[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kade ‹-da 2›

1. ‹adj› teiste saavutuste, edu, heaolu vms. puhul meelehärmi tundev ning kõike endale ihkav; seda meelelaadi väljendav. Kade inimene, meel. Natuke, pisut, pööraselt kade. Riina sai Malle peale kadedaks. Ta on minule, minu peale kade. Ta on kade juba paljast mõttest, et teisel hästi läheb. Teiste õnn tegi teda kadedaks. Naabritest on üks kadedam kui teine. Kas hakkas kade, et õde saab mehele? Kadedad keeled ei andnud talle kusagil asu. Kade pilk, nägu. Kadeda silmaga vaatama. *Sass on muidugi kade, et Karlal mõlemad jalad terved, temal aga teine vigane .. A. H. Tammsaare. || midagi ainult endale hoida tahtev, millegagi kokkuhoidlik, säästlik, kitsi. Ma polnud kade seletama. Võta pealegi, ega ma kade ole! Mis sa nii kade oled, et teisele midagi ei anna.
▷ Liitsõnad: armukade.
2. ‹s› kade (1. täh.) inimene. Tema ametikoht ei andnud kadedatele hingerahu. Kadeda kari ei kasva ega õela õnn õitse.