[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

karv1 ‹-a 23› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› loomade ja inimeste naha niitjas sarvainest moodustis (inimestel ihu-, juukse- v. habemekarv). Koera, jänese, kitse karvad. Kass ajas karvad turri. Käsivarsi, rinda katsid tumedad karvad. Tal on juustes, kõrva ääres juba mõned hallid karvad. Ihul oli karvadega sünnimärk. Mees oli karva(desse) kasvanud 'pikkade juustega ja habetunud'. Kael on karva(desse) kasvanud. Kratsib, sasib sõrmedega karvades. Kaklejad haarasid teineteisel karvust kinni. Ajab nii hinge täis, et kargaks talle kas või karvu kinni. Katkus endal meeleheites karvu. Pintsaku peal oli paar karva.
▷ Liitsõnad: alus|karv, kompe|karv, laka|karv, looma|karv, nurru|karv, pealis|karv, traat|karv, turjakarv; habeme|karv, häbeme|karv, ihu|karv, juukse|karv, kukla|karv, kulmu|karv, näo|karv, ripsme|karv, silma|karv, vurrukarv.
2. ‹sg.› karvkate, karvad (hrl. loomal). Pulstunud, tokerja, sassis karvaga kass. Kähara, lokkis karvaga puudel. Hobusel on lühike, sile karv. Hästi toidetud loomade karv läigib. Põdral on jõhvjas karv. Oraval on suviti pruun karv. Lehmadel oli veel vana karv tuustakutena seljas. Kasukal oli karv väljapoole. Nahad annavad, ajavad karva. Karva võtma 'tapetud seal karvu kõrvaldama'. Vesi nii tuline, et võta või karva. Hunt ajab küll karva, aga ei jäta ametit.
▷ Liitsõnad: alus|karv, okas|karv, pealis|karv, suve|karv, talve|karv, villkarv.
3. bot taime (ka seene) kattekoe niitjas (harunenud) väljakasve, trihhoom. Karvadega kaetud lehed, vars. Valge riisika servadel leiduvad pikad rippuvad karvad.
▷ Liitsõnad: haake|karv, juure|karv, katte|karv, kõrve|karv, näärme|karv, siid|karv, taime|karv, udekarv.
4. piltl hrv karvake, õige natuke. Mitte karva pole siin midagi head. *Noh, siin puudus veel poole karva võrra, et ... H. Sergo.

karvu katkuma
(kisklemise, kaklemise v, sõnadega kallalemineku kohta). *Selle nimegi pärast on karvu katkutud. Eks ühinemisel paku iga majand ikka oma nime ja oma esimeest. V. Saar.

karvu püsti ajama, karvad tõusevad püsti
suurt hirmu peale ajama; keegi tunneb suurt hirmu. Need jutud ajasid kuulajatel karvad püsti. *.. jutustab ta lugusid, mis temaga on tehtud, mida kuuldes meieaegsel inimesel juba karvad püsti tõusevad .. G. E. Luiga.

karvu turri ajama
kurjaks, pahaseks saama v. tegema. Ärge siis kohe karvu turri ajage, kuulake enne lõpuni! Niisugune uudis ajas mõnelgi karvad turri.

koos ~ kõige ~ kogu naha ja karvadega vt nahk

vastu karva käima
vastu hakkama, vastumeelt olema, vastukarva olema. *Ja Guido jutt hakkas mulle järjest rohkem vastu karva käima. E. Raud.

karv2 ‹hrl. partitiivis, adjektiivse v. genitiivse täiendiga› ‹-a 23› ‹s›
värv(us), värvitoon. Ta juuksed olid musta karva. Tumepruuni, roostepunast karva ülikond. Pisut kollakat karva riie. Ebamäärast karva vedelik. Mis karva see rätik uuest peast oli? Sauna lagi oli nõgimust ja sedasama karva ka seinad. Tüdrukul olid küpse vilja karva kiharad. Linnumunad olid kruusakivikeste karva. Rauasisalduse tõttu oli vesi soiselt pruuni karva. Seal oli mitut karva hobuseid. Neiu palged vahetasid häbelikult karva. Iluga ei keedeta leent, karvaga kapsaid. *.. tähendati mu juuste ning silmade karv ametlikku raamatusse üles. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hiire|karva, hõbeda|karva, ihu|karva, kaarna|karva, kastani|karva, kohvi|karva, koidu|karva, kulla|karva, kulu|karva, liiva|karva, lina|karva, lubja|karva, mere|karva, merevaigu|karva, mulla|karva, nisu|karva, pigi|karva, ploomi|karva, pori|karva, pronksi|karva, purpuri|karva, pähkli|karva, pärlmutri|karva, rebase|karva, rebu|karva, rohu|karva, rooste|karva, rukkilille|karva, savi|karva, sireli|karva, suitsu|karva, sõstra|karva, šokolaadi|karva, taeva|karva, telliskivi|karva, terase|karva, tina|karva, tuha|karva, tuhkru|karva, tule|karva, vaha|karva, vase|karva, vee|karva, vere|karva, väävli|karva, õlekarva.