

keele|oskaja ‹1› ‹s›
teat. keelt v. keeli oskav inimene

keelestama ‹37›
keeli peale panema. Reketit, viiulit keelestama.

keelte|paabel
piltl (olukorra kohta, kus kõneldakse korraga paljusid eri keeli). Kongressil valitses tõeline keeltepaabel.

koinee ‹15› ‹s›
keel
1. aj hellenismi ajastul üldisemalt levinud kreeka ühiskeel
2. eri murdeid v. keeli kõnelevate keelekollektiivide suhtlemiskeel

mongol ‹-i, -it 2› ‹s›, mongolid pl

1. kõik mongoli keeli rääkivad rahvad
2. Mongoolia ja Põhja-Hiina põhirahvas, nn. pärismongolid

näppe|pill
muus sõrmedega keeli näppides mängitav keelpill

orientalistika ‹1› ‹s›
Idamaade keeli ja kultuuri uuriv teadusharu

polüglott ‹-loti 21› ‹s›

1. paljusid keeli valdav isik
2. bibl sama sisu eri keeltes esitav trükis

romanistika ‹1› ‹s›
keel romaani rahvaste keeli, kirjandust ja kultuuri käsitlev teadus, romaani filoloogia. Õpib romanistikat. Romanistika alal kaitstud magistritööd.

samojeed ‹-i 21› ‹s›, samojeedid pl
samojeedi keeli kõnelevad rahvad (neenetsid, eenetsid, nganassaanid, sölkupid jms.)

sarmaat ‹-maadi 21› ‹s›, sarmaadid pl
aj sküütidele lähedased Iraani keeli kõnelnud Ida-Euroopa steppide rändhõimud

semiit ‹-miidi 21› ‹s›, semiidid pl
semi keeli kõnelevad rahvad (Aafrika põhjaosas ja Ees-Aasias)

semitoloogia ‹1› ‹s›
semiidi rahvaste keeli, kultuuri ja ajalugu uuriv teadus

skandinavistika ‹1› ‹s›
Skandinaavia maade ajalugu ning Skandinaavia keeli, kirjandust ja kultuuri väljaspool Skandinaaviat uuriv teaduste kogum

sküüt ‹sküüdi 21› ‹s›, sküüdid pl
aj Musta mere põhjarannikul elanud Iraani keeli kõnelnud hõimud. Sküütide sõjakäigud Väike-Aasiasse.
▷ Liitsõnad: rändsküüt.

slaavi indekl
slaavlaste; slaavlastelt pärinev. Slaavi hõimud, rahvad, kultuur, kiri. Slaavi keeled 'rühm indoeuroopa keeli'. Slaavi laenud eesti keeles. Slaavi filoloogia 'slavistika'. Slaavi päritolu(ga) mees.
▷ Liitsõnad: ida|slaavi, kiriku|slaavi, lõuna|slaavi, vanaslaavi.

slavistika ‹1› ‹s›
slaavi keeli, kirjandust, rahvaluulet, ajalugu ja kultuuri käsitlev teadusala

sogdi indekl
(< Sogdiana). Sogdi keel aj Kesk-Aasia iraani hõimude keeli.

soome|-ugri
Soome-ugri keeled 'uurali keelkonna üks haru'. Soome-ugri rahvad 'soome-ugri keeli kõnelevad rahvad'. Soome-ugri hõimud, usund, algkeel.

soome|ugrilane, soomeugrilased pl
soome-ugri keeli kõnelevad rahvad ja hõimud

sorbi indekl
sorbide. Sorbi keel 'üks lääneslaavi keeli'. Sorbi kirjandus.

tundma ‹tunnen 45›

1. (aistingute vastuvõtmise ja mitmesuguste organismi seisundite tajumise kohta). a. puudutust, temperatuuri, valu, lõhna, maitset vms. tajuma. Tunneb õrna puudutust, võõrast kätt õlal. Tundsin torget talla all. Laps tundis läbi une, et keegi tegi talle pai. Tunnen, kuidas sa värised. Äkitselt tundsin, et keegi kobab mu taskus. Tundsin, kuidas soe vesi mööda külgi alla jooksis. Katsu, kas tunned, kuidas mu süda peksab! Sõrmed tunnevad laua siledust. Jalad tunnevad mulla jahedust. Tüdruk ei tee nagu tundmagi, et poisi käsi tal ümber puusade haaras. Naine tundis, et tuba on läinud külmaks. Tunnen, kuidas põsed hakkavad õhetama. Pani käe lapse laubale – palavikku polnud tunda. Tundsin seljas valu, rinnus pisteid. Kas sa tunned siin imelikku lõhna? Ma ei tunne mingit maitset. *Alles nüüd tunneb Lembi oma lahtiläinud käehaava, kust veri läbi sideme sõrmi mööda alla valgub. H. Sergo. | piltl. Tundsin maad jalge alt kaduvat, verd soontes tarduvat. Kes suusatada ei oska, see talvest õiget maiku ei tunne. b. (seoses organismi seisunditega; koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi). Janu, nälga, tühja kõhtu tundma. Pole aega väsimust tunda. Tunneb end näljasena, unisena, haiglasena. Kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb? Tunnen end hästi, täiesti tervena. Anne tundis end halvasti, pea käis ringi ja süda oli paha.
2. hingelist elamust kogema, läbi elama. a. (emotsioonide, emotsionaalsete seisundite kohta). Rõõmu, kurbust, pettumust, viha tundma. Kellegi vastu armastust, sümpaatiat, poolehoidu tundma. Laps tunneb kingi üle heameelt. Elust tuleb mõnu tunda. Ära minu pärast muret tunne. Isa tunneb poja üle uhkust. Punastasin piinlikkust tundes. Häbi, kahetsust, kergendust, kadedust, vastikust tundma. Tunneb südames tuska. Kõik tundsid tormi ees hirmu. Igavust tundvad pealtvaatajad. Tunnen sinust puudust 'igatsen su järele'. Poetessil on võimet sügavalt tunda ja oma tundeid kaunilt väljendada. Ma ei tea, mida ta praegu mõtleb ja tunneb. *Mõeldagu enne suuri mõtteid ja tuntagu suuri tundmusi ning leitagu siis vastavad sõnad. F. Tuglas. *Juba lapsepõlvest peale oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || (koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi emotsionaalse, vaimse poole pealt). Tunneb end süüdi. Tunneb end õnnelikuna, üksildasena, üleliigsena, kõrvust tõstetuna. Tundsin end puudutatuna. Ma tunnen end seltskonnas hästi, suurepäraselt, nagu kala vees. Tema tahab end ka inimesena tunda. Tundke end nagu kodus 'vabalt, mugavalt'. Tunneb end ühtviisi kodus nii matemaatikas kui keeltes 'oskab ühtviisi hästi nii matemaatikat kui keeli'. b. (selliste seisundite kohta, kus emotsiooniga seondub ka mõistuslikku v. tahtelist). Tunneb vajadust, tahtmist südant puistata. Tundis kohustust oma sõpra lohutada. Ta ei tunne millegi vastu huvi. Tundsin huvi 'küsisin', kuidas tal läheb.
3. (vaistlikult, ebamääraselt) tajuma, aduma, aru saama; tundemeele kaudu teadlikuks saama; (ette) aimama. Tundsin seljaga, et keegi jälgib mind. Tundsin endal etteheitvaid pilke. Mesilased tunnevad aegsasti, et vihm on tulemas. Tundsin, et pimedas ruumis on peale minu veel keegi. Vahel ikka tunned, et sul pole õigus. Naine tundis, et midagi on juhtunud. See poiss on minu sõber, seda tunnen ma kohe. Tundis oma tunnikese lähenevat.
4. ‹sageli da-infinitiivis koos verbiga saama› kogema, maitsma. Olen tema vaenulikkust mitmel korral tunda saanud. Nüüd said ebaõiglust omal nahal tunda. Olen sinu pärast küllalt muret tunda saanud. Suurt ülekohut tunda saanud inimene. Poiss sai isa püksirihma tunda 'sai isalt püksirihmaga kere peale'. Rahast ta puudust ei tunne 'rahapuudust tal ei ole'. *Otsest puudust Veskiantsul ei tuntud, aga jõukusest oli asi kah kaugel. A. Hint. *Ässa neitsid .. tundsid sel Saksa võimu suvel hõlpu: töövägi laskis nad põllult ja heinaväljadelt vabaks. E. Tegova.
5. ‹da-infinitiivis koos verbiga andma› (end) nähtude, tagajärgede kaudu ilmutama; mõju avaldama. a. (seoses haiguslike nähtudega). Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Süda, selg, neerud on hakanud tunda andma. Äsja paranenud kõrv annab end jälle tunda. b. (üldise enesetundega seotud juhtudel). Magamata öö annab tunda. Aastad annavad end igaühele tunda. Vähene treening andis algul tugevasti tunda. Tormiliselt möödasaadetud puhkepäevad andsid tagantjärele tunda. c. (emotsionaalses plaanis). Talle anti tunda, et ta ei ole oodatud külaline. d. (muudel juhtudel). Palavus annab end ikka veel tunda. Isevalitsuse surve andis end tugevasti tunda. *Kaheksateist lisavagonetti, see annaks siiski tunda. R. Kaugver.
6. ‹da-infinitiivis koos verbiga olema› tajutav, märgatav, aimatav olema. Köögis on tunda isuäratavat toidulõhna. Õhus oli tunda kevadet. Ümberringi on juba tugevasti sügist tunda. Etendusest on tunda ajastu hõngu. Raamatu igal leheküljel on tunda meistri kätt.
7. mingit valdkonda v. ainet teadma v. valdama; millegi kohta teadmisi omama; millestki teadlik olema. Tunneb loodust, linde, ravimtaimi. Tunneb elu, seadusi, peeni kombeid. Õppisin tundma ainete omadusi, võõraid maid. Vene kirjandust ei tunne ma kuigi hästi. Maailmas tuntakse 'on teada' üle 2700 maoliigi. Korjake ainult neid seeni, mida tunnete. Maaelu tunnen rohkem raamatute kui enda kogemuste järgi. Kirjanik tunneb ajastut, milles ta elab. Tunnen ümbruskonnas iga teerada. Vaatas kõheldes ringi, nagu ei tunneks teed. Tunnen seda kanti nagu oma viit sõrme, nagu oma taskut 'väga hästi'. Ta tunneb raha hinda, väärtust. Inimene, kes tunneb oma kohustusi. Tunnen oma vigu hästi. *Kes ajalugu ei tunne, on tume kui tuuravars. J. Tuulik. || midagi kasutada v. teha oskama. Laps tunneb tähti, numbreid. Sa ei tunne veel kellagi. Matemaatikat, raamatupidamist, mootorit ta tunneb. Peep tunneb kaarti ja oskab maastikul liikuda. Tunneb pisut vene keelt. Sepp tundis oma tööd hästi. Pole tööd, mida ta ei tunneks. Ta on kogenud ehitusmees, tunneb asja. Eit tundis ussisõnu, soonetasumist. || (kinnitab mingite nähtuste, oskuste olemasolu, levikut). Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Puu- ja juurviljakasvatust goodid ei tundnud. Niplispitsi kudumine oli tuntud kogu Eesti alal. Tol ajal paberit veel ei tuntud.
8. kedagi v. midagi mingi omaduse, välimuse, nime vms. järgi teadma. Teda tuntakse osava meistermehena, lobamokana, hea inimesena. Teda tuntakse kui vaikset ja endassetõmbunud inimest. Oma rühma mehi tundis ta nime- ja nägupidi. Lahingut tuntakse Jäälahingu nime all. Rahvasuus tuntakse niret Emajõe allikana. *Neil aegadel tunti Tallinna äärelinnas maju rohkem omaniku nime kui numbri järgi. U. Toomi.
9. kellegagi lähemalt v. varasemate kokkupuudete kaudu tuttav olema. Kas sa Ennu tunned? Kui kaua te teineteist tunnete? Tunnen teda töökoha kaudu, lapsepõlvest saadik. Antsu tunneb ja teab igaüks. Tegin näo, nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta ei vastanud mu tervitusele, ei teinud tundmagi. || millestki kogemust omama; mõistma. Rannakülas kasvanud mehed merehaigust ei tunne. See mees nalja ei tunne (karmi, nõudliku inimese kohta). | piltl. Vaese pesu ei tunne pitsi. Vahemere-äärne loodus ei tunne videvikku.
10. kellegi olemust teadma ja mõistma (hrl. kogemuste põhjal). Ema tunneb oma last. Naine tunneb oma meest ja tema nõrkusi. Tundis oma sõpra läbi ja lõhki, läbi ja läbi. Ma tunnen teda ja tean, et teda ei või usaldada. Ta tunneb naisi, oskab neile meele järele olla. Tunne iseennast! Soovin teda paremini tundma õppida. Alles matkal õppisin su iseloomu tundma. See mees tunneb hobuseid. *Murra peremees tundis oma koera, sellepärast oskas ta teda ka õigesti kohelda. S. Truu.
11. teadma v. aru saama, kellega (tuttavatest) on tegu; ära tundma. Kas sa mind ei tunne – olen ju Andres! Tundsin häälest, et tulija on Ats. Kõik olid nii purjus, et vend ei tundnud venda. Meest tuntakse tegudest. Sõpra tuntakse hädas. *See [= lehm] tundis perenaise juba eemalt ja hakkas ammuma. A. H. Tammsaare. *Laevatekil eralduvad mõned inimkogud. Ma ei või neid kauguses veel ühtki tunda. F. Tuglas.
vrd tuntav
vrd tuntud

turgi indekl
Turgi keeled 'laial alal Sise-Aasiast Ida-Euroopani kõneldavad Altai keelkonna keeled'. Turgi rahvad 'turgi keeli kõnelevad rahvad'.

turkoloogia ‹1› ‹s›
turgi rahvaste keeli, ajalugu ja kultuuri uuriv teadus

ugrilane ‹-se 5› ‹s›, ugrilased pl
ugri keeli kõnelevad rahvad

ühis|keel
keel
1. kirjakeelelähedane üldrahvalik kõnekeel. Paljud võõrsõnad on tunginud ühiskeelde. Ühiskeel tõrjub vähehaaval kohalikke murrakuid välja.
2. eri keeli v. murdeid kõnelevate kollektiivide ühine suhtlemiskeel, koinee