[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 28 artiklit

ajud on pehmeks läinud
peast segaseks läinud, aru kaotanud

desperaado6› ‹s
meeleheitel olev, lootuse kaotanud, kõigeks valmis olev inimene. *Oma õudsete elamuste mõjul on Antonio Gallardost saanud halastamatu tasuja, ilma pisemagi lootuseta desperaado .. A. Ravel (tlk).

habe-me 3› ‹s

1. mehe näo alaosa karvkate. Tihe, hõre, harv habe. Hele, tume, must, ruuge habe. Pikk, lühike, tärkav habe. Tal on uhke, tore habe. Halli, valge habemega vanataat. Habet ajama, kärpima, piirama, kasvatama. Habe kasvab tal kiiresti. Mees oli habemesse kasvanud. Habe on härmas. Aja habe maha, ära! Habe itsis (ees). Ta silitab, silub habet. Habe on mehe au. || habemesse ebaselgelt; omaette. Ta pobiseb, ühmab, ümiseb midagi habemesse. Naerab, muheleb, muigab endale habemesse. Teise õnnetusest kuuldes itsitab, irvitab ta endale habemesse. || habemega piltl kulunud, kordumise tõttu oma mõju kaotanud. Habemega nali. See ju habemega jutt, lugu. || kõnek (habemiku kohta). Tere, habe! *Kuuled sa, habe, taltsuta oma keelt! A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: kikk|habe, kitse|habe, lõua|habe, moka|habe, pant|habe, põsk|habe, rõngas|habe, soku|habe, tutt|habe, täis|habe, vale|habe, võruhabe; hall|habe, piima|habe, punahabe.
2. habet meenutavate moodustiste kohta. a. pikkade karvade tutt mõnedel loomadel, hrl. lõua all. Kitse, soku, põdra habe. b. hrl piltl (muu kohta). Härmatisest habemes kuused, männid. *Üle veduri rinna aga valendab lumine habe. J. Semper.
▷ Liitsõnad: puuhabe.

hull-u 21 komp hullem superl kõige hullem e. hullim

1.adj› ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina; komp. ka hullummõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne. Meest peeti, ta tunnistati lootusetult hulluks. Naine läks hirmust, õudusest hulluks. Selline piin ajab, teeb lausa hulluks. Mine või hulluks selle teadmatuse pärast. Ta on päris hull, silmadki loidavad nii imelikult.
2.smõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne inimene. Rahulik, vaikne, parandamatu, märatsev, ümbruskonnale ohtlik hull. Hull kõneles vahetpidamata ja valju häälega. Hullul ikka hullu aru. Alles pikapeale taipasin, et tegemist on hulluga. Et karistusest pääseda, teeskles ta hullu. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
3.adjmarutõbine. Meie metsades hulgub ringi üks hull hunt. Löödi maha nagu hull koer. Otsitakse taga kui hullu koera.
4.adjpöörane, meeletu, arulage, arutu; jabur. a.mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina(mõistuselt terve inimese kohta, kui see toimib rumalasti v. ebanormaalset meenutavalt). Ta oli rõõmust, igatsusest, vaimustusest (lausa) hull. Kiivus, viha, viin tegid mehe hulluks. Purjus peaga on ta päris, puhta hull. Võitleb, töötab kui hull. Kihutab hobust takka kui hull. Hullemaidki kergatseid tuleb ette kui Jüri. *Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. A. H. Tammsaare. | (sageli pahandavalt, hurjutavalt). Kas sa hull oled, et järele annad! Milline hull poisike, heast peast läheb teisele kallale. Mis sa, hull inimene, prõmmid rusikatega vastu ust. Hull peast! Jäta järele, lase lahti! Mis sa, hull loom, ometi teed! b. (mingi emotsiooni, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Hull mõte, soov, tahtmine midagi teha. Hull üritus, katse. Teda haaras mingi hull igatsus, rõõm, hirm, viha. Hull tuju tuli peale. Tegi purjuspäi hulle tempe, tükke. Selline hull joomine, pidutsemine kestis mitu päeva. Nii hullus olekus pole mina teda varem näinud. Tema juttudest oli üks hullem kui teine. See on minu kõige hullem seiklus. Töö väsitas hullul kombel 'väga, hullupööra'. c. hrv (muu kohta). *..mida valjemini vanker kõristas, seda hullemaks läksid hobused.. L. Koidula. *Meri möirgab, meri hõiskab, / hullu tantsu tantsib voog.. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: armu|hull, jooma|hull, mehe|hull, naiste|hull, usu|hull, viina|hull, võimuhull; pool|hull, püstihull.
5.skõnek miski pöörane, meeletu. No nüüd on hull lahti! Mis te nüüd hullu teete! Mis hullu sinuga on juhtunud? Ära hullu 'hullu juttu' aja! *Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! F. Tuglas (tlk).
6.adjpaha, halb, ebameeldiv; jube, kole, hirmus. Hullud ajad. Sattusin sinu süü läbi üsna hullu olukorda. Hull on see, et kõik teda siin tunnevad. Päris hull, kui ka seekord ei vea. Kõige hullem seisab alles ees. Ta tegi oma jutuga asja veel hullemaks. Mind piinas lausa hull köha. Käsi jookseb verd mis hull. Valu pole nii hull kui enne. Saa veel mõni hull tõbi külge. Töö kartulilaos polnud eriti hull. Ta oli oma elus palju hullematki näinud. Ja mis kõige hullem – jäin koosolekule hiljaks. Tüdruku kohta liikusid üsna hullud jutud. Kriitika oli hullem, kui võis oodata. Täna on väga hull ilm. Teed muutuvad poriga võrdlemisi hulluks. Mulle sattus nii hull vikat, et sellega on võimatu niita. Tuba on hullem kui hundilaut. Poiss oli kõige hullema nälja juba kustutanud. Te olete ju hullem kui petis. Hunt on hullem kiskja kui karu. Juhtub hullematki. Taga hullemaks asjad lähevad. Asi, lugu on hullem kui hull 'väga halb'. *..hull ka võõra inimese ees, kui me niiviisi omavahel pahuksis. A. Hint.
7.skõnek (tagasihoidliku, kerge kirumissõnana:) hullvaim, sunnik, põrguline. Ega hulle uskuda, ronivadki viimaks katusele. Ärge, hullud, maja kaela tirige. Kas temal hullul ka aru või otsa. Oh sa hull, mis nüüd saab! Tohoh, vaata, kuule hullu! *Mis sa hulluga teed: karu on, aga mitte ei tule [koopast] välja! M. Aitsam.
8.adj› ‹ainult komparatiiviskõnek on korrelatsioonis eelnevas lauses v. lauseosas oleva adjektiiviga ja annab edasi selle komparatiivset sisu. Ta on tugev poiss – hullem kui mõni poksija. *..pagana põhjalik mees. Hullem kui mõni professor... A. Kaal.

isa|maatuadj s
ilma isamaata, isamaa kaotanud v. tahtlikult unustanud; selline inimene. Isamaatu inimene. Mees oli rändav isamaatu. Kunstnik nimetas end isamaatuks kosmopoliidiks.

juletu1› ‹adj

1. jultunud. *..juletud kuulujutud, mida mõned hoovkonna daamid olevat endile lubanud selle kasina valitsejanna suhtes.. J. Kross.
2. julguseta, julguse kaotanud. *..mine, tõugati juletu, sorus inimene käiku ja rühiti edasi. R. Sirge.

kaotanu1› ‹s
kaotanud isik. Mängu, võistluse kaotanu.

leidleiu 21› ‹s
leidmine üksikjuhtumina; miski leitu. Sensatsiooniline, väärtuslik, hämmastav leid. Arheoloogilised leiud. Muuseumi leidude kogudes on leide ka kiviajast. Vanade käsikirjade leid. Noorel luuletajal on häid poeetilisi leide. Analüüs oli (patoloogilise) leiuta. *Muust võõrutand meid teineteise leid: / muud nüüd ei tahagi kui üksteist näha. M. Under. || jur kellegi ajutises valduses olev asi, mille teine isik on kaotanud
▷ Liitsõnad: aarde|leid, arhiivi|leid, esmas|leid, haua|leid, hõbeda|leid, juhu|leid, kalme|leid, koopa|leid, kulla|leid, muinas|leid, mündi|leid, peit|leid, raba|leid, raha|leid, relva|leid, taas|leid, uus|leid, üksikleid; sõnaleid.

liimist lahti

1. endast ära, enesekindluse kaotanud, nii et miski ei laabu. Pärast eilset vahejuhtumit oli tüdruk täiesti liimist lahti.
2. korrast ära, käest ära. Meie meeskonna mäng läks teisel poolajal liimist lahti. Tervis on liimist lahti.

lootusetu1› ‹adj

1. selline, mille v. kelle suhtes pole mingit lootust, väljavaadet v. võimalust. Lootusetu olukord, haigus, armastus. Tühi ning lootusetu töö. Haige seisund on lootusetu. Otsib ka kõige lootusetumast olukorrast väljapääsu. Vangilaagrist põgeneda oli üsna lootusetu. Sellist lootusetut pessimismi kohtab harva. Tuli jätta lootusetud lepituskatsed. Maletaja suutis partii lootusetust seisust viiki mängida. Lootusetu 'parandamatu' käpard, lollpea, lobamokk.
2. selline, kel pole lootust, kes v. mis on lootuse kaotanud. *Okupatsioon laostab teda [= rahvast] samuti. Aga lootusetu ei maksaks olla. L. Promet. *Kuulda saanud, et ma laevamehe kohta otsin, tegi ta üpris lootusetu näo. H. Sergo.

löömalüüa, lõin 40

1. lööki v. lööke andma, löögiga v. löökidega mingisse seisundisse viima, kuhugi suunama vms. Lööb rusikaga, peoga, jalaga, vitsaga, piitsaga. Lööb õrnalt, kõvasti, valusasti, kõigest jõust. Nähvab, laksab, raksab, virutab, äigab, kopsab, patsab lüüa. Lööb nii et nätsub, laksub, mürtsub, lööb nätsuga, laksuga, mürtsuga, lööb nätsti, laksti, mürtsti. Lööb pähe, näkku, kõhtu, allapoole vööd. Lööb teise jalust maha, pikali, uimaseks, sandiks, surnuks. Lööb teisel hambad kurku, silma siniseks, kulmu lõhki, huule verele, nina verd jooksma, vere välja. Ära löö, valus on. Mehed hakkavad, lähevad lööma 'kaklema'. Lõin joostes varba vastu kivi, kukkudes põlve marraskile. Lõi teisel noa käest, mütsi peast. Lõi halu pooleks, aknaklaasi katki, kausi puruks, tükkideks. Pann on mõlki, lömmi, lössi löödud. Löö suhkrupea küljest tükke. Vanasti löödi vargal käsi otsast. Lõi tulekivist, tulerauaga tuld. Lõin kirjale templi peale. Löö paar muna pannile. Ma löön su selja lumest puhtaks. Eit muudkui lõi risti ette. Lõin palli auti, üle otsajoone, väravasse. Meeskond lõi kolm väravat. Lööb vaia, teiba maasse, kirve puusse, naela seina. Välk lõi kõrgesse kaske, majja sisse, lauda põlema. Rahe on õrnemad taimed puruks löönud. Maaslamajat ei lööda. Küsija suu peale ei lööda. || löögi andmisega kellekski kuulutama. Rüütliks lööma. Ants lõi Peetri kulliks. || naelte, pulkade vm. sisselöömisega kinnitama, (sel teel) midagi millegagi katma. Katust lööma. Lõin katuse peale. Aialatid lüüakse postide külge, lattide külge lüüakse lipid. Lööme nagi seina, pildi seinale. Kingadele löödi kontsaplekid. M. Luther lõi oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele. Kristus löödi risti, ristile. Plekiga, nahaga löödud uks. *Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja. A. H. Tammsaare. || löömist meenutavate liigutustega vm. rütmilise liikumisega midagi tegema. Võtsime vikatid ja läksime heina lööma 'niitma'. Kaare löön, siis puhkan. Munakollane, koor tuleb vahule, vahtu lüüa 'kloppida'. Löö 'pumpa' mulle pang vett. Aitab pumpamisest, ära kaevu tühjaks löö. Süda, pulss lööb 'tuksub' normaalselt, rahulikult, aeglaselt, tugevasti, kiiresti, korrapäratult, nõrgalt. Sekretär lööb 'kirjutab masinal, tipib' koosolekukutseid. Ta lööb kiiresti, vigadeta. Masin lööb 'stantsib' plekist, plastmassist vajalikke detaile. Linn hakkas oma raha lööma 'müntima'. *Sel ajal istus ema piimakambri lävel ja lõi võid. Juh. Liiv.
2. löögiga heli tekitama. Trummi, gongi, trianglit lööma. Lööb klaveril paar akordi. Kellamees lööb hingekella. Kella lüüakse, kuskil vist põleb. Lokku lööma '(endisajal) tööaja alguse v. lõpu kuulutamiseks lokulauda taguma'. Klaasi lööma '(endisajal) vahikorra vahetuse kuulutamiseks märgukella lööma'. Lööb keelega laksu, sõrmedega nipsu, kätega plaksu, jalaga tümpsu. Kala lõi sabaga lupsu, sulpsu. || kella heli (täistunni vm. märkimiseks) kuuldavale laskma. On südaöö, raekoja kell lööb 12 kumisevat lööki. Kas see kell lööb ka? Kell lõi pool kaks. Kell on kaks löömata 'pole veel kaks'. Tulekahjukell lööb, kuskil vist põleb. Kirikukellad löövad.
3. (hooga liikudes) paiskuma. Tuuleiilid löövad näkku. Lained löövad üle parda, vastu kaldakive. Tuli levib, leegid löövad juba räästani. Lõi välku ja müristas. Kohvilõhn lõi juba lävel ninna. Häbist, piinlikkusest lõi veri näkku.
4. piltl purustavat hoopi andma, purustama. Vaenlast lööma. Sõjas, lahingus lüüa saama. Ta lõi eelkõneleja väited pihuks ja põrmuks. || võitma, võitu saavutama; ületama. Meie korvpallimeeskond lõi vastast 78:72. Noor odaheitja lõi kõiki oma konkurente. Tribüünidel juubeldati – kaugushüpperekord oli löödud 7 sentimeetriga. || tugevasti mõjuma. Häält pole sel poptähel ollagi, ta lööb oma vambiliku seksapiiliga. || (lauamängudes:) käigu tegemisega nuppu mängureeglite kohaselt laualt eemaldama. Partii oli pingeline: esimene malend löödi alles 32. käigul. Järgmisel käigul lööb must vanker h7 – h3. || löödud (ka:) lüüa saanud, kaotanud; masendatud, rõhutud meeleolus vms. Astub löödud inimese raskel sammul. Tudeng oli eksamil läbikukkumisest väga löödud.
5. (otsustavalt, järsku ning) energiliselt midagi tegema. Lööb koorma peale ja läheb. Löö masin käima. Löö uks lukku ja ära kedagi sisse lase. Lapsed löödi hommikul vara maast lahti. Lööb pläru ette, suitsu, piibu näkku. Lõi kähku riided selga, kaabu pähe. Lõin kingad läikima. Hobune löödi aiste vahele. Suli löödi vangi, trellide taha. Lõi talu paari aastaga korda. Lööb lahkumisavalduse lauale. Lõi käed mehele ümber kaela. Näljane lõi ahnelt hambad leivasse. Kuri koer võib hambad säärde lüüa. *.. siis laske [kitsepraad] pannil pruuniks ja lööge potti hauduma. V. Lattik. || (keha v. mõne kehaosa asendi järsu muutmise kohta). Lööb end sirgu, sirgeks. Lööb pea kuklasse, jalad harki, jala üle põlve, käe tervituseks kõrva äärde. Lööb käed puusa, laiali, üle pea. Lööb silmad, pilgu seinale, kellale. Lind lõi tiivad laiali, suled kohevile. *.. siis lõid kõik lehmad korraga sabad selga ja kihutasid tulisel ajul järve .. J. Vahtra. || põikama. Mul õnnestus end kõrvale lüüa ja kokkupõrget vältida. *Ta lõi end tee kõrval kasvava kahe suure kadaka varju. J. Mändmets. || (vägisi, sunniga kuhugi saatmise kohta). Looderdajad löödi tööle, töölt minema. Jaan löödi kaheks kuuks kordusõppustele. || piltl heitma, viskama. *Kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru. F. Tuglas. *Päike tõuseb .. ja lööb oma esimesed kiired Tallinna tornidesse. A. Hint.
6. midagi hoogsalt (ja kestvalt) tegema (vahel täh. nõrgenenud kuni ühendi verbiks vormistajani). Tantsu, tralli, lusti lööma. Uperpalli, uperkuuti, hundiratast lööma. Talled löövad kepsu. Vurrkann lööb tiiru, keeru. Uss lööb õnge otsas vinksu. Kalad löövad jões lupsu. Laulu, vilet, lärmi lööma. Kass lööb nurru. Luuslanti, luuslanki lööma. Loodrit lööma 'looderdama'. Litsi lööma 'liiderdama, hoorama'. || mängima, taguma. Mehed lõid päev läbi kaarte. Noored kogunesid õhtuti palli lööma. Poisid lõid jalgpalli, vutti. || pidama. Lahingut lööma. Koosolekul löödi ägedaid sõnalahinguid. || kokku ajama, hankima. Kasu, profiiti, ränka raha lööma. *Romaanidega on mõnedki eesti kirjanikud endale kapitali löönud. O. Luts.
7. järsku mingisuguseks muutma, mingisse uude seisundisse viima. Autotuled lõid tee valgeks. Järsk valgus lööb silmad pimedaks. Püssipauk lõi kõrvad lukku. Tuulehoog lõi lipud lehvima, purjed paisuma, soengud sassi. Vapustus, õnnetus lõi ta nagu segaseks. Ehmatus lõi pea klaariks. Uudis lõi mu tummaks, pahviks, kogu küla kihama. Ootamatu vahejuhtum lõi plaanid segi. Mees löönud südame kõvaks ja hakanud minema. Kevadel lõi soe vihm puud lehte, maa haljaks, rohetama.
8. (järsku) hakkama; järsku mingisuguseks muutuma, mingisse seisundisse üle minema, kuhugi asuma jne. Õitsema, õitsele lööma. Mets lööb rohetama, muru haljaks, kaasik hiirekõrvule. Idataevas lõi helendama, valgeks, pilve. Seelik lõi tuult täis, kohevile. Heinaküün lõi üleni leegitsema. Vesi lööb lainetama, keema. Purjed lõid laperdama. Prilliklaasid lõid uduseks. Mets lõi kohama, mühama. Põsed lõid õhetama, punetama. Tundsin, et lõin vankuma, vaaruma, tuikuma. Süda lõi värisema, põlved lõid nõrgaks. Silmad löövad särama. Ta nägu lõi muhelema, laiale naerule, pilve, tõsiseks. Lõin kartma, araks, kõhklema, põnnama. Süda lõi äkki valutama, haledaks. Ihu lõi imelikuks, üleni higiseks. Nahk lõi sügelema, korpa. Silmade ees lõi mustaks, virvendama. Mootorid lõid mürisema, laevakere lõi võbisema. Kogu klass lõi kihama. Ta positsioon, autoriteet lööb kõikuma. || järsku ilmuma, (kuhugi) tekkima. Valu lõi sisse, kõhtu, pähe, kuklasse, südamesse. Kramp lõi jalga. Haava sisse lõi põletik. Pisted löövad rindu. Gripile lõi juurde kõrvapõletik. See on paha köha, võib kopsugi lüüa. Seale olid täid selga löönud. Naermisel löövad ta põskedesse armsad lohukesed. Halvasti õmmeldud mantlil lõid käeaugu kõrvale voldid. || kõnek kellegagi seltsima, ühinema, liituma. Me lähme jahile, kas lööd ka (meie, meiega) kampa? Kolm-neli meest löövad punti, mesti ja hakkavad äri ajama. Ära sa nende, nendega nõusse löö! Sõjavägi lõi rahva, ülestõusnute poolele. *Lõpuks oli Vähkmann nõus kompanjoniks lööma. O. Luts. *Löövad äkki paari, rahad ja firmad kokku .. A. Hint. || kuhugi asuma. Matkajad lõid männiku alla laagrisse. *Prussakaid on kivide vahele pesitsema löönud .. V. Uibopuu. || hrl van (kellekski) hakkama. *Olin ma üks issanda lollkapsas, kui lõin siia orjaks! Nüüd ei saa enam lahti kah! R. Roht.

out [aut] ‹adv
kõnek moest ära, populaarsuse kaotanud, päevakorralt maas. Selline soeng on täiesti out.

pakatis-e 5› ‹s
med väike lõhe elastsuse kaotanud nahas. Pakatised kätel, varvaste vahel, suunurkades.

peast põrunud ~ soe olema
aru kaotanud, arust ära olema. *Lauri ei olnud sugugi kella palliga tagunud – ta oleks pidanud siis ju peast põrunud olema! I. Maran.

peite|vara
jur peidetud raha v. väärisesemed, mille omanikku ei saa kindlaks teha v. mille omanik on õiguse sellele varale kaotanud

põlenu1› ‹s

1. põletuse (1. täh.) saanud isik. Arstidel ei õnnestunud rängalt põlenu elu päästa.
2. tulekahjus varanduse ja peavarju kaotanud isik. *Nojah, külavanem käis ju põlenute juures sõjakahjusid üles kirjutamas.. M. Seping.
3. hrv ärapõlenud asi. *Lembitu oli peeru süüdanud ja pistis selle põlenu asemele pilakusse. A. Kalmus.

pühkimapühin 42

1. midagi v. millegagi kuskilt üle libistama, libistades lükkama v. tõmbama; niiviisi midagi puhastama v. kuivatama, midagi kuskilt eemaldama. Põrandat, õue, tänavat pühkima. Luuaga, harjaga pühkima. Igaüks pühkigu ise oma ukseesine (puhtaks). Pühkis trepilt, ukseesiselt rajalt lume ära. Kojamees pühib lehti hunnikusse. Tuba on juba pühitud. Trepp on ammusest ajast pühkimata. Pühi killud kokku! Korstnat pühkima. Pühkis enne tuppa minekut matil jalad puhtaks. Õpilane pühib niiske lapiga tahvlit. Perenaine pühib nõud rätikuga kuivaks. Pühkis käsi rätikusse, põlle sisse, pükste külge. Peremees jõi klaasi tühjaks ja pühkis vuntse. Poisike pühib käisega nina. Nende rahatähtedega võid nüüd tagumikku pühkida (kehtivuse kaotanud raha kohta). Pühib taskurätiga prille. Pühkis käega laupa, üle otsaesise. Naised nutsid ja mehedki pühkisid silmi. Pühi silmad ära, kuivaks! Naine pühkis käeseljaga, põllenurgaga pisaraid. Mees pühkis otsa eest higi, põselt verd. Pühkis pluusi pealt mardika ära. Pühiti tolmu ja pesti põrandaid. Lõpetanud niitmise, pühkis vikati rohutuustiga puhtaks. Tüdruk pühkis sorakil juukseid laubalt tagasi. Tee on puhas nagu luuaga pühitud. Hoov oli inimestest tühi nagu pühitud. Uni oli äkki kui pühitud. Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu. Uus luud pühib puhta toa. *.. teise käega aga pühkisin õlleselt letilt kopikad taskusse. J. Nõmm. | piltl. Tüdruk pühkis silmist une. *Üks nõrga helgiga prožektor pühkis ajuti taevast, nagu väikese saunavihaga edasi-tagasi sopsides. L. Vaher. || millegi vastu käima, (lohisedes) vastu maad puutuma. Mantlihõlm pühkis maad. Läks, seelikusaba üle peenarde pühkimas.
2. piltl jõuga, hooga kuhugi v. mingis suunas ise liikuma v. liikuma sundima; endaga kaasa kiskuma v. (ära) kaotama, olematuks tegema. a. (loodusnähtuste kohta). Kõle põhjatuul pühkis üle põldude, ümber maja. Tuisk pühkis piki tänavat. Ummiklaine pühkis üle vööri. Tuul pühkis taeva pilvedest puhtaks. Torm, laine pühkis madruse üle parda, laevalaelt merre. Äkiline tormi-iil ähvardas auto teelt pühkida. Lumelaviin, rusuvool pühib kõik oma teelt. Vihm on jäljed minema pühkinud. *.. tuli raske ja külma talve järel äkiline kevad, pühkides lume nädalaga jõgedesse. H. Laipaik. b.ka impers.(seoses tundmuste, psüühiliste v. füsioloogiliste ilmingutega). See uudis pühkis kogu meelepaha minema. Tema lustlikud vembud pühkisid tusatuju kus seda ja teist. Kõik kahtlused, mured, kartused olid korraga pühitud. Ka viimane lootus pühiti minema. Möödunu on meelest, mälust pühitud. Sedamaid oli viha pühitud. Hommikune kargus pühkis roidumuse ihust. Uni oli otsemaid pühitud. Luuletuse algus järsku nagu, otsekui, justkui pühiti peast. Kogu lõbusus, vaprus, väsimus, valu oli äkitselt, jalamaid nagu käega pühitud. Kõik viimaste päevade halbus oli nagu pühitud. Mälestusi ei saa lihtsalt ära pühkida. *Ta tegi parema käega liigutuse, mis pühkis mu mõtte kõrvale. J. Kross. c. vägivalda kasutades kõrvaldama, (ära) koristama. Tsaar pühiti troonilt. Tsaarirežiim, reaktsiooniline valitsus pühiti minema. Kõik, kes avaldasid uuele vastupanu, pühiti teelt. Rahvas pühkis minema võõrad vallutajad. Tsivilisatsioon on pühkinud maakeralt terved rahvad. *Uusen pühkis saunad maa pealt, tõmbas krundile aia ümber. Madde Kalda. || (relvade, relvastusega hävitamise kohta). Võimas laeng pühkis tammi maa pealt. Üksainus tuumapomm pühiks terve linna maakeralt, maapinnalt (ära). Suurtükituli pühkis minema hoone katuse. *.. need paar-kolm vintidega poisinokka või vanameest pühitakse esimeste valangutega teelt eest. R. Sirge. d. (muid kasutusi). Minu väikseimgi liigutus pühkis linnud lendu. Võõrad kadusid kui tuulest pühitud. Aeg on hauaplaadilt nime ära pühkinud. *Alles läbi tiheda lepavõsa pagemine pühkis jälitajad kannult. J. Peegel. *Kuumus pühkis meid lavalt alla, sundis põrandale kükitama. L. Metsar.
3. kõnek tormama, sööstma, tuiskama, kihutama. Pööras kannalt ümber ja pühkis trepist alla. Poiss pühkis tulistjalu, jalapealt, kui tuul minema. Ants ei jäänud mind ootama, vaid pühkis kohe minekut. Pühkisime tuhatnelja, suure valuga tagasi. Teeme nüüd, et pühkima 'kiiresti minema' saame! Hobune pääses lahti ja pühkis kodu poole. Kits, jänes pühkis metsa. Mootorratas pühkis minema, nii et suitsujutt taga. *Ja naised pühkisid ribinal-robinal luudi ostma. E. Männik. || kiiresti toimima, esile tulema. *Pisarad muudkui pühkisid tulemist.. J. Lattik.

püsti|hull
täiesti hull. a.adj späris mõistuse kaotanud v. ülimalt pöörane, väga jabur; selline inimene v. miski taoline. Ega püstihullu saa pokri pista! Püstihull inimene, kes nii toimib. Jookseb hüpeldes nagu püstihull. Kui isa su välja ajab, on ta ju püstihull. Hirm on ta püstihulluks ajanud. See on kainelt mõtlev mees, kes kõiki kunstnikke püstihulludeks peab. Poisid olid Kaie järele püstihullud. Ta on püstihull töörügaja. Mulle lõi pähe püstihull mõte. *Maailm on püstihulluks läinud, pojad tapavad isasid.. R. Kaugver. b.adjväga halb, päris kehv. Püstihull oleks, kui ühegi sendita jääksime. Lood laevas on läinud püstihulluks. *Tervisega on sandisti. Niisuguse ilmaga on püstihull.. Rõhub rinna peale ja ajab üle keha higistama. V. Gross.

rasvuma37
rasva minema, rasvase(ma)ks muutuma. Rasvub istuva eluviisi tõttu, ühekülgsest toidust. Noor naine kardab rasvuda. Rasvunud keha, nägu, kael. Sügiseks metsloomad rasvuvad. | piltl. Ärimehed rasvusid relvamüügist. Rasvunud ajuga 'vaimuerksuse kaotanud' teadlane.

reparatsioon-i 21› ‹s

1. jur sõja võitnud riigile tekitatud kahju täielik v. osaline hüvitamine sõja kaotanud riigi poolt; reparatsioonimakse. Kaotaja maksab võitjale reparatsioone.
2. hrv repareerimine. *Vaatamata korduvatele, kuid osalistele reparatsioonidele ei suudetud hoonet tervikuna siiski pidevalt nõutaval tasemel hooldada. R. Kangropool.

reparatsiooni|makse
maj makse, millega sõja kaotanud riik osaliselt või täielikult katab sõja võitnud riigile tekitatud kahjud

rudiment-mendi 21› ‹s

1. biol elundi alge, arenev elund; arengu jooksul tähtsuse kaotanud elundi alge, jäde. Risoomi soomused on lehtede rudimendid. Inimese ussripikut võib pidada rudimendiks.
2. piltl jäänus. Keel säilitab varasemate aegade muutevormide rudimente. Rudimente pruudile uue kodu näitamise kombest leidub üle Eesti.

sotsiaal|kindlustus
ainelise toimetuleku tagamine (näit. pensionidena, lastetoetustena) inimestele, kes on sissetuleku kaotanud. Kohustuslik, vabatahtlik sotsiaalkindlustus. Sotsiaalkindlustus hõlmab ravi- ja pensionikindlustuse.

surnud-nu, -nut 2› ‹adj
eestäiendina indekl.
1. elamast lakanud, hukkunud. Surnud inimene, loom, lind, taim. Surnud okstega puu. Vanaema leiti hommikul surnuna. Lõi, materdas rästiku surnuks. Kedagi surnuks pidama, tunnistama, kuulutama. Jäi lamama kui surnud. Oli sügavas vapustuses, ei surnud ega elav. Oli hirmust rohkem surnud kui elus. Koer lamas kangena, surnud, mis surnud. Ei elusalt ega surnust peast, surnuna. Pidime surnuks, ehmatama, vihastama. *.. olen ma surnum kui kõik teie surnud. A. Kerge (tlk).
2. eluavaldusteta, elutu. Surnud asjad, esemed, metall. Talvel on loodus surnud. Pompeji on surnud linn. Taime elusad ja surnud koed. Linnusulg on füsioloogiliselt surnud moodustis. *Täna lendasin esimesed 1300 kilomeetrit Antarktise surnumast surnuma mandri kohal .. J. Smuul. || tühi, vaikne, hääletu. Kõndisime surnud linnas tühjade hoonete vahel. Leitsakuline surnud vaikus. || liikumatu, muutumatu; vahelduseta. Nägu tardunud surnud maskiks. Vaatas teist surnud pilguga, surnud ilmel. Elu on siin surnud. Surnud 'liikumatu' liiv, luide. Surnud 'mitte kinni libisev' aas. Surnud 'muutumatu' ring, seis. Surnud laine 'ummiklaine'. || tuim, puine; elastsuse kaotanud, jäik. Liikumatusest surnud sõrmed, varbad, käed. Oli oma jala surnuks istunud. Surnud 'elastsuse kaotanud' vedru, pesukumm, villakiud. Surnud dogma, faktide kogum. Vana surnud õpetamisviis. Elu ei mahu surnud skeemidesse.
3. toimimast lakanud, toimimatu. Raadiolevi surnud tsoon, piirkond. Kuulipilduja surnud 'tulistamisele kättesaamatu' ala. Hingamisteede surnud 'gaasivahetusest kopsudes mitte osavõttev' ruum. Surnud 'halva helijuhtivusega' koht näitelaval. Surnud 'suulises käibes mitte enam kasutatav' keel. Seltsi surnud 'passiivsed, töös mitte osalevad' liikmed. || kasutu, rakenduseta. Surnud raha, vara, kapital. Surnud teadmised. See eeskiri on jäänud surnud paberiks, kirjatäheks. Surnud 'tühi (kasuliku) tegevuseta' päev, aeg. Surnud 'kättesaamatu' veevaru mullas. *Oli niisugune surnud silmapilk, mil kellelgi polnud õieti midagi teha. K. Ristikivi. || olemast lakanud, kadunud; märkamatu. Tahtis seda sündmust, oma eksimust surnuks vaikida. Ta teened vaikiti surnuks. Ajakirjandus vaikis sündmuse sihilikult surnuks. Teos arvustati surnuks. Staar mängis laval teised näitlejad surnuks. Oli kõik oma raha surnuks löönud. Tema oma suuvärgiga võib igaühe surnuks rääkida. || kustunud, vaibunud, mitte põlev. Tuli, tukid on surnud. Puhus tule, tiku surnuks. Tee tuli surnuks! Leegid materdati surnuks. Surus, astus sigareti surnuks.

teadvusetu1› ‹adj

1. teadvuse kaotanud, meelemärkusetu. Teadvusetu haige. Jõi end teadvusetuks. On peksust pooleldi teadvusetu.
▷ Liitsõnad: poolteadvusetu.
2. hrv teadvuse osavõtuta toimuv v. eksisteeriv, alateadvusega iseloomustuv. Teadvusetud psüühilised protsessid. Teadvusetu hingeelu.

nagu ~ kui (kurjast) vaimust vaevatud
nagu nõdrameelne, nagu mõistuse kaotanud, nagu arutu. Röökis nagu kurjast vaimust vaevatud. *„Kargutab kah ringi nagu vaimust vaevatud,” torises vanataat mind nähes, „kadunud nagu vits vette .. ” O. Jõgi (tlk).

vormitu1› ‹adj
(kindla) vormita, kujutu; vormi kaotanud, vormist väljas. Vormitu ürgaine. Vormitust tainast sai piklik leivapäts. Kompvekid olid sulanud vormituks massiks. Lihav vormitu nina. Vormitu nägu. Lõtv ja vormitu keha. Langevari oli vormituks puntraks kokku vajunud. Seintel hüplesid vormitud varjud. Tihe vormitu pilvemass. Hämaruses olid majad laialivalguvalt vormitud. Vormitu kaabu, kübar.

värske1› ‹adj

1. (toiduaine kohta:) selline, mis on äsja v. hiljuti saadud, püütud, valmistatud vms.. a. oma loomuliku hea kvaliteediga. Värsked munad. Värsket kala müüdi otse paadist. Teeb igal hommikul värsket mahla. Keetis värsket kohvi. Peiedeks veristati lammas ja küpsetati värsket liha. Lapsed lõid kirnus värsket võid kokku. Armastas pisut seisnud, mitte väga värsket leiba. Liha, vorst säilib külmkapis värskena. Kasuta salati tegemisel võimalikult värskeid aedvilju. b. töötlemata (soolamata, hapendamata, konserveerimata jne.). Juust on alles liiga värske, laagerdumata. Eelistab hapukapsale värsket. Kes värsket 'rõõska' piima ei talu, joogu kefiiri. Poes on saada nii värskeid kui kuivatatud puuvilju. c.substantiivselt›. Kalalt tulles viskas ka kassile värsket. Lähen turule värsket ostma. *Peaaegu iga suurtükimeeskond laskis endale värskeks ühe harjaslooma. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: supivärske.
2. (millegi kohta:) selline, mis on alles ilmunud, tekkinud, tekitatud, loodud vms., äsjane, uus. Värske muru. Puude õrn ja värske lehestik. Ostja soovis hästi värsket roosiõit. Käib iga kuu värskemat kirjandust küsimas. Avastasime värske tuleaseme. Täiesti värsked jalajäljed. Värske haav immitseb verd. Värske haua põhja visati kuuseoksi. Värskete laastude lõhn. Värsked kännud tekitasid kahtlust. Tuli peole värske soenguga. Värskete viikidega püksid. Tal oli ette näidata kunstikooli värske diplom. Kuulas raadiost kõige värskemaid uudiseid. Ostis ajakirja värske numbri. || kuivamata v. kuivatamata; kirkust v. teravust mitte kaotanud. Värske mulla hunnik. Värske rohi maitseb loomadele rohkem kui hein. Tegi värskeid saunavihtu. Maja on saanud värske värvi. Tindiga kirjutatud allkiri oli alles üsna värske. Silmatorkavalt värske päevitus. *Värske värnitsa ja tõrva / kirbet lõhna kandub ninna. A. Alle. || piltl hiljutine. Värsked mälestused, muljed. Lein on alles värske. || mitte veel kasutusel olnud, seetõttu puhas. Voodis on värsked linad. Käis vannis ja pani selga värske pesu. Jõuluõhtul toodi tuppa värsked õled. Lumivalge krae annab kleidile värske ilme.
▷ Liitsõnad: igi|värske, verivärske.
3. reostamata, puhas; meeldivalt jahe. Tõmbasime kopsud värsket õhku täis. Allika jooksev vesi oli alati värske. Seisnud vesi kaotab värske maitse. Pea valutab, lähen värske tuule kätte. Karge ja värske kevadhommik. Pärast vihma on loodus värskem. | piltl. Uus lavastaja tõi teatrisse värskeid tuuli.
▷ Liitsõnad: hommik|värske, kaste|värske, kevadvärske.
4. (kellegi kohta:) alles lühikest aega mingil alal tegutsenud v. praeguses seisundis olnud. Värsked saadikud annavad ametivande. Ta on alles värske põllumees, peab ametit õppima. Värske näitleja sai esimese rolli. Hoia oma värsketel sõpradel silm peal. Värske maailmameister. Tõi majja värske nooriku. || eelmist asendav; (välja)puhanud. Treener saatis värsked mehed väljakule. Rindele toodi värskeid vägesid. Hommikul tuli tööle värske vahetus. Tee väike uinak, siis oled palju värskem. Vahetas postijaamas väsinud hobuse värske vastu. Hommikul on pea värske ja klaar. Alustab tööd puhanuna, värske jõuga.
▷ Liitsõnad: verivärske.
5. (inimese kohta:) noor, nooruslik, jumekas, elujõudu ilmutav. Värske ja rõõsa näoga neiu. Oma aastate kohta näeb ta välja veel päris värske. Naeratas kaunilt oma punaste värskete huultega. Ainult kosmeetikaga ennast värskena ei hoia. Haigusest hoolimata oli ta jume siiski nooruslikult värske. Meeldis mehe värske ja vilgas olemus. Tegi enne loengut jalutuskäigu, et vaim oleks värske. Ise vana mees, aga nii kõlav ja värske hääl!
▷ Liitsõnad: elu|värske, noorusvärske.
6. uuelaadne, uuena mõjuv; ilmekas; ere. Värske stiil, kujutuslaad. Teose värske rahvalik keel. Oskas trafaretset juttu rääkida värskete sõnadega. Värskeid mõtteid sisaldav ettekanne.
▷ Liitsõnad: mõtte|värske, tundevärske.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur