[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaine ‹18 või 1› ‹adj›

1. mittejoobnud, mittepurjus. Ta on võrdlemisi, täiesti, päris kaine. Restoranis oli vähe kaineid (inimesi). Purjus peaga teeb inimene tegusid, mida ta kainena kahetseb. Kainemad püüdsid oma purjus kaaslast tagasi hoida. Magas ennast kaineks. Ehmatus võttis, tegi mehe kaineks. Kaine peaga oli ta arg mehike. Kainest peast 'kainena' on ta meeldiv inimene. Ega ta kainet päeva 'kus oleks kaine olnud' näinud.
▷ Liitsõnad: eba|kaine, purukaine.
2. karske, elukommetelt korralik (näit. mittejoov v. -suitsetav). Peeter oli kaine ja korralik mees: viina tema ei võtnud. *„Kas teie suitsetate ka?” – „Tänan, ei!” – „Väga ilus, väga ilus, et noor inimene on nii kaine, see on väga ilus! ..” E. Särgava. *Siis järgnes isalik manitsus, kuidas .. ta ainult voorusliku, jumalakartliku, kaine eluga ausa ja tubli käsitöölise nime pälvib .. E. Vilde.
3. praktiliselt mõtlev v. toimiv; tunnetele vähe ruumi jättev, mõistuspärane. Kaine ning praktiline inimene. Külm ja kaine ärimees. Oma loomult oli ta asjalik ja kaine. Sina olid oma hinnangutes objektiivsem ja kainem. Kaine mõistus. Väga, võrdlemisi kaine ellusuhtumine. Kaine kaalutlus, arvestus, otsustus. Olukorra kaine analüüs, hinnang. Kaine vaade, pilk elule. Ta tegi seda kaine asjalikkusega. Kuiv ja kaine keel, stiil. Kained faktid. *Meil kõik on kaalutud ja kaine, / meil süda harva üle keeb .. K. Merilaas.