[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaksik ‹-u 2›
‹hrl. pl.›
1. ‹s› üks kahest sama ema korraga sünnitatud järglasest. Naine sünnitas kaksikud. Poisid on kaksikud. Siiami kaksikud 'kaks kokkukasvanult sündinud last'. Üks kaksikutest oli poiss, teine tüdruk. Sarnased, lahutamatud nagu kaksikud. Lonthüljes sünnitab harva kaksikuid.
▷ Liitsõnad: kahemuna|kaksik, ühemunakaksikud.
2. ‹adj› kõnek kaksikutena (1. täh.) sündinud. Lambal olid kaksikud talled. *.. ja laskis kuningale ütelda, et tema kaksikud lapsed, poja ja tütre korraga ilmale toonud. F. R. Kreutzwald.
3. ‹s› miski kahest omavahel seotud osast koosnev (näit. kristalli liitvorm, kaksiktäht)