[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

keegi ‹kellegi, kedagi, kellessegi, kelleski, kellestki, kellelegi, kellelgi, kelleltki, kellekski, kellenigi, kellenagi, kelletagi, kellegagi›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› isiku vm. olendi kohta. a. ‹jaatavas lauses› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata isikut (vm. olendit). Keegi koputas. Keegi on ukse, akna taga. Väljas hüüdis keegi appi. Peab kelleltki teed, nõu küsima. Kas täna käis keegi meil? „Ära mine!” hoiatas keegi. Teid küsib keegi Riiast. Ma vajan kedagi, kes mind mõistab. Seda võis teha keegi oma inimestest. Kas keegi on juba uut filmi näinud? Keegi krabistas põõsastes. Kui juba keegi peab minema, siis olgu see mina. Seal oli keegi, ja see keegi tuli lähemale. *„Koer peaks olema,” arvab Jurnas. „Oleks keegi, kes haugub, kui tuleb võõraid ..” A. Mägi. b. ‹jaatavas lauses› iga üksik. Räägiti, mida keegi suvel tegi. Teevad seda, mis kellelegi parajasti meeldib. Joostakse laiali, kuhu keegi. Lõpetavad kooli, kuidas keegi. Vaevalt nad teavad, mis kellestki sai. See kõik sõltub asjaolust, kuidas on kellegi vastupidavus. c. ‹eitavas lauses› mitte ükski. (Mitte) keegi ei tulnud appi. (Mitte) keegi pole sellest kuulnud. Läks minema, kellelegi head aega ütlemata. (Mitte) keegi ei tundnud tema vastu huvi. Tänaval pole (mitte) kedagi näha. Kodus ei olnud kedagi peale Sirje. Ära räägi sellest (mitte) kellelegi. Kellelgi ei olnud asjast aimu. Nad ei tülitsenud kunagi kellegagi. Kas siis keegi teist ei näinud, kuidas see juhtus? *.. kuid möödus päevi, isegi nädalaid, ent püünisesse ei läinud keegi. R. Roht.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et teat. isik vm. olend on lähemalt määratlemata. a. ‹hrl. jaatavas lauses› üks. Keegi mees, naine astus sisse. See oli keegi kiitsakas noormees. Tal on keegi külaline. See oli keegi minu tuttav. Siis esines veel keegi soomlane. Keegi naljahammas tegi tema arvel pila. Laenas raha kelleltki sõbralt. Ta töötavat sellina kellegi kaupmehe juures. Pidas võõrast kellekski teiseks. | vahel ühenduses konkreetse nimelise isikuga, kelle kohta siiski pole midagi muud lähemat teada. Kas siin elab keegi Madis Pihlakas? Tunned sa kedagi Kurepalu-nimelist? Siis kuulsime kellestki Robertsonist. b. ‹eitavas lauses› mitte ükski. Keegi korralik inimene ei tee temaga tegemist. Mul pole siin kedagi tuttavat. Keegi kurat 'mitte keegi' ei saa sellest aru.
3. kellegi kõnek (rõhutava sõnana negatiivse hinnangu andmiseks v. mingi väite eitamise korral:) midagi väärt; mitte mingisugune. Tema pole küll kellegi töömees. Need ka kellegi mehed, ainsast huligaanist ei saa jagu. Niisugune pole kellegi isa, kes oma lapse unustab. Mina nendega tegemist teha ei taha, need pole kellegi inimesed. Nüüd öösel pole enam kellegi õppimine! See pole kellegi toit 'see toit on halb'. See pole ju kellegi palk, vaid lausa sandikopikas. On see kellegi komme öösel ringi kolada? Sellised ulakused, kas see on kellegi tegu! Ta polnud kellegi iludus, pigemini vastupidi. Paar-kolmkümmend aastat pole ju veel kellegi vanadus. *Mina ei ole kellegi perenaine. Olen siin talus ainult töötegija, võõras. R. Sirge. *Meie, talulapsed, polnud ju ka kellegi inglid .. R. Roht.
4. kedagi ‹hrl. eitavas lauses› kõnek midagi. Tal pole häda kedagi. Ärgu nad muretsegu loomade pärast kedagi. *„Mis sa siin teed?” – „Ei kedagi,” vastas poiss hirmunult. A. H. Tammsaare.
II. ‹s› tähtis, tunnustatud v. lugupeetud isik. Varemail aegadel ta oli keegi, nüüd aga enam mitte.
▷ Liitsõnad: eikeegi.

ega (siis) kedagi
ega midagi, mis siis ikka (möönvalt, nentivalt). Ega siis kedagi, muudkui hakkame minema. *„Ega kedagi, pean edasi laskma,” arvas traktorist, vaadates sinna, kus müdises teine traktor. V. Saar.

ega ~ või kedagi
(erilise tähenduseta, üksnes rõhutab eelnevat väidet). See pole jutt ega kedagi. *.. ikkagi seisab Vargamäe Eespere piim hea, ei hakka venima ega kedagi. A. H. Tammsaare. *„Nüüd sooja ajaga uudist või kedagi,” venitan mina. H. Sergo.