[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaunis ‹adv›
üsna (suurel määral), võrdlemisi, küllaltki. Kaunis suur, väike. Kaunis külm ilm, vali tuul. Kaunis kahtlane lugu. Isa oli kaunis vihane. Kaunis napid andmed. Ilm läks juba kaunis pimedaks. Ülesannet oli kaunis raske lahendada. Kaunis vara, hilja. Süüa anti kaunis korralikult. Päike oli juba kaunis kõrgel. Põder tuli kaunis lähedale. Seda juhtus kaunis harva. Nad elavad kaunis jõukalt. Poisile jääb kaunis palju vaba aega. Tal läks kaunis kehvasti.

kaunis ‹kauni, kaunist; kaunite 17 või kauniste 19› ‹adj›

1. esteetiliselt meeldiv, ilus (sageli ilusast pisut poeetilisem). Kaunis naine, tütarlaps, nooruk. Näolt, kehalt, rühilt kaunis. Kaunid käed, jalad, silmad, õlad. Pruut, neiu oli noor ja kaunis. Kaunis maastik, rand, mägijärv. See on eriti, haruldaselt, erakordselt, ääretult kaunis paik. Buss peatus kaunis kohas. Pühajärve kaunis loodus. Munamäelt avaneb kaunis vaade. Juubilar sai kimbu kauneid roosiõisi. Kes ei sooviks endale kaunist kodu! Puhas ning kaunis linn. Kaunis ornament. Kaunid värvitoonid. Kaunis hääl, muusika, meloodia. Nägu ilmestas kaunis naeratus. Kaunid kunstid (üldnimetusena arhitektuuri, skulptuuri, muusika, luule, maali-, näite- ja tantsukunsti kohta). Mis kaunis, see kallis. | (taimenimetustes). Kaunis tarn, kuldking.
▷ Liitsõnad: ime|kaunis, loodus|kaunis, vormi|kaunis, värvi|kaunis, ülikaunis.
2. selge, päikesepaisteline, meeldiv. Kaunis suveõhtu, kevadpäev. Ilmad püsisid pikemat aega kaunitena. Kevad on kauneim aastaaeg.
3. sisemiselt v. sisult väärtuslik, ilus; õnnelik, meeltülendav vms. Need olid kaunid elamused, mälestused. Juhtunu tundus kauni muinasjutuna. See oli tema elu kauneim hetk. Tegelikkus kujunes kaunimaks kõige julgemaistki unistustest. *Kaunis on elu kaunina elatud. F. Tuglas.
4. van üsna suur v. rohke, kenake, ilus. Kokku kogunes kaunis hulgake rahvast. *Peasissetuleku allikaks oli põllumeestel .. lina, mille kaalust sügise algul ka kaunist hinda maksti. V. Ilus.