[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 119 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

karvu püsti ajama vt karv [1]

karvu turri ajama vt karv [1]

alus|karv
zool pealiskarvade all olev peenikestest, õrnadest karvadest karvkate v. selle üksik karv; ant. pealiskarv

angoora indekl
(< Angora) (Ankara endine nimetus). Angoora kass 'pika pehme karvaga kassitõug'. Angoora kits 'väärtusliku villaga kitsetõug'. Angoora küülik 'teat. villaküülik'. Angoora vill 'teat. loomaliikidelt ja -tõugudelt saadav pikakiuline vill v. karv'. Angoora lõng 'angoora villast lõng'.

habeme|karv
‹hrl. pl.› Igal habemekarval sätendas veepiisk.

harjas ‹-e 4› ‹s›

1. ka zool tugev pikk jäik karv (mõnedel loomadel), ka jäik karvjas, niitjas v. nõeljas moodustis; (kogumõistena:) harjastik. Sea seljast võeti harjaseid keeva veega. Põrsa harjas on pehme. Harjastest valmistatud hari, vahupintsel. Juuksed on, seisavad, tõusevad, kerkivad harjastena püsti. || piltl (hrl. lühikeste juuste v. lühikese habeme kohta). Harjased nina all. Ajamata habeme tihe harjas. Ta pealael seisid hallid harjased püsti.
▷ Liitsõnad: habeme|harjas, juukse|harjas, seaharjas.
2. harjade jõhv, tehismaterjalist karv vms. Kaardu kuivanud harjastega pintsel. *Ta lemmikuks oli aga varretu, kulunud harjastega põrandahari.. L. Kibuvits.
3. ‹hrl. pl.› van vistrikud, vinnid. Lapsel on harjased. Harjaseid võtma 'lapse nahalt vistrikke kaotama pärmi ja kliitaignaga võidmise ning järgneva vihtlemise teel'.

harjas|karv
bot jäik harjasetaoline karv

ihu|karv
‹hrl. pl.› inimese kehal kasvav karv; juuksekarv. Heledad, tumedad ihukarvad. Leil kipub ihukarvu krussi tõmbama.

ise|pidi ‹adv›

1. isemoodi (1. täh.), erinevat moodi. *Vabadusest ja usaldusest sai igaüks isepidi aru. R. Sirge.
2. eri asendis, eri suunas. Iga salk, iga tutt, iga karv oli isepidi.

juukse|karv
juus (1. täh.) Meelekohtadel olid mõned juuksekarvad juba hallid. Juuksekarv oli supi sisse sattunud.

juure|karv
bot juure väljakasve, mis imeb mullast vett ja selles lahustunud aineid

jõhvjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
jõhvitaoline. Jõhvjas karv, habe. Kõva jõhvjas hein.

jäme ‹-da 2› ‹adj›

1. suhteliselt suure ümber- v. läbimõõduga.; ant. peenike. a. (pikkade silinderjate esemete v. moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Jämedad puud, palgid, postid, sambad. Jämedad oksad, juured, varred, kõrred, leherootsud. Ilusad jämedad porgandid. Jäme küünal, pliiats, kriit. Jäme vorst. Jämeda otsaga sulg teeb jämeda joone, kriipsu, juti. Jämedad purikad räästas. Jäme niit, lõng, nöör, köis, voolik. Jäme 'jämedast lõngast' kudum, riie, särk, kuub. Jäme karv, jõhv, kiud. Jämeda 'jämedatest kiududest koosneva' villaga lammas. Jäme nõel, varras, toru. Jäme tünn, vaat. Kepp on ühest otsast jämedam. Ümbermõõt kõige jämedamast kohast. Kannab juukseid kahes jämedas patsis. Nafta purskas, voolas jämeda joana. Jämedad jalad, sääred, käsivarred, sõrmed. Jäme kael, keha, nina. Jämeda nokaga lind. Jämedaks paisunud sooned. Tugev jämeda kondiga mees. Lõvipoegadel on jämedad käpad. Jäme madu, angerjas. Üks tulijaist oli jäme, teine kõhetu. Kutsikas oli jäme nagu pakuots. On ennast hea toidu peal jämedaks söönud. | piltl. Parem pikk ja peenike nälg kui jäme ja lühike. *Mul on jäme õigus: sinu kelder ja kaev on minu maa peal! A. Schmuul. b. (ühesuguste suurte (hrl. ümmarguste) osiste v. nendest koosnevate ainete v. esemete kohta). Jäme liiv, kruus, killustik. Soolatakse jämeda soolaga. Jämeda struktuuriga kivim. Jämedad haavlid. Jämedad vihmapiisad, raheterad. Jäme vihm, rahe, sadu. Jämedad rukkiterad, tangud. Jäme jahu. Jäme 'jämedast jahust' leib. Jämedad sõstrad, maasikad, pohlad. Jämedad pisarad, higipiisad. Jäme uurikett, helmekee. Jäme 'suureauguline, hõre' sõel. Jämeda 'suureaugulise' riiviga peenestatud kapsas. Jäme 'suuremõõtmelistest v. jämedajoonelistest tähtedest' trükk, kiri. c. piltl lubamatult suur v. ränk; ant. väike. Teeb jämedaid õigekirjavigu. Kirjutises on jämedaid faktilisi eksimusi. Jämedad kasvatusvead, kuritarvitused. Eeskirjade, võistlusmääruste jäme rikkumine. Õnnetuse põhjustas kannatanu enese jäme ettevaatamatus.
2. lihtlabane, rohmakas; peenuseta, kultiveerimata; ant. peen. Ta mööblitükid olid külapuusepa jäme töö. Jämedad töörõivad, -jalatsid. Neoliitikumi keraamika oli alles väga jäme. Jämeda välise kesta all peitus tundlik hing. Mees oli jämedate näojoontega. Ta riietus ilmutas jämedat maitset. Minu jäme aru nii peent asja ei jaga. Kasutab võideldes jämedaid võtteid. Jäme läbinähtav vale, võltsing. || üldjooneline, detailidesse mittetungiv. Jäme hindamine, mõõtmine, jaotus, liigendus. Jäme reegel.
3. ebaviisakas, sobimatu, solvav, lugupidamatu; vastavalt käituv. Jäme ütlus, sõna, vastus, sõim, toon. Jäme käitumine, olek, kohtlemine. On sõnades, alluvatega käitumises jäme. Oli jäme vanemate inimeste vastu. Joobnuna muutub ta alati jämedaks. Tegi jämedaid vihjeid. See on jäme ebaviisakus. Nii jämedaid nalju on piinlik kuulata. Jäme ropendav joomaseltskond.
4. madal, sügav (hääle kohta). Rääkis jämeda bassihäälega. Vanamees müristas jämedat naeru. Leskmesilane tekitab lennul jämedat heli. Põdrapulli jäme kutsehüüd. Karu ajas omaette jämedat joru. Pojal oli hääl jämedam kui isal. *..siis kostis siia [vabrikuvile] jäme ja mahe üürgamine: päevane vahetus lõpetas töö. O. Tooming.

kaameli|karv
‹hrl. pl.› Kaamelikarva(de)st vaip, tekk, mantel.

kare ‹-da 2› ‹adj›

1. (pinna kohta:) mittesile, kergelt krobeline; puudutamisel pisut torkiv. Männi kare koor. Enne hööveldamist on laud kare. Liivapaberi kare pool. Päike on lume, jää karedaks sulatanud. Kivi pind oli kare. Karedamad paberisordid. Tööst karedad käed. Näonahk on külmaga karedaks läinud. Kare riie, lina, tekk. Hõõrub end kareda rätikuga. Maapinda kattis kare rohi. Taimel on karedad lehed. Koeral oli kare karv. Karedad juuksed, harjased. Kare habemetüügas. Kareda villaga lammas. Kurk oli külmetusest kare. | (taimenimetustes). Kare kellukas, kõrkjas, piimohakas, seanupp, hunditubakas.
2. (loomult, olemuselt) karm, vali, järsk. Isa oli laste vastu kare. Sõdurielu on noormehe karedaks muutnud. Ta on kaunis kareda olekuga. Kareda südamega inimene. Väliselt kare ja tahumatu mees. Selja tagant kostis käskiv ja kare hüüe. Katkestas tema jutu karedate sõnadega. Karedaks muutunud naljad. Õppisime tundma elu karedamaid külgi. *„Mamma, sinu otsus on minu meelest liiga kare,” tähendas noor parun. E. Vilde.
3. (ilmastiku kohta:) karm, ebatervislik. Kare põhjatuul. Kare ja vilu sügis. Siberi kare talv, kliima. *Ei olnud hea haigele see kare mereõhk .. R. Roht. *Väljas oli kare aastaaeg, ööd pikenesid, sajud kestsid mõnikord nädalaid .. E. Krusten.
4. (hääle kohta:) mittemeloodiline, kähe, kähisev. Külmetusest kare hääl. Joobnute karedad hääled. *Pääsukese laul on meeldiv vidin, mõnel liigil (näiteks kaldapääsukesel) kare kädistus. H. Veromann.
5. ka keem (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav, kalk; ant. pehme. Kare vesi pole pesemiseks sobiv. Põhjaveed on sageli karedad.

karv1 ‹-a 23› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› loomade ja inimeste naha niitjas sarvainest moodustis (inimestel ihu-, juukse- v. habemekarv). Koera, jänese, kitse karvad. Kass ajas karvad turri. Käsivarsi, rinda katsid tumedad karvad. Tal on juustes, kõrva ääres juba mõned hallid karvad. Ihul oli karvadega sünnimärk. Mees oli karva(desse) kasvanud 'pikkade juustega ja habetunud'. Kael on karva(desse) kasvanud. Kratsib, sasib sõrmedega karvades. Kaklejad haarasid teineteisel karvust kinni. Ajab nii hinge täis, et kargaks talle kas või karvu kinni. Katkus endal meeleheites karvu. Pintsaku peal oli paar karva.
▷ Liitsõnad: alus|karv, kompe|karv, laka|karv, looma|karv, nurru|karv, pealis|karv, traat|karv, turjakarv; habeme|karv, häbeme|karv, ihu|karv, juukse|karv, kukla|karv, kulmu|karv, näo|karv, ripsme|karv, silma|karv, vurrukarv.
2. ‹sg.› karvkate, karvad (hrl. loomal). Pulstunud, tokerja, sassis karvaga kass. Kähara, lokkis karvaga puudel. Hobusel on lühike, sile karv. Hästi toidetud loomade karv läigib. Põdral on jõhvjas karv. Oraval on suviti pruun karv. Lehmadel oli veel vana karv tuustakutena seljas. Kasukal oli karv väljapoole. Nahad annavad, ajavad karva. Karva võtma 'tapetud seal karvu kõrvaldama'. Vesi nii tuline, et võta või karva. Hunt ajab küll karva, aga ei jäta ametit.
▷ Liitsõnad: alus|karv, okas|karv, pealis|karv, suve|karv, talve|karv, villkarv.
3. bot taime (ka seene) kattekoe niitjas (harunenud) väljakasve, trihhoom. Karvadega kaetud lehed, vars. Valge riisika servadel leiduvad pikad rippuvad karvad.
▷ Liitsõnad: haake|karv, juure|karv, katte|karv, kõrve|karv, näärme|karv, siid|karv, taime|karv, udekarv.
4. piltl hrv karvake, õige natuke. Mitte karva pole siin midagi head. *Noh, siin puudus veel poole karva võrra, et ... H. Sergo.

karvake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. väike karv (1., 3. täh.) Lehelaba katavad karvakesed. Leidis juustest esimese halli karvakese.
2. ‹tihti lähedane adverbile› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) veidike, natuke, ivake. Kraavipõhjas leidub karvake jääd. Kuul läks karvake(se) mööda, kõrvale. Ta on minust karvake noorem. Sa pole Antsust mitte karvakestki targem. Suhkrut oleks võinud karvake rohkem olla. Täna töötati karvakene kauem. Otsustati karvakese sügavamalt künda. Karvakene veel, ja ma oleksin auto alla jäänud.

karva|ude
pehme lühike karv. Ülahuulel on tumedad karvaudemed. Nooruki karvaudemeis lõug. Pealael polnud taadil enam karvaudetki.

karv|kasukas
karvakasukas

karv|kate
(keha) karvad kattena, karvastik. Karu, rebase, orava karvkate. Sile, pulstunud, tihe karvkate. Loomade suvine, talvine karvkate. Karusnahk koosneb nahast ja karvkattest. Häbemekingu karvkate. Taime lehti, varsi kattis pehme karvkate.

karv|lõng
tekst karvadest kedratud lõng

kate ‹katte 18› ‹s›

1. millegi pealmine, kattev kiht. Kõva kattega maantee. Uue staadioni jooksuradadel puudus veel kate. Paljud tänavad ja kõnniteed said uue katte. Galvanosteegia abil omandas metall korrosiooni- ja kulumiskindla katte. Tugeva kattega varjend. Nahkse kattega mööbel. Võileibade katteks oli pasteet. Pehme talve tõttu olid jõed ja järved kaua kattest vabad. Taimestik ei moodusta stepis ühtlast katet. || geol laia ala hõlmav paks pindmine kivimite v. setendite lasund. Tektooniline kate. || zool anat loomade (ka inimese) keha välispinda kattev elund. Selgroogsete katted on nahk ja selle tekised.
▷ Liitsõnad: asfalt|kate, betoon|kate, glasuur|kate, gudroon|kate, jää|kate, karv|kate, kitiin|kate, kivi|kate, koorik|kate, kruus|kate, laud|kate, liiv|kate, lumi|kate, moreen|kate, muld|kate, muru|kate, must|kate, nahk|kate, pinna|kate, plüüš|kate, raja|kate, roht|kate, sammal|kate, sarv|kate, soomus|kate, sulg|kate, taim|kate, tee|kate, tehis|kate, tsement|kate, tänava|kate, vill|kate, värv|kate, õiekate.
2. kaitsev v. kattev materjal (näit. riie), ese, esemete kogum vms. Maalidel olid riidest katted ümber. Akende ees ripuvad paksud katted. Autole tõmmatakse presendist kate peale. Paneb kausile, purgile vineeritüki katteks peale. Relvad peideti metsa, katteks oksad ja sammal. Magas vankris, vana kasukas katteks peal. Kartulikuhjadel on katteks õled ja muld. Roosid vajavad talveks katet. Pikapeale hakkasin taipama: mu silmadelt langes otsekui kate. | piltl. Sellelt saladuselt ei õnnestunud katet kergitada. Ülivaba toon on vahel vaid argusele katteks. || kehakate (ka kogumina) v. jalanõu. Heitis ujuma minnes kehalt viimase kui katte. Jahe on, saaks ainult mingi katte ümber! Lapsed tahavad süüa ja kehalegi katet. *.. emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud .. A. H. Tammsaare. || kattev kumm, võlvjas osa sõidukil. Lapsevankri kate. Kaless on allalastava kattega hobusõiduk.
▷ Liitsõnad: akna|kate, diivani|kate, kaitse|kate, katuse|kate, kile|kate, klaveri|kate, laua|kate, mootori|kate, näo|kate, paber|kate, padja|kate, pimendus|kate, plastikaat|kate, present|kate, puldan|kate, põranda|kate, seina|kate, ukse|kate, vaip|kate, vankri|kate, vari|kate, vilt|kate, voodikate; ihu|kate, jala|kate, keha|kate, pea|kate, säärekate.
3. varjamine; varjav v. kaitsev tegevus, olukord v. nähtus. Nad põgenesid öö, (öö)pimeduse katte all. Rääkis sellest suure saladuse katte all 'suure saladusena'. *.. ootusilme / viib võõras nägu [uksel] otsekohe pilve, / külm ametlikkus hämmelduse katteks. V. Verev. || sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumise vm. liikumise julgestamine. Taganemise katteks tulistati ägedasti vastase positsioone. Jõgi ületati suurtükitule katte all. || sport kaitse, katmine
▷ Liitsõnad: pilv|kate, pimedus|kate, saladus|kate, suitsu|kate, udukate.
4. ‹hrl. translatiivis› vajaduste, nõudmiste rahuldamine; tasumine, korvamine, hüvitus. Toiduainetest jätkus hädavaevu endi vajaduste katteks. Kogu raha läheb võlgade katteks. Palgast ei jätku kulutuste, väljaminekute katteks.
5. reaalselt olemasolev (rahaline, kaubaline) tagatis. Katteta tšekk. Ettenähtud palgasummal polnud pangas katet. | piltl. *.. vahel aga vehitakse väidetega, millel pole üldse mingit katet ei argumentatsiooni ega faktide näol. M. Hint.

karvu katkuma vt karv [1]

katte|karv
‹hrl. pl.›
1. bot kaitsefunktsiooniga taimekarv
2. zool pealiskarv

klantsima ‹42›
kõnek
1. läikima. Kingad, saapad löödi klantsima. Nühkis lusikad, auto klantsima. Loomade karv klantsis. Kapitagusedki klantsivad puhtusest. *.. kratsis oma paljast pealage, mis klantsis kui uus vaskne viinakortel. J. Peegel.
2. läikima lööma; mukkima, üles lööma. *.. kõik osakonna autod, traktorid ja haakeriistad rivis, kõik puhtad, klantsitud, värske värviga üle tõmmatud... V. Saar. *.. väliselt klantsitud kest võib varjata sootuks närust ja väiklast iseloomu. A. Eelmäe.

koera|karv
Koerakarvadest kedratud lõng.

kohev ‹-a 2› ‹adj›

1. suurte õhuvahedega, urbne, poorne, kobe, kohe. Kohev muld, pinnas, lumi, vill, vatt, sammal. Kohev sidekude. Pasteet oli hästi õrn ja kohev. Sai kerkis kohevaks. Oraval on kohev karv, saba. Koheva sulestikuga lind. Kohevad juuksed. Mehel olid suured kohevad vuntsid. Magamisase oli kohev ja kõrge. Kloppis padjad kohevaks. Piimal kobrutas kohev vaht. *.. pööris paneb oma räsinaga kaskede kohevad ladvad võimsasti mühama. M. Raud.
2. piltl hrv erutatud, elevil, kergelt ärevil, kohevil. *Üldse olid nad kuidagi kohevad. „Mis teil viga on?” tahtsin teada. „Tulime teid pulma kutsuma,” pahvatas Mai .. V. Lattik.

kompe|karv
kompimiskarv

kompimis|karv
zool kompimiselundina talitlev harjasetaoline karv (näit. lülijalgseil)

kulmu|karv
‹hrl. pl.› Vanamehel olid tugevad säbrus kulmukarvad.

maha kuluma
küljest ära kuluma (1. täh.) Vanalt mööblilt oli värv, pildiraamilt kullatis maha kulunud. Kasuka karv on siit-sealt maha kulunud. Aastatega kuluvad iseloomukonarused maha.

kõrve|karv
bot kõrvetavat ainet sisaldav taimekarv. Nõgese kõrvekarvad.

vastu karva käima vt karv [1]

lahti ‹adv›
‹koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega›
1. avatud seisundisse, avatuks; avatud seisundis, avatuna. Uks läks lahti. Uks on (pärani, ristseliti) lahti. Akent, ust, väravat, luuki lahti tegema, lükkama, tõmbama, kiskuma. Karbi kaas kargas lahti. Tegi, lõi raamatu lahti. Kiri on lahti võetud. Mantli hõlmad eest lahti. Nööpis pintsaku lahti. Vedas tõmbeluku lahti. Kotisuu on lahti. Tõmbab laualaeka lahti. Silmad on lahti. Haige tegi silmad lahti. Magab, suu lahti. Õied on lahti. Tulbid hakkavad lahti lööma, õisi lahti ajama. | piltl. Tänaval tuleb silmad ja kõrvad lahti hoida. Hing, meeled kõigele ilusale lahti. || tööks, asjaajamiseks, tegutsemiseks avatud v. avatuks. Mõned poed on ka pühapäeviti lahti. Kantselei on lahti kella üheksast. Mis kellani on muuseum lahti? Mis kellast, millal kaubamaja lahti tehakse? Remont on valmis ja pood jälle lahti. Keera, tee raadio, televiisor lahti. Keeras, tegi kraani, duši lahti. Kes jättis kraani lahti?
2. millestki katvast vabaks v. vaba; millestki täitvast tühjaks v. tühi; ant. hrl. kinni. Kohvrid pakiti lahti. Osa asju on veel lahti pakkimata. Harutas kompveki (paberi seest) lahti. Kartulikuhi kaevati, tehti lahti. Kartulivaod aeti harkadraga lahti. Lõikab konservikarpi lahti. Kougib pudelit, purki lahti. Tegi, korkis pudelid lahti. Kaev oli pealt lahti 'kaaneta' jäetud. Haav on lahti, ei kasva kinni. Haav läks, rebenes uuesti lahti. Võssa kasvanud metsasihid tuleb lahti raiuda. Umbetuisanud teed aeti, lükati, roogiti lahti. Teed, jääauk hoiti lahti. Sillutis, asfalt lõhuti lahti. Kevadtormiga läheb meri lahti. Kas Peipsi on juba lahti? || rõivastest, jalatsitest vabaks v. vaba. Võtab riidest lahti. Koorib end lahti. Rõivastusime, riietusime lahti. Olin juba riidest lahti ja magama minemas. Võta jalad lahti.
3. sellises olukorras v. sellisesse olukorda, et ei ole (millegi külge) kinnitatud, köidetud, et ei ole haardes, kütkes, et liikumine pole takistatud; millegi küljest lahku v. lahus v. ära. Lehm oli enda ketist, lõast lahti tõmmanud. Koer on õues lahti. Laps ei lasknud ema käest lahti. Lase mind lahti. Päästis end rabeldes lahti. Paat on ketist, kai küljest lahti. Nokk kinni, saba lahti. Keeras mutri lahti. Murdis, muukis luku lahti. Tee, keera uks lukust lahti. Ära muugi, uks on lahti. Teeb, päästab vöö, pandla, nööbid lahti. Hammas on lahti, logiseb. Kui käed oksa küljest lahti lähevad, kukud alla. Kiskus end haardest lahti ja põgenes. Krohv, tapeet on seina küljest lahti. Kingal tuli tald (alt) lahti. Värv on tükati lahti ning koorub maha. Leival on koorik lahti. Kalju küljest murdus tükk lahti. Vagun haagiti rongi küljest lahti. Leiba, praadi, torti lahti lõikama. Küpsed pähklid löövad oma tupest lahti. Kevadel läheb puudel koor lahti. Koeral, kassil on karv lahti 'ajab karvu'. || rakkest, rakendi eest vabaks v. vaba. Võta hobune (vankri eest) lahti ja vii talli. Rakendab hobuse lahti. Härjad päästeti ikkest lahti. || eemal(e), teat. vahemaa taha v. taga. Tõukas paadi, parve kaldast lahti. Finišisirgel suutis Jaan end teistest lahti rebida. | piltl. Ei suuda neiult pilku, silmi lahti rebida. End rutiinist, harjunud ükskõiksusest lahti rebima, lahti raputama.
4. (rohkem) laiali, kohevil(e), lõdvemal(e), nii et endine kuju ning mõõtmed hrl. muutuvad; ant. hrl. kokku. Lõi lehviku, vihmavarju lahti. Läheme heinakaari lahti lööma. Laotas lina lauale lahti. Selle söögilaua saab vajaduse korral lahti tõmmata. Vaipa, kaarti lahti rullima. Paberikäär rullus iseenesest lahti. Taigen oli lauale lahti rullitud. Sõlme, kingapaelu lahti tegema. Õhtul päästab ta oma pikad juuksed palmikust lahti. Juuksed palmitseti lahti. Pestud ning kuivanud villad tuleb lahti noppida. Sassiläinud lõnga lahti harutama. Munad on lahti klopitud. Madu keris end lahti. Tõmbab lõõtspilli lahti. Lõõtspill lahti üle rinna. || osadeks, detailideks; osadena, detailidena. Mootorit, masinat, seadet lahti monteerima. Kellavärk on laual lahti, ei oska enam kokku panna. *Tääger oli oma kergekuulipilduja lahti võtnud ja takseeris iga osa tähelepanelikult. P. Kuusberg. || (raha kohta). Vaheta mu sajakroonine kümnesteks lahti. Tee mulle kroon (sentideks) lahti. || piltl (analüüsi, kaalumise v. hindamisega seoses). Probleemi, kunstiteost, luuletust lahti mõtestama. Kirjandi teema on jäänud korralikult lahti kirjutamata.
5. (tee, juurde- v. läbipääsu kohta:) avatud, vaba; avatuks, vabaks; ant. kinni. Rand on tuultele lahti. Eest ära – tee lahti! Noortele on õppimiseks kõik teed lahti. Uskusime, et meile on kogu maailm, kõik võimalused lahti. *Ta avaldas kord ise, et elu on tema ees lahti, et ta saavutab armastust, kuulsust ja au. J. Kärner.
6. kellestki v. millestki vaba(ks) v. ilma. Tüütust inimesest tahab igaüks lahti saada. Lõpuks ometi oleme võlgadest, vaevast, murest, orjusest lahti. Nad said turul kiiresti oma kaubast lahti. Pole raske rahast lahti saada. Halbadest harjumustest lahti saama. Mitte ei saa sellest tundest, kahtlusest, kartusest lahti. Kes lõikuse ajal und armastab, saab leivast lahti. *Kui te Tõmmiku ära viite, siis olen ma korraga kohe piimast lahti .. A. H. Tammsaare. || (sidemete katkestamise, loobumise, keeldumise, äraütlemisega seoses). Ütles ennast oma vaadetest, põhimõtetest, lepingust, pärandist lahti. Salake ta maha, öelge tast lahti. || (ametikohalt, töölt vallandamisega, vabaks saamise v. vaba olemisega seoses). Ta lasti, tehti töölt, ametist lahti. Ta saab varsti sõjaväest, ajateenistusest lahti. Mai lõpul saavad lapsed koolist lahti. Varsti võtan enda töölt lahti. Teda püüti direktori kohalt lahti kangutada. Teomees oli saanud mõisa alt lahti. Ta on nüüd töölt lahti. Jaan hääletati esimehe kohalt lahti. *See on ju hirmus niiviisi: teine saab kohast lahti, ilma et tal vähematki süüd oleks. O. Luts. *Raha ei ole, et liisust end lahti osta .. E. Särgava. || vanglast, kinnipidamiskohast vaba(ks). Lasti vangist, vangilaagrist lahti. Ta sai amnestiaga lahti. Ta oli vahepeal lahti, aga siis pandi uuesti kinni. *„See varganägu siis jälle väljas.” – „Juba aasta aega lahti! ..” V. Lattik.
7. (mingi tegevusega v. selle algusega, puhkemisega v. juhtumisega seoses). Töö, sõit, pidu läheb lahti. Sõda olevat lahti. Noored lõid tantsu lahti. Kusagil on tuli lahti (puhkenud). Kes sellise kõlaka lahti laskis? Külas on jutud lahti, et Jaan pidi Mari pool käima. Tuul lõõtsub – varsti on vihm lahti. Nüüd läheb viljalõikus(eks) lahti. Nii kui kokku saavad, kohe tüli lahti. Heas tujus löödi laulgi lahti. Pillimees lõi loo, polka lahti. Lõime peo, labraka lahti. Siis läks märul(iks) lahti. Laseb nutu, pilli, tönni lahti. Kink võttis lapsel naeru lahti. Mis lahti (on)? – Lahti pole midagi. Mis sinuga lahti on? See pole õige asi, seal on midagi lahti. No küll on lugu lahti! Nüüd on põrgu, kurat lahti! || (laengu detoneerimisega seoses). Püss läks kogemata lahti. Revolver ei läinud lahti.
8. (heasse v. normaalsesse) vormi; (heas v. normaalses) vormis. Häält lahti laulma. Meie korvpallimeeskond alustas puiselt, aga hiljem mängiti end lahti. Selles rollis mängis noor näitleja end toredasti lahti. Ta matemaatikuanne läks alles keskkoolieas lahti.
9. kõnek (kiirenenud rooja-, higi- jm. eritusega seoses). Kõht on lahti. Ehmatas enda kõhust lahti. Saunalaval läheb higi lahti. Iga väikese asja pärast kohe vesi 'pisarad' lahti.

laiguti ‹adv›
laigukaupa; tükati, kohati. Maa oli laiguti lumest paljas. Põlde oli vaid laiguti metsatukkade ja võserike vahel. Koeral oli karv laiguti maha tulnud. Salumetsa samblarinne on hõre, laiguti puudub hoopis. Värv on laiguti maha koorunud.

laka|karv
(näit. isaslõvil)

lend|karv
bot seemne küljes olev ning seda tuullevil kandev karvake. Võililleseemne lendkarvad. Lendkarvadega seemned.

lidus ‹adv›

1. lamavalt vastu aluspinda. Hoiab kõrvad lidus, ligi pead. Hülgel on lühike lidus karv. Rasvased juuksed on lidus, kuivad juuksed kohevil.
2. kummargil, kühmas. *.. kambrikese lagi oli nii madal, et mitte väga pika kasvuga laevamees pidi lidus seisma .. E. Vilde. *Ja naine istus lidus, / kui taplema lõi kõu .. M. Under. || piltl norgus, löödud. *Ka muidu oli ta sel õhtul natuke lidus, sest tema .. luuletus oli [ajalehe toimetusest] tagasi tulnud. H. Lepik (tlk).

lokiline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› lokkidega; lokkis. Lokiline soeng, juus. *.. kihistades naeru oma lokilisse habemesse, milles juba võidutseb mõni hall karv. O. Luts.
▷ Liitsõnad: heleda|lokiline, kuld|lokiline, peene|lokiline, tumedalokiline.

lokk ‹loki 21› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› (juukse)karvade käharus. Loomulik, keemiline, tugev, nõrk lokk. Juustel, juustes on säbar, laineline, lauge lokk. Niiske ilmaga läheb keeratud lokk välja. Lokk, lokid on välja kasvanud. Tugev juus hoiab lokke hästi. Juus on tugevas lokis nagu puudli karv.
2. ‹hrl. pl.› kähardunud v. kähardatud juuksesalk v. juuksed; lokkis juuksed. Tal on loomulikud, keemilised lokid. Laseb endale lokid (pähe) teha. Kuldsete, linakarva, läikivmustade lokkidega neiu. Lopsakates lokkides juuksed. *Kristiina magas laua ääres, pea kätel, lokid laiali. L. Promet.
▷ Liitsõnad: auru|lokk, elektri|lokk, püsi|lokk, spiraal|lokk, tangi|lokk, vahvellokk; kukla|lokk, laubalokk.

läikima ‹läigin 42›

1. sileda pinna tõttu tugevasti valgust peegeldama; vastu helkima. Poleeritud, lakitud pinnad läigivad. Läikima hõõruma, lihvima, nühkima, kulutama. Läikima kulunud püksitagumik. Lööb, viksib kingad läikima. Veepind läigib hõbedaselt. Parkett läigib kui peegel. Jõus hobuse karv läigib. Veekalkvel silmad läigivad. Nägu läigib higist. Õliselt läikivad juuksed. Läikiv tuhkpuu. *Rõõmuhelk läikis sulase näost. E. Bornhöhe. *Vihm oli just üle jäänud ja asfalt alles läikis. V. Lattik.
2. iiveldama, pööritama. Süda läigib. See lõhn ajab südame läikima. Õõtsumine võtab südame alt läikima.
3. üle ääre maha loksuma, läigatama (3. täh.) *Kütja (haarab pootsmani käest kausi ja tõstab tüürimehe nina alla, nii et supp läigib üle ääre). E. Tammlaan. *.. paneb pange potsatades maha, vesi läigib märjale maale. A. Mägi.

malitsa ‹1› ‹s›
etn põhjarahvaste (näit. saamide) pikk põdranahast kasukas, millel on karv seespool

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

nurru|karv
‹hrl. pl.› pikk kompimiskarv kaslaste ülahuulel ja põskedel. Kassi, ilvese nurrukarvad.

näo|karv

1. ‹hrl. pl.› näol kasvav karv. *.. pani Ako enesele uued rõivad selga, kärpis juukseid ja pügas näokarvu .. E. Kippel.
2. van näojume. *Ta silmitses ta süsimusti juukseid, ta tõmmukat näokarva .. E. Vilde. *Aga eitede silmi ei peta, need tunnevad [raseda tüdruku] jalaastumisest, .. näevad näokarvast .. A. H. Tammsaare.

nässakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› väike, (nagu) kängu jäänud; vilets, kidur (ja pulstunud). Tal on mingi nässakas koer. Väike habetunud ja karvane, kuidagi nässakas vanameheköbi. Hobused on neil väikesed ja nässakad. Nässakaks kantud talvemüts, kampsun. *.. hea söögi juures minevat nässakal kutsikalgi karv keerdu. E. Rängel. *Väike nässakas karu, karvane, põlved kõverad, silmad tuhmid. E. Männik.
2. ‹s› selline olend v. ese. Osta uus müts ja viska see vana nässakas minema. *Imestleti, et seesugune nässakas oli suutnud oma pojad ülikooli saata. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: karva|nässakas, koera|nässakas, mütsi|nässakas, vanamehenässakas.

näärme|karv
bot sekreeti eritav taimekarv. Kleepuvad näärmekarvad.