[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kasukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. pealisriidega v. pealisriideta karusnahast ülerõivas. Karusnahkne, lambanahkne, põdranahkne kasukas. Hundinahka, rebasenahka kasukas. Karakullkraega kasukas. Lühike, pikk, valge kasukas. Pani kasuka selga. Mehel oli kasukas seljas. Külma ilmaga kantakse kasukat. Kallites kasukates isandad. Mets vaese mehe kasukas.
▷ Liitsõnad: abu|kasukas, jopp|kasukas, karakull|kasukas, karus|kasukas, karva|kasukas, laste|kasukas, meeste|kasukas, mutoon|kasukas, naiste|kasukas, piht|kasukas, pool|kasukas, reisi|kasukas, sõidukasukas.
2. piltl looma karvkate (koos nahaga). Rebasel oli ilus kohev kasukas. Pruunika pulstunud kasukaga karu. Kass lakub, puhastab oma kasukat. Koer otsib oma kasukast kirpe. Siili okkaline kasukas. | piltl. Mets, puud on saanud juba valge kasuka.
▷ Liitsõnad: karva|kasukas, talve|kasukas, villkasukas.
3. kõnek nahatäis, keretäis. *„Peaks passima minema, saaks teise, sindri, ehk kätte, annaks kuradile hea kasuka, nii et teab,” arutas Andres. A. H. Tammsaare.