[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

absint ‹-sindi 21› ‹s›
koirohu- ja aniisilisandiga kange alkohoolne jook

aevastama ‹37›

1. nina limaskesta ärrituse tõttu õhku ninast (ja suust) välja purskama. Jahutolm ajab, paneb aevastama. Nohu on kange, muudkui nuuska ja aevasta. Kass aevastas. „Atsih,” aevastas poiss. | piltl. *Mootor turtsatas, lõi mõned pahased popsud, aevastas siis, läkastas kurgust sinist suitsu ja – jäi vait. O. Tooming.
2. piltl kõnek (halvustavat, üleolevat, tühiseks pidavat jne. suhtumist väljendavates ütlustes). Tema arvamisele ma aevastan. *Mis on seal siis ühe ülikonna [keemiline] puhastamine! Kord aevastada. R. Tiitus.

aju1 ‹11› ‹s›

1. kihutamine, tormamine; hoog, rutt. Jooksis, tormas, kihutas, sõitis hirmsa, tulise, kange, täie, suure ajuga. Pistis igavese ajuga jooksma. Ratsanikud kihutasid metsikul ajul. *Ent mida pöörasemaks läks aju, seda südimalt keerutas poiss ohjapärasid .. R. Sirge.
2. ajujaht; ulukite (taga)ajamine; ajujahil sissepiiratud ala. Jahimehed korraldasid hundi tabamiseks aju. Hunt pääses ajust välja. Koerad haukusid, aju lähenes. Kümnest ajust lasti ainult kuus jänest. *Teeme ühe aju, kui [metssiga] läbi lipsab, jälitama ei hakka. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: hundiaju.
3. tagantkihutamine, sund. Jääpangad tulevad tuule ajul randa. Paat liikus lainete ajul. *Jalg tippab jala ette harjumuse ajul. A. H. Tammsaare. *.. talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. E. Vilde.
4. hrv triivimine; triivpüük. Kalurid läksid ajule.

aktsent ‹-sendi 21› ‹s›

1. keel rõhk. Uurimusi eesti keele aktsendi kohta.
2. keel võõrapärane hääldusviis. Tal on tugev, kõva, kange, kerge vene, saksa aktsent. Räägib eesti keelt soome aktsendiga.
3. trük rõhu-, hääldus- vm. märk tähel
4. muus heli v. akordi rõhutamine; rõhk noodil, akordil
5. rõhutamine, olulise esiletõstmine (näit. sõnastuse kaudu), rõhuasetus. Huvitavad, üllatavad aktsendid Panso Tammsaare-lavastustes. *.. viimastel aegadel on autoril tulnud aktsent õppetöös asetada esteetikaloengutele. L. Soonpää. || elustav, ilmestav detail, ese vms. Keskuse aktsendiks on uus hotell.

akvaviit ‹-viidi 21› ‹s›
aromaatsete ainetega maitsestatud kange alkohoolne jook. Pudel Taani akvaviiti.

Assami gen, assami indekl
Tutvus assami keelega. Talle meeldib Assami tee 'Indiast Assami osariigist pärinev kange must tee'.

brändi ‹6› ‹s›
viinamarjade kääritamisel ja destilleerimisel saadav kange alkohoolne jook, samaväärne konjakiga

ehm ‹-u 21› ‹s›
ehmumine, ehmatus. *.. käis püsti maha jooksva välgu nii vali kärgatus, et ta järsust ehmust ühes heintega langes mätaste vahele maha. M. Raud. *.. nõnda jättis ta suure ehmu ja kange valuga malaka ja pussi sinnapaika. A. H. Tammsaare.

ekstra
kõnek
1. ‹adv› eriti, eriliselt. Ekstra kange kohv. Seal peab midagi ekstra huvitavat teoksil olema. Käitus ekstra lipitsevalt.
2. ‹adv› spetsiaalselt; eriti, omaette. See on ekstra sulle, sinu jaoks. Ekstra sellepärast ei maksaks vaeva näha. See jopp on mul ekstra suusatamise tarvis, suusatamiseks.
3. ‹indekl. adj› eraldi, omaette, spetsiaalne. Ekstra sissekäiguga tuba. Sellel kapil on oma ekstra võti. Ekstra ruumi garderoobi jaoks pole ehitatud.
4. ‹indekl. adj› ekstraklassi, -sorti kuuluv, eriline. Ekstra iludus! Ekstra kaup. Sellest tuleb ekstra uhhaa.

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

ergutama ‹37›

1. elavamale, intensiivsemale tegevusele õhutama v. julgustama; innustama, virgutama, hoogu v. indu andma; tagant sundima. Kedagi tööle, aktiivsele tegevusele ergutama. Sõnadega, lubadustega ergutama. Kellegi huvi, uudishimu ergutama. Ergutati üksteist hüüetega, naljatustega. Poolehoidjate kohalolek ergutas teda vaidlust jätkama. Perenaine ergutas külalisi sööma ja jooma. Väsinud aju ergutati kange kohviga. Vihtlemine ergutab vereringet. Kiitused ergutavad õpilasi usinusele. Ergutab teda kõrgemasse kooli astuma. Hobust piitsaga, ohjadega kiiremale käigule ergutama. Ergutava toimega ravim. *Kodu lähedus ergutab Kuura sörgi üsna nobedaks traaviks. M. Raud. *Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. A. H. Tammsaare.
2. el elektrimasina tööks vajalikku magnetvälja tekitama

espresso ‹6› ‹s›
kok masinas aururõhuga keedetud kange kohv. Espressot valmistama. Jõime kohvikus tassikese espressot.

grokk ‹groki 21› ‹s›
rummist, konjakist, viskist v. arrakist ja kuumast veest ning suhkrust segatud jook. Kange, kuum grokk. Klaas grokki. Grokki segama, valmistama, jooma. Külmetuse peale kuluks üks grokk teha.

hais ‹-u 21› ‹s›
ebameeldiv lõhn. Küüslaugu, mahorka, sõnniku, mädamuna hais. Halb, paha, hirmus, kole, väljakannatamatu hais. Vastik, kange, imal hais hakkab ninasse. Liha on halvaks läinud, juba hais juures, juba haisu juurde võtnud. Hais paneb südame pööritama, ajab iiveldama, ajab oksele. Tuline tõrv levitas kibedat haisu. Kõrtsituba oli täis tubaka ja õlle vänget haisu. Parkimistöökoja hapukas hais. || hrl van v kõnek (hea, meeldiv) lõhn. *Terve tuba oli magusat jumalavilja [= linnaste] haisu täis .. A. H. Tammsaare. *Einoh, võõraste lõhnaõlide haisu [mehel] just juures pole .. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: higi|hais, kala|hais, kõrbe|hais, kärsa|hais, põlemis|hais, raipe|hais, rasva|hais, sibula|hais, sita|hais, suitsu|hais, surnu|hais, sõnniku|hais, viina|hais, värvihais.

hamba|mees
kõnek naljamees, vigurijuttude puhuja. Ta on hea, kange, suur hambamees. Hambamees lõõbib, teeb nalja.

hilpuma ‹hilbun 42›
hrv hilpnema; kõikuma, kõlkuma. *Seal tuli korraga kange torm, nii et nende laev kui pilbas vee peal hilpus. M. J. Eisen. *..poiste jalad hilbuvad [tantsuhoos] kui sääsereied ja tüdrukute undrukud kisuvad taha torusse.. A. H. Tammsaare.

himu ‹11› ‹s›
kange tahtmine, kirglik soov, tung v. isu. Maised himud. Naisevõtmise, tantsimise himu. Himu magusa, soolase, suhkru järele. Tema himu käib raha, varanduse järele. Vastupandamatu himu toreduse, lõbustuste järele. Harakal on himu säravate asjade järele. Kange, suur himu midagi teha. Tuline himu õppida, töötada, vestelda. Polnud himu jalutada. Et sul ka himu otsa ei lõpe väiksemaid kiusata. Ta on oma himude ori. Oma himusid rahuldama, alla suruma, talitsema. Ilusad õunad teevad himu. Sõi, jõi oma himu täis. Joob piima, sööb suppi himuga. Teeb oma tööd noore inimese himu ja õhinaga. Seda raamatut loeti himuga. Himu on otsas, täis. Himu saab otsa, täis. Kaob himu kaarte mängida. Kasvab saak, kasvab himu. *Oh kuidas neid [= kalendreid] igatsusega oodati, himuga osteti.. A. Kitzberg. || seksuaalne, meeleline iha. Lihalikud, kõlvatud himud. *Mõlemal oli nõnda nii imeliselt hea, sest mehe pilgus virvendas alles himu, kuna naise palgeile tõusis häbipuna.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: elu|himu, jooma|himu, karjääri|himu, kulla|himu, kuulsus|himu, kättemaksu|himu, liha|himu, lobisemis|himu, lugemis|himu, lõbu|himu, matkamis|himu, naudingu|himu, pilkamis|himu, raha|himu, raiskamis|himu, rännu|himu, röövi|himu, saagi|himu, saama|himu, seiklus|himu, sensatsiooni|himu, silma|himu, teadmis|himu, töö|himu, uudis|himu, viina|himu, võitlus|himu, õppimishimu.

hukas ‹adv›

1. moraalselt laidetav, põhjaläinud, allakäinud; käest ära. Laps, tüdruk, noorsugu on ju päris hukas. Elukommete, käitumise poolest hukas. Meie elu on hukas, seepärast peame lahku minema. *Ilm on hukas, kurat kange, patt see painab ühtesoodu. F. Tuglas. *Nüüd ma alles näen, mis hukas loom sa oled! L. Koidula.
2. korrast ära, halvas olukorras; riknenud. Tee, peenrad on hukas. *Kõik läheb mädanema! Aga kui hein hukas, siis saavad ka loomad talvel hukka.. O. Samma (tlk).
3. millegagi koos, määrdunud, räpane. Ta püksisääred olid poriga, saviga hukas. *Aino ei näinud, kuidas Leida.. lüpsikut pühkis ja nühkis – nagu oleks see aasta aega pesemata olnud ja ei tea kui hukas. V. Ilus.

hullutama ‹37›
kellelgi pead segi ajama. Kedagi lubadustega hullutama. End kellegi meelitussõnadest, lipitsevast käitumisest, kuulujuttudest hullutada laskma. Püüdis lihtsameelseid hullutada. Noori ja kogenematuid on kerge hullutada. Ära hulluta oma jutuga, lobaga last. *Et te Peetrit enam selle pallimänguga ei hulluta! H. Pukk. || ahvatlema; võrgutama. Tüdrukuid, naisi hullutama. Plika oli kange poisse hullutama. Itaallanna hullutavad pilgud. || meelisegavalt mõjuma; pööraseks, meeletuks tegema. Toomingate hullutav lõhn. *..lõunamaa eksootika hullutas meid. L. Promet.

hästi ‹adv›

1. nii, et millegagi ollakse rohkem kui ainult rahul; omaduste, laadi poolest hinnatavalt, nõuetele täiesti vastavalt vrd hea Õpin, töötan, ujun hästi. Sooritas eksamid hästi. Magan, kuulen, näen hästi. Saag lõikab hästi. Õunad maitsevad hästi. Raamat meeldib päris hästi. Vene keelt räägib Viktor hästi. Maja on hästi ehitatud. Hästi sisustatud korter. Hästi õmmeldud mantel. || sõbralikult, lahkelt; lähedaselt, intiimselt. Meid koheldi hästi. Teda võeti eriti hästi vastu. Tunnen teda väga hästi. || soodsalt, kasulikult, sobivalt; viperusteta. Kõik on, lõppes hästi. Tegid hästi, et siia tulid. Kui hästi läheb, jõuame tööga õigeks ajaks valmis. || mugavalt, mõnusalt, hõlpsalt, kergelt. Kogu ümberkondne maastik oli tornist hästi näha. Käsi käib hästi. Ela, elage hästi! (hüvastijätuväljend). Tundsin end pärast haigust juba üsna hästi. Selle töö võib väga hästi 'rahumeeli' jätta teiseks korraks. Miks mina, niisama hästi võid sina ise seda teha. || rohkesti, ohtralt, küllaldaselt. Töö eest makstakse kaunis hästi. Seal teenib hästi. *Mina nõuan, et mul laud oleks alati hästi kaetud, et mul nälgida ei tarvitseks.. M. Metsanurk.
2. ‹eitavas lauses› kuigivõrd, päriselt, eriti, täiesti, millegi suhtes puudujäävalt. Ma ei tahtnud seda hästi uskuda. Kuulajad ei saanud kõnelejast hästi aru. Seal talle hästi ei meeldinud. Asi polnud talle endalegi vist hästi selge. Sa pole teda ilmaski hästi sallinud.
3. ‹hrl. adjektiivi v. adverbiga› (tugevdavalt, millegi määra rõhutavalt:) väga, õige, kangesti. Hästi suur, kõrge, kallis, odav. Hästi tore üritus. Hästi ilusad asjad. Hästi vähese jutuga inimene. Hästi hakkaja mees. Hästi kange kohv. Männid olid hästi jändrikud. Ütles midagi hästi naljakat. Hästi kõrgele, kaugele. Hästi palju lilli. Koputati hästi valjusti. Ta tuli hästi hilja koju. Olen oma ametiga hästi rahul. *Vaatavad tagasi, sikutavad ohjaharu, et vana Valge veaks vankri hästi tee veerele... M. Raud. || ‹hrl. komparatiiviga› tublisti, palju. *Ta oli Tüürmannist hästi lühem mees.. R. Sirge. *Näib hästi vanem, kühm turjal suurem, habe pikem ja nägu murelikum. E. Männik.
4. (hrl. dialoogis:) tubli!, olgu!, hea küll! Hästi, lähme siis pealegi koju! Noh, hästi, jäägu pealegi nii. *„Hästi, mu poiss! Homme tule meilt läbi..” E. Rängel.

igatsus ‹-e 5› ‹s›
nukker, hell tunne, mis sisaldab endas (unistuslikku) soovi, iha millegi v. kellegi järele. Palav, kirglik, valuline igatsus. Armunute igatsus teineteise järele. Igatsus kaugete maade, kevade, millegi tundmatu järele. Tunneb igatsust kodukandi, omaste järele. Süda on täis igatsust. Imelikud igatsused hinges. Vanaemal on kange igatsus näha lapselapsi. Ootan igatsusega haiglast pääsemist. Poisi suur igatsus oli kord sõjameheks saada.
▷ Liitsõnad: armu|igatsus, kodu|igatsus, sala|igatsus, õnneigatsus.

iha ‹11› ‹s›
kirglik soov, kange tahtmine, sisemine sund midagi saada v. teha. Imelik iha südames, hinges. Vastupandamatu iha vabaduse, õnne järele. Iha ennast väljendada. Kange iha terveks saada. Iha(sid) rahuldama, alla suruma. Tundsin iha ise kaasa lüüa. Meestes ärkas kustumatu iha kaugete randade järele. Ta otse põles ihast korda saata midagi suurt. Mul ei ole suuremat iha, kui minna veel kord mägedesse. || vastassoo vastu tuntav kirg, meeleline himu. Mehes oli ärganud iha selle ahvatleva naise järele. Kas sa ei ole tundnud iha ühegi mehe vastu? Temataolised naised äratavad meestes iha. Mees ei suutnud oma iha varjata.
▷ Liitsõnad: armu|iha, elu|iha, hinge|iha, kasu|iha, kasumi|iha, kuulsus|iha, kättemaksu|iha, saagi|iha, seiklus|iha, sugu|iha, tegevus|iha, tegutsemis|iha, vabadus|iha, võimu|iha, võitlus|iha, õnneiha.

isu ‹11› ‹s›

1. soov, tahtmine süüa. Isu õunte, maiustuste järele. Mul on hea isu. Hakkasin hea, suure, täie isuga sööma. Antsul pole täna õiget isu. Praelõhn äratas isu. Vein annab, tõstab isu. Isu kadus, läks üle. Isu kustub, tõuseb. Olen õuntest oma isu täis söönud. Mul on lausa hundi isu. Mõni ravim rikub, kaotab isu. Igaüks lõikas oma isu kohase pala. Pirukaid nähes tuli tüdrukulegi isu. Isu kustutama, rahuldama. Kui esimene isu oli vaigistatud, hakati vestlema. Naisel käisid igasugused isud: kord tahtis magusat, kord soolast. Head isu! Haigel loomal ei ole harilikult isu. Süües kasvab isu.
▷ Liitsõnad: hundi|isu, söögiisu; heeringa|isu, kala|isu, kana|isu, magusa|isu, muna|isu, soolaseisu.
2. himu, soov, tahtmine, lust, huvi. Mul polnud mingit, vähimatki isu külla minna. Tuli kange isu marjule sõita. Meil on isu seda kaasa teha. Kui isu tantsimisest otsas, lähen ära. Selline virelemine võtab elamise isu ära. Kõigest saab ükskord isu otsa, täis. Niiviisi kaob igasugune isu midagi teha. Magasin oma isu täis. Hingasin isuga värsket õhku. Tegi tööd isuga. *..Davidi väike orkester Pärnus äratas ainult isu suurema ja parema järele.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: elu|isu, mängu|isu, naeru|isu, suitsu|isu, tööisu.

jahtuma ‹37›

1. soojust kaotama, jahedamaks, külmemaks muutuma. Vesi, õhk, maapind jahtub. Piim pandi vette jahtuma. Toit, supp, tee on jahtunud. Lase hobune jahtub veidi. Söed kustusid, kamin jahtus. Udu tekkimiseks peab niiske õhk jahtuma vähemalt kastepunktini. *..keha oleks nagu jahtunud ning peaaegu kange: surm pidi olema saabunud juba tüki aja eest.. A. H. Tammsaare.
2. piltl (tunnete kohta:) intensiivsust, tugevust, jõulisust kaotama. Rõõm, viha jahtub. Armastus, kirg, kiindumus hakkas jahtuma. Esimene vaimustus jahtus kiiresti. Huvi, ind on juba märksa jahtunud. Nende suur sõprus jahtus pikkamööda. Ärritatud meeled jahtusid. *..Julius võis kergesti süttida ja niisama kergesti jahtuda. V. Panso.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

janu ‹11› ‹s›

1. vajadus juua. Kange, kibe, piinav, kõrvetav, pöörane janu. Mul on, hakkas janu. Janu vaevab, piinab. Janu tundma, kannatama. Soolane toit tekitab janu. Kustutas janu allikaveega. Jõin kaljast janu täis. Nälga ja janusse surema. Loomad on janus. Janus(t) kõrbev kurk. Olime näljast ja janust kurnatud, nõrkemas. Hakkasin suure januga jooma. Kel janu, sel jalad. *Peremees pakub õlut, aga mitte pudel pudeli järel kulistada, vaid piskuhaaval, januks. V. Lattik. | piltl. *Maa ägab janus.. V. Ridala.
▷ Liitsõnad: joogijanu.
2. ühe korraga, jooginõud suult võtmata joodav vedelik. Jõin hea janu kalja, õlut. Oli õllekannust juba paar janu joonud. *..jõi sealtsamast [= ämbrist] üle ääre pika, ahne janu. R. Sirge. *..[leivasuutäie peale] rüübati hea lonks, isegi janu vahutavat vedelat jumalavilja.. E. Särgava.
3. piltl iha, himu, igatsus, soov. Täitmata, kustumatu janu hariduse, kunsti, kultuuri, teaduse, muusika, ilu järele. Teadmiste omandamise janu. Temas oli kasvanud janu maavaikuse järele. Lahusolek oli vaid suurendanud janu teineteise järele.
▷ Liitsõnad: elu|janu, haridus|janu, ilu|janu, kuulsus|janu, kõmu|janu, lugemis|janu, lõbu|janu, priiuse|janu, seiklus|janu, teadmis|janu, teadus|janu, tõe|janu, vere|janu, võidu|janu, võimu|janu, õppimisjanu.

jook ‹joogi 21› ‹s›
vedelik joomiseks (sageli selleks spetsiaalselt valmistatud). Külm, jahe, karastav jook. Soojad, kuumad joogid. Alkohoolsed joogid. Magus, kibe, hapu, kange jook. Piim on tervislik jook. See pole just naiste jook. Nektar on jumalate jook. Joogiks oli ainult paljas vesi. Ei läinud tal sisse söök ega jook. Hommikul oli joogiks kohv või tee. *Igapäevaseks joogiks oli kali ehk taar, ainult tähtpäevadeks pruuliti õlut. A. Vassar.
▷ Liitsõnad: armu|jook, hapupiima|jook, ime|jook, jahu|jook, jõu|jook, karastus|jook, mahla|jook, mee|jook, nõia|jook, pidu|jook, pulma|jook, rahvus|jook, rammu|jook, tervise|jook, vägijook.

jooks ‹-u 21› ‹s›

1. jooksmine, jooksmise üksikjuhtum. a. (inimeste, loomade kohta). Tuli suure, tulise, kange, kõva, väleda jooksuga. Peremees sundis hobust kiiremale jooksule. Võisteldi 1000 m jooksus. Olime jooksust väsinud. Nööpis kuue jooksu peal kinni. Avasin jooksul paki. Kukkus jooksu pealt maha. Hunt kargas jooksult lambale kõrri. Vasakäär lõi täielt jooksult 1 : 0. Rebase jooks oli vaevaline. Poiss pani, pistis minu eest silla poole jooksu. Olin päevad läbi jooksus 'mingi asjatoimetuse pärast liikvel'. *„Jah, ega me ühe jooksuga ikka jõua Jõessaare alla minna,” arvas ka Andres ning jättis jooksmise. A. H. Tammsaare. b. (vee vm. vedeliku kohta, harilikum: vool, voolamine). Käreda, vaikse jooksuga jõgi. *Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha. A. H. Tammsaare. c. (sõiduriistade, liikuvate esemete kohta). Vankri rataste jooks. Kerge jooksuga regi, jalgratas. Nad vaatasid pilvede jooksu. Sõrmede väle jooks klaveriklahvidel. Püssi, haavlite, kuuli jooks. Hommikul kastega on vikatil hea jooks 'vikatiga jõudus niita'. *Laev juhtus ladusa jooksuga ja parras nii kõva, et ole mees ja anna purje. H. Sergo. d. (muu kohta). Puidukiu, vuukide jooks. Mõtete vaba jooks. Aastate, päevade jooks. Jutule ei tulnudki õiget jooksu. Lõnga jooks 'kanga käärimisel ühes salgus olevad lõngad'. *Küllap märkasid vähem enese elu jooksu kui lehma või lambapaari oma siinsamas onni teises otsas. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: amoki|jooks, järk|jooks, kiini|jooks, kotis|jooks, metsa|jooks, nelja|jooks, tormi|jooks, võidu|jooks, ära|jooks, ülejooks; eel|jooks, finaal|jooks, hoo|jooks, keskmaa|jooks, kestus|jooks, kiir|jooks, kiirendus|jooks, krossi|jooks, lisa|jooks, lõpp|jooks, lähte|jooks, lühimaa|jooks, maastiku|jooks, maratoni|jooks, mitmepäeva|jooks, murdmaa|jooks, orienteerumis|jooks, pikamaa|jooks, soojendus|jooks, sörk|jooks, takistus|jooks, taktika|jooks, teate|jooks, tempo|jooks, tervise|jooks, tunni|jooks, tõkke|jooks, vahejooks; käär|jooks, paigal|jooks, põlvetõste|jooks, pöiajooks; mahla|jooks, vaigu|jooks, vee|jooks, verejooks; alam|jooks, kesk|jooks, ülemjooks; tühi|jooks, vabajooks; lõnga|jooks, säärejooks.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› pagu, deserteerimine. Oli sõjaväest jooksu läinud. Sellelt laevalt pole kunagi jooksu mindud. Kanti ette, et soldat on jooksust tagasi tulnud. Jooksus olnud pärisorjad. *Ent rahvaarmees püüti väejooksikuid.. ja Mihhail Starkov tabati mõni nädal pärast ta jooksu.. R. Roht. *Meie hulgast on üks nekrut juba kolm päeva jooksus, ja ma tean, et [ta] .. meie heinaküünis varjul on. Suve Jaan.

jooma|mees
kõnek joodik, napsimees. Kange joomamees. Ega ta suur joomamees ole.

jube ‹-da 2› ‹adj›

1. õudne, õudust tekitav, hirmuäratav, kole. Jube mõrv, veretöö. Sõjaajast räägitakse jubedaid lugusid. Piinakambrist kostis jube kisa. Avanes jube vaatepilt. See pidi olema jube surm. Kalmistust möödudes hakkas kõigil veidi jube. Pisut jube oli nii kõrgelt alla vaadata. Jube näha, kuulda. Jube mõeldagi. Oli nii jube, et külm judin jooksis üle selja. *Enne uinumist jutustati üksteisele tondilugusid, üks jubedam teisest.. J. Semper. || väga ebameeldiv, vastik; raske taluda, hull. Jube hais. Jube ilm: tuul ja sadu. Jube mööbel, riie. See pole toit, vaid jube solk. Lihtsalt jube ümbrus. Ta aktsent oli jube. *Ja mis kõige jubedam – suud pole naised kunagi pidada osanud. O. Tooming.
2. kõnek väljendab millegi intensiivsust, suurt määra v. ulatust. a. suur, kange, kole. Mul on jube häbi. Peremees oli jube ihnuskoi. Anna midagi hamba alla, mul on jube nälg. *..ning jubeda iiliga lendas regi üle lume. E. Vilde. b. rõhutab üldisemalt tegevuse v. olukorra intensiivsust. *Küll mulle meeldivad mundris mehed, lihtsalt jube kohe. O. Tooming. *Lihtsalt jube, kuidas teil riiet läheb! E. Vaigur.

jutu|mees
(sõnaosavalt) jutukas inimene. Hea, kange jutumees. Kehv, vilets jutumees. Teda peetakse osavaks jutumeheks. Niisugust jutumeest on lust kuulata. Jutumees pole ta kunagi olnud. Jakob polnud suuremat jutumees.

jäik ‹jäiga 23› ‹adj›

1. kange, paindumatu, kõva; tardunud, liikumatu. Surnu lamas jäigana lavatsil. Kõnnib põlvest jäika jalga liibates. Jäigad harjased, jõhvid, karvad. Lakiga jäigaks tehtud soeng. Pluusi krae on tärgeldatud või jäigast riidest. Kingadel olid jäigad tallad. Jäiga varrega taim. Tamiil on sõlmamiseks liiga jäik. Uued vedrud on vanadest jäigemad. Jäik valvelseisang, poos. || järeleandmatu, paindlikkuseta, muutumatu. Jäik poliitika, süsteem. Jäigad vaated, arvamused, eeskirjad. Liiga jäigad tootmisplaanid, normid.
2. külm, kalk; tundetu, ametlik. Jäik pilk, ilme, vaade. Jäik hääl, toon. Jäik eemaltvaataja hoiak. Kompositsiooni jäik sümmeetria. Nende vahekord muutus üha jäigemaks. Käitus jäiga viisakusega. *..kelneri jäik esinduslikkus kohmetas poisid esialgu ära. E. Tennov.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kaela kangeks ajama ~ lööma, kange kaelaga
kangekaelseks, järeleandmatuks muutuma; kangekaelne, järeleandmatu. *Juba pidi ta mingil ettekäändel pöörduma tagasi, aga lõi siis kaela kangeks ja sammus .. järve poole. M. Metsanurk. *Nad on õieti üks kange kaelaga rahvas. Pika vihaga. H. Laipaik.

kaklema ‹kakelda 49›
käsitsi koos olles, hoope jagades, rüseldes tülitsema. Tükib, kipub purjuspäi kaklema. Kellega sa kaklesid? Kakeldi rusikatega, nugadega. Mehed läksid kõrtsis kaklema. Poisid läinud tüdruku pärast lausa kaklema. Märdil oli kange tahtmine kakelda. Varblased kaklesid omavahel leivatüki pärast. || (üldisemalt:) tülitsema, riidlema. Kakeldi ametikohtade, päranduse pärast. Nad olid nagu koer ja kass: kaklesid pea iga päev. Koosolekutel käratseti ja kakeldi kõvasti, üksmeel jäigi saavutamata.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kaela kangeks ajama ~ lööma, kange kaelaga vt kael

kange|kaelselt ‹adv›
(< kangekaelne). Vaikib kangekaelselt. Ta ei suru oma tahet teistele kangekaelselt peale. „Ma ei tule teiega,” kordas ta kangekaelselt.

kange|kaelsus ‹-e 5 või -e 4›
(< as kangekaelne). Tõrges ja täis kangekaelsust. Tegi seda mingi jonnaka kangekaelsusega. Ei läinud puht kangekaelsusest teistega kaasa.

kange|käeline
range, karm, kange käega. Kangekäeline valitseja.

kange|toimeline
kange toimega, tugevatoimeline, tugevasti mõjuv. Kangetoimeline aine, ravim.

kange|võitu ‹adj adv›
üsna, võrdlemisi kange. Selg on töötegemisest veel kangevõitu. Kangevõitu sinep, äädikas. Kangevõitu tuul. Räägib kangevõitu vene keelt.

kangus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as kange). a. Ristluude, selja kangus. Tunnen liikmetes kangust. *Kordagi kasutamata nahkese kägiseb oma kanguses .. L. Kibuvits. b. Kalevipoeg ja teised hiiud on kuulsad oma kanguse poolest. Poisid püüdsid üksteist oma kanguse ja vägitükkidega üle trumbata. *Sügisel kogunesid põdrapullid nõmmedele, et seal üksteise kangust mõõta .. T. Lehtmets. c. Tuule, saju kangus. d. (ka vastav aste, kraad). Arstimi, rohu kangus. Veini kangus on 16°. Äädikas lahjendati soovitud kanguseni. Riiulil oli mitmesuguses kanguses jooke. e. (kangekaelsus, jonnakus). Laps on kangust täis. Näitab oma kangust ega palu andeks. Tegi seda kangusest ja jonnist. Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile. *Igatahes ei ole midagi head tulnud, kui on naisega kangust aetud ... E. Tennov.

kasvama ‹42›

1. eluprotsessi tulemusena mõõtmetelt ja massilt suurenema, välja arenema. Laps kasvab. Suureks, meheks kasvama. Kasvas kiiresti oma kasvu täis. Tüdrukust kasvas kaunis neiu. Põrsad kasvavad jõudsasti. Vasikas jäeti kasvama 'eluloomaks'. Angerjad kasvavad suhteliselt aeglaselt. Põõsas kasvas kuni kolme meetri kõrguseks. Vili kasvab hästi, lihavalt. Rukis, hein kasvas vägev. Istikud läksid, hakkasid kasvama. Umbrohi on visa, kange kasvama. Kartul kasvab hästi liivases maas. Karvad, küüned kasvavad. Habe kasvas kiiresti. Juuksed on pikaks kasvanud. Silmale kasvas kae peale. Üks hammas on viltu kasvanud. Lülisamba vigastusest kasvas talle küür selga. Veistele kasvavad sarved. Silma nähes 'väga kiiresti, jõudsalt' kasvama. || idanema. Linnaseodrad pandi kasvama. Kartulid läksid soojas keldris kasvama. Lamandunud vili läheb vihmaga kergesti kasvama. || üles kasvama, kusagil oma lapsepõlve v. noorusaastaid veetma. Poiss oli maal, linnas kasvanud. Ta on sündinud ja kasvanud Lõuna-Eestis. Ants kasvas vanaema juures. Sõja ajal tuli paljudel kasvada rasketes oludes. || (vaimselt, poliitiliselt jne.) täiustuma, arenema ning kujunema. Ta kasvas teadlikuks võitlejaks. Temast kasvas peagi kogenud juht. Teisi õpetades ja kasvatades kasvame ka ise. || piltl tugevasti kiinduma, end kellestki v. millestki lahutamatuna tundma. Nooruk on tuhande niidiga oma kodukoha külge kasvanud. *Ometi hakkab neiu tundma, et mitte ainult tema ei ripu noormehe küljes, vaid et ka see kasvab tema külge .. A. H. Tammsaare. || piltl järsku, ootamatult välja ilmuma; kiiresti kerkima v. tekkima. Kaubamaja ümber kasvasid viimaste aastatega kõrged büroohooned. *Üks mees kasvas korraga ta ette; ja see mees tuli vist merest .. A. Jakobson.
2. (ühenduses puude, taimede esinemis- v. levikupaigaga:) esinema, leiduma, olema. Mäekülgedel kasvas mets. Kingul kasvab kolm mändi. Aias kasvasid marjapõõsad ja lilled, kartulid ja kapsad. Metsas kasvab seeni. Luuderohi kasvab meil üksnes saartel. Polaaraladel kasvavad taimed. Veereval kivil ei kasva sammalt.
3. taimkattega (ka karvadega) tihedalt kattuma, täituma v. ummistuma. Heinamaa, põllud kasvasid võssa. Nõgestesse kasvanud aianurk. Umbrohtu kasvanud peenrad. Teerada kasvas rohtu. Kanarbikku kasvanud nõmm. Järv, tiik kasvas pikapeale umbe. Lapsed sulistavad kõrkjaisse, kõrkjaid täis kasvanud jõesopis. Kase- ja pajuvõsa täis kasvanud jäätmaa. Habemesse kasvanud matkajad. Taat oli räbaldunud ja karvadesse kasvanud. *Varemeis foorum [Roomas] kasvas mätta alla, külamehed hoidsid siin oma härjakarju .. F. Tuglas.
4. suurenema, rohkenema, tugevnema. Linn, alev, küla kasvab. Lumehang akna all kasvab. Rongimürin, kõmin, lärm kasvab. Pilv kasvas kiiresti. Vahemaa laeva ja ranna vahel kasvas pidevalt. Rahvaarv, pere aina kasvab. Uudishimulike hulk kasvas järjest. Organisatsioon on mitme uue liikme võrra kasvanud. Meeskonna eduseis kasvas 15-punktiliseks. Mäetööstus kasvas kiiresti. Toodang kasvas peagi kahekordseks. Sissetulekud, kulutused, väljaminekud kasvavad. Tootmine, tarbimine, tööviljakus kasvab. Kaubakäive, läbimüük kasvas 40 %. Viljasaak on kasvanud. Tööpuudus, viletsus, noorsoo kuritegevus kasvas. Kasvas vastupanu vaenlasele. Pahameel, nördimus, viha, meeleheide, hirm, ärevus kasvab. Minu lugupidamine tema vastu kasvas. Mehe populaarsus, kuulsus kasvas pidevalt. Tema imestus, hämmastus üha kasvas. Mõju, autoriteet, võim kasvab. Koormus, pinge hakkas kasvama. Tempo, hoog, kiirus muudkui kasvas. Jälgib seda kasvava huviga, erutusega. Vajadused, nõuded kasvavad. Janu, nälg, nõrkus kehas kasvas. Teadmised, oskused kasvavad. Päikese aktiivsus on kasvanud. Kasvav suurus (matemaatikas). Süües kasvab isu. Kasvab saak, kasvab himu. *.. kõik rääkisid, et raba kasvab ja kasvab, et raba tungib peale. A. H. Tammsaare. || muutuma, millekski üle minema, üle kasvama. Tuul kasvas tormiks. Rahva passiivne vastupanu kasvas avalikuks vastuhakuks. Sõnavahetus ähvardas tüliks kasvada. Nende kauaaegne tutvus kasvas kindlaks sõpruseks. *.. nii et ei märkagi, millal hommik kasvab päevaks. O. Tooming. || arenema, (välja) kujunema; tekkima, saama. Päevadest kasvavad kuud, kuudest aastad. See harjumus on talle lihasse ja luusse kasvanud 'omaseks saanud'. *Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kasvas vaen .. E. Vilde.

keedus ‹-e 4› ‹s›
keedetud v. keedetav toit vm. aine. Potis podiseb mingisugune keedus. Keedus vaja tulelt ära võtta. Keedus tõotas tulla kange. Kapsad, kaalid keeva vette, kõva keedus [= oad ja herned] külma vette.

keedusoola|lahus
Kange, küllastunud, lahja keedusoolalahus.

[kellelgi] keelel ~ keele peal kipitama ~ kihelema ~ kibelema ~ kipitsema ~ sügelema, [kelle(l)gi] keel sügeleb ~ kiheleb
kanget, vastupandamatut soovi tundma midagi (ära) öelda; kellelgi on kange tahtmine midagi öelda. Eidel sügeles uudis keelel. Neil kipitasid keele peal mitmed küsimused. Poiste keel sügeles küll, kuid saladust pidi ju ometi pidama. Teravad pilkesõnad kibelevad tal keelel.

keel kuivab (suulakke kinni)
(väga tugeva janu kohta). Kange leitsakuga kippus kõigil keel suulakke kinni kuivama.

kenasti ‹adv›

1. ilusasti, meeldivalt; hästi, korralikult. Lapsed olid kenasti riides. Tuba on kenasti puhas, korras. Kaup läheb müügile kenasti pakitult. Purgid olid kenasti ritta seatud. Päike paistis kenasti. Ta sõidutas mu kenasti lausa ukse ette. Tema käes läheb kõik kenasti korda. See asi hakkas päris kenasti peale. Nad elavad üsna kenasti. Mul läheb üsna kenasti. Palun, räägi temaga kenasti!
▷ Liitsõnad: imekenasti.
2. üsna rohkesti, tublisti, küllaldaselt, kenakesti (1. täh.) Süüa anti selles peres päris kenasti. Selliste juttude uskujaid leidub veel üsna kenasti. Teenisin selle tööga kenasti. Õlu hakkas kenasti pähe. *Väärt rüübe. Kenasti kange, aga viina viha ei ole sees. E. Raud.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.