[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kari ‹karja 31› ‹s›

1. majandi üheliigilised põllumajandusloomad (kitsamas mõttes: veised); koos peetavate, karjatatavate põllumajandusloomade rühm. Katsejaama kari. Väike, suur kari. Musta-valgekirju, tumepunane kari. Puhast tõugu kari. Karja pidama, kasvatama, aretama. Karja saatma, välja ajama. Karja talitama, hoidma. Kari on laudas. Kari sööb niidul. Kevadel lasti kari noorele rohule. Karjapoiss tuli karjaga koju. Lehik on karja kõige halvem lehm. Karjasel läks karjast mullikas kaduma. Karjapoisid ajasid karjad kokku. *Põllu ääres soo peal on Oja talu kari: kaks-kolm kõhna lehma, paar õhvakest, neli-viis lammast. M. Metsanurk. || piltl kogudus, koguduseliikmed. *Jumalasulane õiendas käed musta ametikuue käistest, et õnnistada oma põlvitava karja kuklaid .. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hobuse|kari, härja|kari, kitse|kari, lamba|kari, lehma|kari, looma|kari, sea|kari, vasika|kari, veisekari; kontroll|kari, liha|kari, lüpsi|kari, noor|kari, nuum|kari, piima|kari, põhi|kari, tõu|kari, ühiskari.
2. ‹ainsuse sisekohakäändeis› (märgib karjatamist, karjahoidmist). Karjas käima, olema. Lapsed läksid karja. Poiss pandi kaheksa-aastaselt karja. Lapsed tulid karjast. Poisike saadeti kesale sigade, hanede karja. || (laste järele vaatamise kohta). Kõige suurem poiss on kodus väiksemate õdede-vendade karjas.
3. koos elavate metsloomade rühm. Hundid liiguvad sageli karjana, karjas. Savannide loomad koonduvad karjadeks. Ahvid elavad karjadena.
▷ Liitsõnad: ahvi|kari, antiloobi|kari, elevandi|kari, hirve|kari, hülge|kari, hundi|kari, looma|kari, põdrakari.
4. ebamäärane (organiseerimata) hulk; summ, parv, salk. Kari lapsi, poisikesi. Õnnetuspaigale kogunes kari uudishimulikke. Poisikeste kari kõndis võõra kannul. Õpetaja läks ees, lapsed karjas järel. Sinna pole mõtet minna suure karjaga. Kari huligaane ja joodikuid koos, mine tea, mis võtavad teha! Ukse taga trügis ärritatud inimeste lärmitsev kari. Vastased tulid talle karjas kallale. Taganev väeosa muutus kabuhirmus põgenevate inimeste karjaks. || (loomade, esemete kohta). Kari isaseid koeri käis emase kannul. Lendu tõusis kari varblasi. Vana kana ees, pojad karjas järel. *Ning City'st tormab magistraalteede poole karjas autosid .. R. Sirge. || suur hulk. Tema käsutuses oli kari ametnikke. Sugulasi on mul igavene kari. Ees on veel terve kari toimetusi. *Seal oli maas tühje sigaretikarpe ja kari pudeleid .. M. Rebane.
▷ Liitsõnad: hagija|kari, hane|kari, kajaka|kari, kalkuni|kari, kana|kari, koera|kari, linnukari; laste|kari, titakari; kaabaka|kari, lolli|kari, sandikari.

kari1 ‹11› ‹s›

1. veealune v. pisut üle veepinna ulatuv murdlainetusega kivine kõrgendik meres. Veealused karid. Lained murdusid karidel. Karide vahel, ümber märatses meri. Meri saare ümbruses on täis karisid. Torm ajas laeva karile. Laev jooksis karile. Laev on karil.
▷ Liitsõnad: ranna|kari, salakari.
2. piltl ohtlik paik v. moment, varitsev oht. Lavastaja on osanud karisid vältida. Uudsuse taotlus kätkeb endas ka mitmeid karisid.

karile jooksma, karile ajama
(nurjumise, luhtumise, ebaõnnestumise, ummikusse jooksmise, ka sellise olukorra põhjustamise kohta). Plaan, kavatsus, üritus jooksis karile. Ta on omadega, oma eluga karile jooksnud. Teineteise mittemõistmine ajas perekonnaelu karile.

kari2 ‹11› ‹s›

1. range kord, distsipliin. *Pead siin ühteilma olema teiste kari all nagu vangis. K. Ristikivi. *Poisslaps ema õpetusest ei hooli, kui isa „kari” peal ei ole. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: kodukari.
2. karistus. *.. on jõutud otsusele nende omanikuta ja nimeta inimeste [= pidalitõbiste] üle, kes on märgitud issanda karist. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: peksukari.

kuri karjas vt kuri

looja ~ issanda karja minema, looja ~ issanda karjas olema vt looja vt issand