[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kallale
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi (v. millegi) kimpu vägivalda tarvitades, jõuga rünnates, liiga tehes. Tormasid, sööstsid nagu kiskjad teineteise kallale. Röövlid tungisid teekäija kallale. Talle kiputi elu kallale. Koer tormas kassi kallale. Hunt kargas hobusele kõri kallale. Piinavad mõtted tulid kui kaarnaparv mu kallale. *Tuul kargas iiliti õunapuude kallale, sasis nende latvu ja raputas neid .. E. Krusten. || sõnadega kellegi kimpu ahistama, sõnadega külge. Asus küsimustega vastase kallale. *Isa vabaduse kallale ei kippunud ema oma käskudega iialgi. M. Saat.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juurde keegi mingisse tegevusse asub. Asub õpingute, ülesannete, töö kallale. Asus ahnelt toidu, prae, pudrukausi kallale. Kõik asusid innukalt asja kallale. Tuleval nädalal kavatsetakse heina, rukki kallale asuda. *.. lagunenud hooned, mille kallale ma ema juhatusel tööle asusin .. Jak. Liiv. || osutab objektile, kust midagi minnakse, asutakse võtma. Läheb kapi, koti kallale. Lapsed, ärge minge võõraste asjade kallale! Kanad tükkisid koera toidunõu kallale.
II. ‹adv›
1. (kedagi, midagi) ründama, jõuga ahistama, kimbutama. Tikkus lausa käsitsi, jõuga kallale. Ta oli valmis vastasele kallale kargama. Nad tulid mulle mitmekesi kallale. Ässitas koerad võõrale kallale. Enne vihma tükivad sääsed pööraselt kallale. Väsimus, tüdimus, uni, külm tikub kallale. Nälg, puudus, haigus tikub kallale. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik. || sõnadega kimpu ahistama, sõnadega külge. Esimehele tungiti mitmes sõnavõtus ägedalt kallale. Kriitika tungis teosele kallale.
2. tegevusse, ametisse (millegi juurde). *Pigistas huuled kokku, käänas käised üles ja asus tööle kallale. L. Kibuvits. || (midagi kusagilt) puutuma, võtma. Vaata, et sa sinna näppepidi kallale ei lähe! *.. Alajõe kellakapis võis pudel kas või terve aasta seista, keegi kallale ei läinud. H. Sergo.