[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaugele ‹adv›
ant. lähedale, ligidale
1. pika vahemaa taha; eemale. Nad sõitsid ära kaugele. Eestlaste asumisala ulatus vanasti kaugemale lõunasse. Tallinna tornid paistavad kaugele. Tema kuulsus levis kaugele. Traktori, mootorite mürin kostis kaugele. Tuul kandis suitsu kaugele. Jaan jäi teistest jooksjatest kaugele maha. Ta hoidus minust võimalikult kaugele. Nii kaugele, kui silm ulatus, laius ääretu veteväli. Kui kaugele meil on veel minna? Käbi ei kuku kännust kaugele.
2. pika ajavahemiku taha (minevikku v. tulevikku). Pidu jätkus kaugele üle kesköö. Traditsioon ulatub sajandi lõppu või kaugemalegi tagasi. Lapsepõlv on jäänud kaugele seljataha. Nii kaugele kui ta mäletas, oli kõik alati nõnda olnud. Ta ei tahtnud kaugele ette mõelda.
3. (ülekantult muude suhete kohta). Mart on elus, töödega, õppimises kaugele jõudnud. Algkoolist poiss kaugemale ei jõudnudki. Haigus oli juba kaugele arenenud. Asi, kiusuajamine läks juba liiga kaugele. Paistab, et jutuga mindi kaugemale kui soovitav. Kuidas sa ta ometi nii kaugele said, et vabatahtlikult kaasa tuli? Heast tahtest polnud seal keegi kaugemale jõudnud. Tööstuse tase jäi sõjaeelsest kaugele maha.