[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaduma ‹kaon 42›

1. teadmata paika sattuma v. minema, nii et on raske v. võimatu üles leida; puudu jääma v. olema. Kindad, võtmed, kiri, pliiats on kadunud. Karjapoisil kadus lehm. Tagaaetav kadus jälitajate käest. Ta läks ja kadus. Poiss oli mitu päeva kadunud. On nagu maa alla, nagu tina tuhka kadunud. Ta kadus nagu vits vette. Kadunud asjad, loomad. Kütt jäi metsas jäljetult kadunuks. Mehi peeti teadmata kadunuks. Politsei poolt kadunuks kuulutatud isik. *Aidast kaob vili, taganurme küünist on pooled heinad ära viidud. R. Sirge.
2. (mingi takistava teguri tõttu) lakkama nähtav olemast. Peagi kadus maa silmist. Tee kaob põõsaste vahele, kaugusse. Majad kadusid jõelt tõusvasse uttu. Mäetipp kadus pilvedesse. Jõgi kadus metsa taha. Taamal kadus pimedusse väike metsatukk. Ta silmad peaaegu kaovad pikkade kulmukarvade alla. *Tuiskas. Kadusid maa ja taevas, külatänavad ja needki kaks kõrget sangleppa, mis siin kasvasid. L. Promet.
3. kusagilt, hrl. kellegi eest, juurest, nähtavalt, silmapiirilt (kiiresti) ära minema, lahkuma. Kaob kiiresti toast, nurga taha. Oskab parajal, õigel ajal kaduda. Vihastus ja kadus oma tuppa. Pidas õigemaks salaja kaduda. Tegi oma töö ja kadus jälle. Võtab õnged ja kaob jõele. Kao minema! Kao mu silmist, silme alt! Kaduge mu majast! Tee, et sa (siit) kaod! Kaome, enne kui meid märgatakse! Kõige targem on sul siit mõneks ajaks kaduda. Lapsed sirgusid ja kadusid laia maailma. Kadus nagu tuul 'tuulekiirul'. Pardipere kadus kõrkjatesse. Hiir kadus ahju alla. Õngekork kaob vee alla. Vesi kadus maa sisse. Päike kadus ja videvik laskus tasandikule. Üks pirukas teise järel kadus poisi suhu. Ehmatuse tõttu kadus näost viimane kui verepiisk.
4. (aja kohta:) mööduma; kuluma. Nädalad, aastad kadusid kui unes. Suvi on kiire kaduma. Aeg kadus käest lennates, niisama tegevusetult. Noorus kaob märkamatult. Päev kaob päeva järel, ilma et midagi juhtuks. *Suve kolm kuud olid kadunud pingelises töös .. A. Hint. || (tee, vahemaa kohta). *Tunnid möödusid, miilid kadusid. J. Smuul.
5. (vähehaaval) olemast lakkama. See sõna on käibelt, tarvituselt kadumas. Vanad kombed, tavad kaovad aegade jooksul. Meelemärkus, teadvus kadus. Esimene lumi, udu kadus kiiresti. Vahe linna ja maa vahel hakkab üha enam kaduma. Selle teose tähtsus ei kao kunagi. Tööpuudus pole kuhugi kadunud. Murdevead on visad kaduma. Tsüklonid tekivad ja kaovad. Omaaegne kiviktaimla on kadunud. Maakeralt on kadunud palju loomaliike. Kadunud rahvad, riigid. Teda peeti elule, ühiskonnale kadunud inimeseks. Mul ei kao meelest see päev. *Teadis ülihästi, et vanad külad kaovad .. V. Saar. || otsa saama, lõppema, ära jääma. Uni, isu, elurõõm on kadunud. Jõud kadus kätest ja jalgadest. Väsimus, roidumus, valu, hirm, vaimustus, elevus, igavus kadus. Hiljutine kõhklus ja kohmetus olid kadunud. Poiste julgus hakkas kaduma. Lõpuks mu kannatus kadus. Laste huvi uue mänguasja vastu on kadunud. Kadus vajadus sunduse järele. Naer kadus kuulajate näolt. Punetus kaob ihult. Raha kaob tühjale-tähjale, sõrmede vahelt. Huvitavad raamatud kaovad kiiresti kaupluselettidelt. Kadunud kahtlused, lootused, illusioonid. Jutulõng kadus käest 'jutt valgus laiali v. soikus'. Umbrohi ei kao. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. P. Kuusberg. || ‹hrl. nud-partitsiibis› surema, surma läbi lahkuma. Helmi on oma kadunud ema moodi. Minu kadunud vanaisa oli meistrimees. Mis siis saab, kui vanemad ükskord kaovad! Kaob isa, kaob kodu, kaob ema, kaob pere. *Kui ma ka varsti kaon, mul jääb ometi poeg, kes elab edasi .. J. Kärner. || lakkama kuuldav olemast, vaibuma. Koerte haukumine kadus ikka kaugemale. Kaugenevad sammud, hüüded kadusid peagi kõrvust. Kaja kadus kaugusse. *Mõne sekundi pärast kadusid kõik hääled äikesemürinasse. H. Pukk.
6. kadunud otsas, läbi, hukkumisele v. läbikukkumisele määratud. Kui karuga vastamisi satud, siis oled kadunud (hing). Kõik on päästmatult kadunud! *„Olen igapidi kadunud mehike!” mõtles ta ahastades. „Vangiraudadest ei päästa mind enam ükski ime ega vägi!” P. Vallak.
7. ‹ma-infinitiivis adverbilaadselt koos verbidega minema, jääma, saama› kaotsi. Vend jäi sõjas kaduma. Käsikiri on kaduma läinud. Vaata, et ükski pakk kaduma ei läheks! Aega läks asjatult kaduma. Halva kuuldavuse tõttu läks tekstist palju kaduma. Temas on õpetaja kaduma läinud. *Kui isa sõjas kaduma sai ja ema ikka haiglane oli, siis jäi kogu talu raskus Elli kanda. A. Valton.

pind kaob jalg(ad)e alt vt pind [pinna]

ära kaduma
(ära rõhutab protsessi lõplikkust:) kaduma. Poisil kadusid lambad ära. Särgil kadus nööp ära. Raha kadus taskust ära. Ta kadus sageli kuhugi ära. Pind kadus jalge alt ära. Eluisu kadus ära. *Nii need talud tühjaks jäävad – vanad kaovad eest ära ja kedagi ei tule asemele. V. Lattik.

(ära)kadunud lammas vt lammas

(ära)kadunud poeg vt poeg