[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kannul

1. ‹postp› [gen] järgnedes v. jälitades (vahetus läheduses) taga, järel; sabas. a. (ruumiliselt). Käivad teineteise kannul. Mindi hanereas üksteise kannul. Hiilib eesmineja kannul. Tema kannul astus veel keegi sisse. Laps astub ema kannul. Käib nagu vari, nagu needus minu kannul. Üksus püsis taganeva vaenlase kannul. Koer lonkis peremehe kannul. Hagijad püsisid jänese kannul. Laine veereb laine kannul. Vaesus hiilis alatasa tema kannul. Halb kuulsus käis ta kannul. b. (ajaliselt). Päevad, aastad veeresid üksteise kannul. Sõdade kannul käisid nälg ja katk. Ta saabus lahingute kannul Tallinna. Üks häda tuli teise kannul. Süüteo kannul saabus karistus.
2. ‹adv› järgnedes v. jälitades (vahetult) taga, järel; sabas. Keegi käib meil otse kannul. Nad käivad teineteisel kannul. Tagaajajad on põgenikul kannul. Hädavaevu püsisime tal kannul. Üks astus ees, teised kohe kannul. Jänes lippas ees, koerad kannul. Ta oli kogu aeg kannul käsutamas. Jookseb, nagu oleks tal kuri kannul. Käib sul nagu takjas, vari kannul. Tal on kibe rutt kannul. Meie võistkond on liidril tihedalt kannul. *Lühike sadu aga, millel päike kohe kannul, ei tee loole midagi. E. Rannet.