[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jopp ‹jopi 21› ‹s›
jope; poolpalitu v. poolkasukas. Villasest riidest, karusnahkne, lambanahkne jopp. Meile tuli vastu hülgenahkses jopis mees. Ajas, tõmbas, pani jopi selga. Aja, võta jopp maha! Kannan iga päev joppi.
▷ Liitsõnad: kasuk|jopp, nahk|jopp, nailon|jopp, present|jopp, vattjopp; talve|jopp, kevad-sügisjopp.

kaltsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› närustes riietes, ka viletsalt riietatud inimene. Käib riides nagu viimane kaltsakas. *.. lühike kasuk särgi peal, palja jalu – „enam kui kaltsakas riide järgi” .. F. Tuglas. || hlv allakäinud v. muidu alavääristatav inimene. Joomaurgaste kaltsakad. *„Nüüd käib siin igasuguseid kaltsakaid ja kotipoisse voorib kokku igalt poolt,” ütles ta. L. Promet.
▷ Liitsõnad: poisikaltsakas.
2. ‹adj› näruses, viletsas riietuses; kaltsakaks (1. täh.) peetav. Seal oli paar kaltsakat hulgust. Laps mängis määrdunud kaltsaka nukuga.

kasuk|jopp
joppkasukas. Tõmbas kasukjopi selga. Kasukjopis mees.

kasuk|mantel
mantlipikkune kasukas. Naine kandis kasukmantlit.

kasuk|sepp
kasukate valmistaja, köösner

kasuk|vest
pealisriidega v. pealisriideta karusnahast vest. Tallenahkadest kasukvest.

mantel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. mitmesuguse kuju ja tegumoega ülerõivas. Meeste, naiste, laste mantlid. Pikk, lühike, lai, taljes, kehasse töödeldud, raglaanlõikega mantel. Õhuke, kerge, paks, voodrita, sooja voodriga, vatiiniga, karusnahkne, karusnahkse kraega mantel. Mantel on juba võrdlemisi kulunud. Jakist on vähe, nüüd käiakse juba mantliga. Paneb, ajab mantli selga. Võtab mantli seljast (maha). Mehel oli mantel seljas ja müts peas. Miks sa mantlis, mantliga istud? Mantel õlgadel, üle õla. Mantel eest lahti. Nööbi oma mantel kinni. Dominikaani mungad kandsid musta, kapuutsiga mantlit. | piltl. *.. valge mantli ja rohelise mütsiga õigeusu kabel .. J. Piiper. || lindude selja ja tiibade kattesulestik. Hõbekajakal on sinihall mantel.
▷ Liitsõnad: drapp|mantel, koverkot|mantel, kummi|mantel, nahk|mantel, nailon|mantel, plastikaat|mantel, present|mantel, sametmantel; hommiku|mantel, kasuk|mantel, keiser|mantel, kevad|mantel, klošš|mantel, kolmveerand|mantel, ranna|mantel, suve|mantel, sügis|mantel, talve|mantel, telk|mantel, tolmu|mantel, vihmamantel.
2. kõnek (peksmise kohta:) nahatäis, keretäis. Sai niisuguse mantli, et mäletab. *Küll me talle veel ükskord mantli anname, kui ta järele ei jäta! V. Beekman.
3. zool. a. limuste ja käsijalgsete keha seljapoolelt külgedele alla rippuv ning keha kattev nahakurd b. mantelloomade keha kattev sültjas väliskest, tuunika
4. tehn väliskest, ümbris vms. (ka manteltoru, ratta väliskummi vms. kohta)

rotund ‹-i 21› ‹s›

1. naiste biidermeierlik karusnahkse v. vateeritud voodriga käisteta talvemantel. Laia kraega, rebasenahkne rotund.
▷ Liitsõnad: kasuk|rotund, samet|rotund, siidrotund.
2. ehit ümmarguse põhiplaaniga võlvitud ehitis v. ruum. Vana anatoomikumi rotundist keskosa.

sepp ‹sepa 22› ‹s›
sepistamise oskustööline. a. käsitööline, kes teeb põhiliselt tagudes metallist tarbeesemeid; ‹liitsõna järelosana› kasut. ka muude käsitööliste kohta. Väljaõppinud sepp. Mõisa, küla sepp. Õppisin sepa ameti oma isalt. Sepaks õppima võeti tugevaid poisse. Rauda töötlesid elukutselised sepad. Sepp taob tulist rauda. Sepp lõi hobusele rauad alla. Sepale, sepile minema, sepal, sepil käima 'mingit sepatööd teha laskmas käima'. Poiss saadeti sepale kirvest tellima. Tal on tugevad käed nagu sepal. Igaüks on oma õnne sepp. b. tehases masinatega sepatöö tegija
▷ Liitsõnad: küla|sepp, linna|sepp, lossi|sepp, maa|sepp, mõisa|sepp, riigisepp; hõbe|sepp, kard|sepp, kivi|sepp, klaas|sepp, kullas|sepp, laud|sepp, messingi|sepp, plekk|sepp, puu|sepp, raud|sepp, vase|sepp, vasksepp; adra|sepp, ankru|sepp, ehte|sepp, hobuseraua|sepp, kannuse|sepp, katel|sepp, kellas|sepp, lukk|sepp, lühtri|sepp, mõõga|sepp, mündi|sepp, noa|sepp, peen|sepp, pussi|sepp, püssi|sepp, relva|sepp, vikatisepp; aamis|sepp, harja|sepp, kasuk|sepp, kiige|sepp, king|sepp, korv|sepp, kübar|sepp, küünla|sepp, laeva|sepp, luua|sepp, mudel|sepp, mööbel|sepp, müür|sepp, nahk|sepp, paadi|sepp, piibu|sepp, pott|sepp, pütt|sepp, ratas|sepp, ratta|sepp, saani|sepp, sadul|sepp, tõld|sepp, tõllas|sepp, tünder|sepp, tündri|sepp, voki|sepp, vokk|sepp, vöö|sepp, õllesepp; keele|sepp, laulu|sepp, riimi|sepp, saatuse|sepp, salmi|sepp, soss-|sepp, sule|sepp, sõna|sepp, valmi|sepp, värsisepp.

vest1 ‹-i 21› ‹s›
meesterõivastusest pärinev, algselt kuue all kantud käisteta pihakate. Kootud, villane, karusnahkne, sametist vest. Lühike, pikk vest. Tõmblukuga vest. Paneb vesti selga. Võtab vesti seljast. Nööpis vesti kinni, lahti. Käib vesti väel. Ülikonna juurde kuulus ka vest. Uurikett ulatus vesti nööpaugust taskuni. On külm, tõmba vest peale. Sooja voodriga vest. Kuulikindel vest. | piltl. Kollase vestiga rasvatihane. || jalgu vabaks jättev koera kehakate. Koerale pandi vest selga.
▷ Liitsõnad: kasuk|vest, kork|vest, nahk|vest, pihik|vest, pääste|vest, samet|vest, siid|vest, soomus|vest, ülikonnavest.