[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaasa ‹adv›

1. kellegagi ühes, seltsis, koos (mingist tegevusest osa võttes v. selleks et osa võtta). Tulen sinuga natuke maad kaasa. Koer jooksis kõikjale poistega kaasa. Kutsu mõni poiss veel kaasa! Lapsed kippusid, tükkisid emaga külla kaasa. Pidutses, jõi, laulis teistega kaasa. Mari hullas mõni aeg lastega kaasa. Ta tegi lärmaka seltskonna kõik tembutused kaasa. Kõik hakkasid naerma, Ottki muigas kaasa. Saali laulab, Leeni ümiseb õele kaasa. Sammub ajaga, arenguga, uuendustega kaasa. | ‹elliptilistes ütlustes›. Õnn kaasa! Jumal kaasa! || (märgib hrl. mingis ürituses osalemist). Ta on kaasa teinud mitmes filmis, lavastuses. Lõi agaralt kaasa seltsielus, ühistegevuses, vaidlustes, mõttetalgutel. Mart tegi viimase sõja algusest lõpuni kaasa. Põlisrahvas ei saanud sajandeid kaasa rääkida oma maa saatuse otsustamisel. || (märgib milleski, millegi puhul lisategurina mõjumist). Ta aitas ürituse kordaminekuks südilt kaasa. Niisuguse arvamuse levimisele aitasid kaasa kaks asjaolu. Siin rääkisid kaasa ka materiaalsed kaalutlused.
2. ‹hrl. üksnes koos transitiivsete verbidega› ühes. Võtke kaasa kolme päeva toit! Mis sa sellest ranitsast kaasa vead, tassid? Vargad on kaasa viinud hulga väärtesemeid. Õde pani, tegi talle tee peale mõned võileivad kaasa. Tõi ekspeditsioonilt kaasa rohkesti keeleainestikku. Annan sulle paar asjakest kaasa. Võttis poja, lapsed, koera maale kaasa. Ta tiris mind kättpidi kaasa. Jõgi, veevool kannab kaasa igasugust risu. *.. tänavune septembri keskpaik tõi kaasa vinget tuult ja pilves ilmu .. H. Pukk. || (juba toimuvasse tegevusse v. üritusse) kaasama, kaasa haarama. Ta oskas veenda ja teisi kaasa kiskuda. || (enda) mõjusfääri, mõju alla, mõju võimusesse. Raamat, film kiskus kaasa. Ta oskas oma esinemistes rahvast kaasa tõmmata. Need ideed, mõtted haarasid mind kohe kaasa. Juta laskis end teiste rõõmust ja vaimustusest kaasa kiskuda. || (koos verbiga osutab, et mingi olukord v. nähtus põhjustajana toob midagi ühes). Käsust üleastumine tooks kaasa karmi karistuse. Üks muutus toob kaasa teise.
3. (koos verbiga märgib millestki tunnetega osavõtmist). Sul on raske, tunnen kaasa! Ta elab kaasa oma rahva rõõmudele ja muredele. *Harilik, et haigetele ja vigasaanutele kaasa õhatakse. R. Sirge.
4. millelegi lisaks, mingi teise tegevuse juurde. Pillimees laulis oma mängule kaasa. Kusti tõmbas lõõtsa ja lõi jalaga takti kaasa.
5. kellegi, millegi hulka (arvatuna). Mehed tulid kõik, kaasa arvatud Jakob. Kasutati kõiki vahendeid, kaasa arvatud otsene ähvardus.

kaasa ‹6› ‹s›
(mõnevõrra tundetoonilisemas kasutuses:) abikaasa. Kallis kaasa. Läks endale naaberkülast kaasat kosima. Mann sai endale kaasaks tubli mehe. *Jah, Mihkel on tõesti oma kaasale sõnakuulelik mees .. H. Sergo. *Ent korraga, pärast aastast abielu, sündis imelik muudatus kaasade olekus teineteise vastu. E. Vilde. | piltl (lindude, loomade vastassugupoolest kaaslase kohta). *Tuvid kudrutasid räästa all, vana isatuvi torises oma kaasaga .. L. Kibuvits.