[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

karu ‹11› ‹s›

1. suur kohmakas pruuni kuni musta pika karvaga kiskjaline imetaja, pruunkaru (Ursus arctos). Taltsutatud karu. Karu hambad, nahk, jäljed. Karu möirgab, mõmiseb. Karu tõusis kahele jalale püsti. Karu käib kaerapõllul, mesipuude kallal. Karud magavad talveund. Karu murdis lehma (maha). Jahimehed lasksid maha, tapsid karu. Kohmakas nagu karu. Mees on tugev kui karu. Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud. Vana karu ei õpi tantsima. || piltl suur kohmakas v. mitte eriti taibukas; ‹liitsõna järelosana› (ka muude karu omadustega) inimene. *Rahvatantsu ometi tegin kunagi. Ei tea, kuidas minusugune karu küll kargama pandi. M. Traat.
▷ Liitsõnad: ema|karu, isa|karu, koopakaru; mängu|karu, plüüskaru; jooma|karu, kodu|karu, köögi|karu, mere|karu, möira|karu, müra|karu, töökaru.
2. ‹liitsõna järelosana› zool esineb mitmes muus loomanimetuses
▷ Liitsõnad: bambus|karu, huul|karu, jää|karu, kaelus|karu, kukkur|karu, nina|karu, pesu|karu, prill|karu, sipelgakaru.