[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kalduma ‹37›

1. esialgse asendiga võrreldes kaldu, viltu vajuma v. nihkuma. Regi, koorem hakkas vasakule kalduma. Viga saanud laev kaldus ühele küljele. Paat kaldus viltu. Mees kaldus kogu kehaga ootusrikkalt ettepoole. Tukkuja pea kaldus kergelt küljele. Kuhu puu kaldub, sinna ta ka langeb. *.. tahi kõveraks kooldumisel kaldub ka leek ühele poole .. K. Põldmaa.
2. esialgsest liikumissuunast kõrvale minema v. sattuma. Laev kaldus tormiga tublisti itta. Lennuk muudab kurssi, kaldudes põhja poole. *Nad läksid mändide vahelt Pikavere poole, kaldudes vasemale, kus pidi olema niit. M. Metsanurk.
3. ‹ka impers.› ajaliselt mingile piirile lähenema. Päev kaldus juba õhtule, õhtusse. Suvi oli kaldumas sügisele, sügisesse. Aeg kaldus kesköö poole. Päike kaldus õhtusse, õhtule, loojangule. Haiglane, vanadusse kalduv mees. *Juba kaldus hommikusse, öö möödus ja saabus tuuline päev. L. Remmelgas (tlk).
4. mingis suunas arenema (v. vastavat tendentsi omandama). Ilm kaldub sajule, vihmale. Jutt kaldub poliitikale, kunstile, kirjandusele. Ta kaldub oma arvamusavaldustes ühest äärmusest teise. Nad kalduvad peenutsemisele. Mõtted kalduvad möödunule. Vaekauss kaldus meie kasuks. Võit, ülekaal hakkas vastasele kalduma. Tüsedusele kalduv mees. Raskemeelsusele, kinnisusele kalduv nooruk. Naturalismi kalduv teos. Viimaks kaldus isa järeleandmisele. || kippuma (midagi tegema, arvama vms.). Sageli kaldutakse minevikusündmusi idealiseerima. Meest kalduti süüdlaseks pidama. Kaldun arvama, uskuma, et see võib tõesti nõnda olla. *Öösel kaldutakse inimestest mõtlema halvemini kui muidu. A. Valton.

kõrvale kalduma

1. esialgsest suunast kõrvale sattuma v. minema. Õigelt teelt, kursist kõrvale kalduma. Kaldus teerajalt kõrvale sohu. *.. päev nihkus edasi, kase vari kaldus kõrvale .. O. Tooming.
2. teemast, kavatsusest, eeskirjadest vms. kõrvale minema. Mitmed kõnelejad kaldusid teemast kõrvale. Ettekirjutusest, mängureeglitest ei tohtinud karvavõrragi kõrvale kalduda.