[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kannatus ‹-e 5› ‹s›

1. füüsiline v. hingeline valu, vaev, häda, piin vms.; kannatamine. Hingelised, kehalised, moraalsed kannatused. Haavatute ja surijate rasked, suured, õudsed, kohutavad kannatused. Morfium vähendas haige kannatusi. Nälgivate naiste ja laste kannatused. Ta tundis kaasa rõhutute kannatustele. Sõda toob inimkonnale loendamatuid kannatusi. Talusin kõik kannatused. Ta näost paistis ääretu kannatus. *.. võib-olla summutavad uued muljed valu, mille kannatuseks mul puudub jõud siin. O. Luts.
2. vastupidavus, meelekindlus kedagi v. midagi taluda; kannatlikkus, pikk meel, läbemus. Kannatust kaotama. Ootamine pani meie kannatuse proovile. Kuulajate kannatus katkes, ütles üles, lõppes, sai otsa. Tal on hea, kõva kannatus. Veel pisut kannatust, kohe saate süüa! Tal ei jätkunud kannatust tööd lõpetada, töö lõpetamiseks. Emal pole aega ega kannatust laste pärimistele vastata. *Proua tuli tiidsasti, sest ta teadis kogemusest, et Tõnis oli teinekord üpris napi kannatusega mees. J. Kross.
▷ Liitsõnad: hobuse|kannatus, inglikannatus.