[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alistuvus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
alistumisele kaldumine, alistuv hoiak; alistumus. Jõuetu alistuvus.

alliteratsioon ‹-i 21› ‹s›
kirj sama konsonandi kordumine kahe v. enama sõna algul värsis v. lauses (näit. maal ja merel). Regivärsi, vanasõna, kõnekäänu alliteratsioon.

annihilatsioon ‹-i 21› ‹s›
füüs osakese ja antiosakese kokkupõrkel toimuv nende osakeste kadumine (ning uute osakeste tekkimine). Elektroni ja positroni annihilatsioon.

aru|pidamine ‹-se 5› ‹s›

1. (järele)mõtlemine, kaalumine. See nõuab mõtlemist ning arupidamist. Pärast lühikest arupidamist tuli ta meiega kaasa.
2. nõupidamine, arutlemine. Perekondlik arupidamine. *Aga see on tähtis koosolek: arupidamine, kuidas Andres Meriheina austada, tema sünnipäeva pühitseda .. A. H. Tammsaare.

assonants ‹-i 21› ‹s›
kirj sama vokaali kordumine kahe v. enama sõna pearõhulises silbis (hrl. värsis). Assonants ja alliteratsioon moodustavad eesti regivärsile omase algriimi.

depigmentatsioon ‹-i 21› ‹s›
biol med normaalse pigmentatsiooni kahanemine v. kadumine

fusioon ‹-i 21› ‹s›
liitumine, ühtesulamine. a. keel selge piiri kadumine sõna morfoloogiliste koostisosade vahelt b. maj kahe v. enama ettevõtte liitumine üheks suurettevõtteks, üks väikeettevõtete allaneelamise vorme

glossolaalia ‹1› ‹s›

1. mõttetute sõnade karjumine (usu)hullustuses
2. kirj tundetooniline mõttelise sisuta häälikuühend

gram|reaktiivsus
med teatud värvainetega värvitud bakterirakkude värvuse püsivus v. kadumine etüülalkoholis

häda|maandumine ‹-se 5› ‹s›
pealesunnitud, hädaolukorras maandumine. Lennuk tegi hädamaandumise.

kadu ‹kao 27› ‹s›

1. eksisteerimast lakkamine, lõpp; häving, hukatus. Kuulutas kadu orjusele, viletsusele, kõigele ebatervele ja inetule. Kõik tundemärgid ennustasid vana ühiskonna paratamatut kadu. Ju see ikka kadu tähendab. See rahvas, keel on kao lävel. n-i kadu omastava käände lõpult. *.. aga kaugest kõrbest liiv / tuisates toob kadu. P. Rummo. || (elusolendite kohta:) surm, hukkumine. *Ei ole elu meil, kui neid [= isandaid] ei taba kadu. J. Kärner. *„Eks ta [= koer] jälle kellelegi kadu ulu,” arvab eit. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: lõpu|kadu, sisekadu.
2. millegi osaline kaotsi-, raiskuminek, millegi vähenemine. Tööaja asjatu, suur kadu. Metalli, kütteainete, tooraine kadu. Materjali loomulik, otsene kadu. Vili, saak suudeti koristada ilma eriliste, nimetamisväärsete kadudeta. Riietus aitab vältida soojuse liigset kadu. Kobestamata mullas on niiskuse kadu suurem.
▷ Liitsõnad: aja|kadu, energia|kadu, imbumis|kadu, juukse|kadu, kaalu|kadu, karva|kadu, kiirgus|kadu, koristus|kadu, kuivamis|kadu, küpsetus|kadu, lekkimis|kadu, lisa|kadu, pudenemis|kadu, põlemis|kadu, saagi|kadu, sooja|kadu, soojus|kadu, säilitus|kadu, tapa|kadu, tolmamis|kadu, tootmis|kadu, töötlus|kadu, varisemis|kadu, varumis|kadu, vee|kadu, veo|kadu, villimis|kadu, võimsuskadu; rauas|kadu, vaseskadu.
3. puudumine; kadumine. Teadvuse lühiajaline kadu. *Isa tuli alles õhtupoolikul koju, aga tema ei pannud Tiina riiete ja pambu kadu tähelegi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: häälekadu.

kalle ‹kalde 18› ‹s›

1. kallakus (sageli konkreetse suurusena); kaldumine. Maapinna kalle. Suure, väikese kaldega katus, terrass. Kalle suureneb, väheneb. *Kogu aeg tuiskas vett üle teki. Laeva suurim kalle oli 28 kraadi. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: ette|kalle, kõrvalekalle; külg|kalle, pikikalle.
2. hrv nõlv, kallak. *.. puhmastiku vahel on hangi, mille lõunapoolseid kaldeid juba päike sulatab. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: rusukalle.
3. füüs inklinatsioon. Planeedi orbiidi kalle.

kamar|muld
põll kamardumise tulemusel huumusega rikastunud muld

karjatus2 ‹-e 5› ‹s›
äkiline, järsk karjumine, karje. Ahastav, meeleheitlik, läbilõikav, üdini tungiv, metsik, õudne karjatus. Haavatute karjatused ja oiged. Kostis hele, summutatud karjatus. Kukkus karjatusega müürilt alla. Ärkas omaenese karjatusest. Karjatuse peale joosti kokku vaatama, mis on juhtunud. Viimased sõnad tulid otse karjatusena. Kajakate kiledad karjatused. *„Ära puuduta mind!” kostis hüsteeriline karjatus. L. Metsar. | piltl. *.. kuulduvad inimeste huiked, autode ja trammi elektrikella karjatused. J. Vahtra.
▷ Liitsõnad: hirmu|karjatus, häda|karjatus, meeleheite|karjatus, rõõmu|karjatus, surma|karjatus, valu|karjatus, viha|karjatus, õuduskarjatus.

kisa1 ‹11› ‹s›
karjumine, nutt vm. vali häälitsemine; kisamine. Imiku kisa. Põrsaste, kasside kisa. Kajakate, vareste, lindude kisa. Läbilõikav, õudne kisa. Varastel ei õnnestunud sisse murda, sest koer tõstis kisa. Pekstava kisa kostis kaugele. Väljast kuuldub kisa ja röökimist. Poiss hakkas nutma ja jooksis kõva kisaga minema. Igavene piripill, kohe kisa lahti! || valju häälega rääkimine, hüüdmine, sõimlemine vms.; lärm. Sõimlejate, tülitsejate kisa. Naine tõstis vargaid nähes kisa. Väljast kostis kisa ja kära. Suure kisaga nõuti paremat palka. Palju kisa, vähe villu. *Liispet ruttas aga kisaga järele: „Välja minu majast, välja silmapilk...!” E. Kippel. || piltl õiendamine, kära. Omal ajal oli selle sündmuse ümber ajakirjanduses palju kisa ja kära. Kui sellest teada saadakse, siis on jälle kõik kohad kisa täis!
▷ Liitsõnad: ahastus|kisa, ehmatus|kisa, ergutus|kisa, hirmu|kisa, häda|kisa, kaebe|kisa, protesti|kisa, riiu|kisa, rõõmu|kisa, sõja|kisa, valu|kisa, vihakisa.

klošš ‹kloši 21›

1. ‹s› kellukesetaoline avardumine riietusesemel. Seelikul on väike klošš. Taljest langeva klošiga mantel.
▷ Liitsõnad: ratasklošš.
2. ‹adj› kõnek kloššlõikeline. Seelikud võivad olla sirged või klošid.

konjugatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keel. a. pööramine. Eesti keele konjugatsiooni omapära. b. pöördkond. Teise konjugatsiooni kuuluvad verbid.
2. biol. a. sugurakkude ühinemine viljastumisel b. ainuraksete ajutine liitumine ja nende tuumade vahetumine c. kromosoomide paarumine

kontroll|kaalumine ‹-se 5› ‹s›
kontrolliv (üle)kaalumine. Tõstekangi ja võistlejate kontrollkaalumine.

kordus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kordamine v. kordumine; millegi korduv esinemus. Tarbetu kordus. Kordusi on püütud vältida. *Tunnetasin tegevuse kordust ja mõistsin, et kõik päevad on minu jaoks ainult kordus.. T. Vint. || kirj episoodide, väljendite, üksiksõnade v. häälikute täpne v. muutustega kordamine poeetilisel eesmärgil. Gradatsiooniline kordus. Rahvalauludele on iseloomulikud kordused.
▷ Liitsõnad: hääliku|kordus, mõtte|kordus, sõna|kordus, tüve|kordus, värsikordus.

kära ‹11› ‹s›

1. müra, ragin, kolin, paukumine, mürtsumine, kärin, põrin vms.; üldse mitmesuguse päritoluga, teat. tegevust, protsessi vms. saatvad (paljud samaaegsed) korrapäratud helid. Suurlinna, lahingute kära. Mootorite, masinate põrgulik, kõrvulukustav kära vaibub, vaikib. Kära paisub, kasvab, muutub valjuks. Aparaadid töötavad kärata. Töö toimus ilma suurema kära ja mürata. Väljast kostab sadama tavalist kära. Linttraktor liikus edasi suure kära ja raginaga. Kõrv eraldab kärast tuttava heli, harjub käraga. Püüdis astuda võimalikult vähe kära tehes. *Oi seda kära: raudrehvidega vankrid sõitsid raginal üle kivide, kõlisesid-kolisesid raudlatid, inimeste astuminegi kobises, klõbises, matsus, mütsus! L. Kibuvits. || vali jutuvada, (läbisegi) rääkimine, karjumine, kilkamine, hõikamine, laulmine, kisamine vms. lärm; lindude v. loomade (vali) kisa, läbisegi häälitsemine. Poisikeste, hobusemeeste, lindude, ahvide kära. Kära läheb saalis suureks, valjuks. Puhkes üldine kära. Kära peale ilmus korrapidaja. Vaidluste kärast kostavad üle üksikud hüüded. Suure kära ja müraga tormati tuppa. Õu oli täis laste kära ja kilkamist. Valvurid tõstsid kära, kui selgus, et üks vang on puudu. *Tõusis kära, terve pere jooksis välja, naised hädaldasid, koerad haukusid. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: jutu|kära, laada|kära, lahingu|kära, linna|kära, pidu|kära, rõõmu|kära, sõja|kära, tänava|kära, võitluskära; põrgukära.
2. piltl rohke õiendamine, rääkimine, arutamine vms. millegi ümber, lärm. Kogu vald oli kära täis, et varsti tulevad pulmad. Kära oli ajalehtedes, ajakirjanduses palju, rohkem kui asi väärt. Kas maksab tühja asja pärast nii palju kära teha, tõsta! Näidendi, lavastuse ümber tekkis kära. Näitus korraldati ilmatu käraga. *Kolime metsa ja jätame kus pagan selle maailma kära. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: ilma|kära, päevakära.

labialisatsioon ‹-i 21› ‹s›
keel huulte aktiivne kaastegevus (huulte ümardumine, ettepoole lükkumine v. teineteisele lähenemine) hääldamisel, eriti selliste häälikute puhul, mille põhiline moodustuskoht pole huultel

lamell|rehv
(muster sisaldab õhukesi liistakuid teepinnaga haardumise parandamiseks). Naast- ja lamellrehvid. Lamellrehvidega võib sõita aasta läbi.

lume|pimedus
lumelt kiirguvast päikesevalgusest tekkiv silmade ärritus ja nägemisvõime ajutine nõrgenemine v. kadumine

lõpu|kadu
keel (täis)hääliku kadu(mine) sõna lõpult, apokoop

meetrum ‹-i, -it 2› ‹s›

1. kirj värsimõõt. Trohheilise meetrumiga luuletus.
2. muus võrdse vältusega rõhuliste ja rõhutute ajaüksuste perioodiline kordumine

metanalüüs ‹-i 21› ‹s›
keel sõna- v. morfeemipiiri nihkumine, kadumine v. uue sellise piiri tekkimine kõneleja teadvuses

mõte ‹mõtte 18› ‹s›

1. mõtlemise üksikakt v. tulemus. Lapsik, veider, kummaline, imelik, meeletu, pöörane, naljakas, absurdne, ketserlik, kaval mõte. Head, helged, halvad, pahad, rasked, sünged, mustad, murelikud mõtted. Mõtteid mõlgutama, heietama. Kuidas ta sellisele mõttele tuli? Teda valdas ootamatu mõte. Äkki välgatas, sähvatas, vilksas lohutav mõte pähe, peast läbi. Igaüks mõtles oma mõtteid, tegeles oma mõtetega. Sellist mõtet pole mul varem pähe tulnud. Kes on talle sellise mõtte pähe pannud? Tema ainus mõte oli, kust süüa saada. Mõtted keerlevad, tormavad (peas). Palavikuline mõtete tulv. Piinavad mõtted närivad südant, hinge. See mõte ei andnud talle enam rahu. Ma ei usu seda, mulle ei mahu see mõte pähe. Kes suudaks mõista, ära aimata, lugeda teise mõtteid! Igaüks ei suuda oma mõtteid arusaadavalt väljendada, sõnastada, paberile panna. Ei suuda erutusest mõtteid koguda, koondada. Mõtted valguvad laiali, on laiali, laokil, mujal, rändavad ringi. Pea on mõtetest tühi. Heida sellised mõtted peast. Mõnikord ei saa tüütavast mõttest kuidagi lahti. || arvamus, seisukoht, käsitus. Vahetati mõtteid ning vaieldigi. Meie mõtted selles asjas lähevad oluliselt lahku, ei lange kokku, on paljuski erinevad. Seda mõtet ma ei jaga, ei poolda. Ta tuli välja huvitava mõttega.
▷ Liitsõnad: juht|mõte, põhi|mõte, tagamõte; kinnis|mõte, luulu|mõte, sala|mõte, sundmõte; hirmu|mõte, mure|mõte, mässu|mõte, noru|mõte, patu|mõte, soov|mõte, surma|mõte, tusa|mõte, uit|mõte, äkkmõte.
2. mõtlemine, mõttetegevus, kaalumine. Majandusliku, ühiskondliku, kriitilise mõtte areng Eestis. Mõte aeglustub, soikub, nürineb. Tööd tuleb teha mõttega, mitte huupi ponnistades. Sa ei kuulagi mind, oled mõtetega mujal. Kas selline võimalus pole sulle mõttesse tulnud? Olen eilse õhtu mõttes mitu korda läbi käinud, mõttest läbi lasknud. On mõttesse, mõtetesse, mõtteisse vajunud, süvenenud. Istub mõtetes, sügavas mõttes kamina ees. Püüan endale kõike mõttes ette kujutada. Ärkas mõttest, oma mõtteist, oma mõtetest ja asus tegutsema. Mõtted võtsid peagi teise suuna. Ei suuda mõtteid vaos hoida. Ta mõte uitas hoopis kaugel. Rehkendas mõttes välja, et.. Mis sul mõtteis mõlgub? Olen seda ideed kaua mõttes kandnud, mõttes hellitanud. Mis tal ometi mõttes oli, kui ta niimoodi otsustas? *Telegrafistiproua meel ja mõte on rahulik – mehega on asjad korras .. M. Traat.
▷ Liitsõnad: inimmõte.
3. kavatsus, plaan, nõu, idee. Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajad. Millal te kord mõttest teoni, mõtetest tegudeni jõuate? Tegi oma mõtte teoks, mõte sai teoks. Ta pole loobunud maale asumise mõttest, kuigi seda mõtet on maha laidetud. See mõte ei lähe sul läbi. Kavatsed maja ehitada? – Jah, mõte on tõesti. See mõte on hea, pole laita. Algul oli mõte jalgsi minna, kuid hiljem sellest loobuti. Vanamehel on mõte uuesti abielluda. Kui miski on mõtteks, mõttesse võetud, tuleb see ka täide viia. Mis sul edaspidi mõttes 'kavatsusel, nõuks' on? – Mul on mõttes talupidajaks hakata. Meil pole midagi paha sinu vastu mõttes. Ei tule mõttessegi, ei ole mõtteski 'ei kavatse' järele anda, vabandust paluda. *Öösiti vaevas teda aga saatanlik mõte: hooned põlema pista või Annus maha lüüa. M. Metsanurk.
4. tähendus, sisu, olemus; asjaolu, suhe. Ma ei saa selle vanasõna mõttest aru. Lause mõte jäi arusaamatuks, segaseks. Meie laulupidudel on olnud ka muusikapidustustest laiem rahvuspoliitiline mõte. Uuenduse mõte on selles, et .. Maja varises rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes. Ekskursioon oli mitmes mõttes huvitav, õpetlik. Mõnes, teatavas mõttes on tal õigus. Laiemas mõttes võtta on linnudki loomad. Lugeda oli põnev, aga kunstilises mõttes ei paku see raamat midagi. Ta on fanaatik heas mõttes. Mis mõttes ta veidrik on? – Igas mõttes. Käitumise mõttes pole talle midagi ette heita. Raha mõttes elasime lahedalt. *Meri on andnud inspiratsiooni loojale ja sisu ning mõtte teosele. Ü. Tuulik.
5. otstarve, eesmärk; olulisus, tähtsus. Igal tööl olgu mõte. Selle ettevõtte, ürituse mõte ei olnud mulle selge. Mis mõtet on parandada, kui jälle ära lõhutakse? Mis mõttega, mis mõttel peaksin tühja tööd tegema? Jaa, sel asjal on mõte sees. Kokkuhoiu mõttes loobusime restorani minekust. Paneme kindluse mõttes tabaluku ka ette. Vahelduse mõttes oleksime paar nädalat maal. Me ei kakelnud, rüselesime niisama nalja, huumori mõttes 'naljaks, naljaviluks'. Huumori mõttes 'niisama, igaks juhuks' võiks ju asja uurida. Raudrüüs rüütlivägi kaotas oma mõtte. Kas meie vastupanul on üldse mingit mõtet? Pole (sügavat) mõtet kiirustada, rong on juba läinud. Tema juba teab, kellega on mõtet häid suhteid hoida.
▷ Liitsõnad: elumõte.

neutralisatsioon ‹-i 21› ‹s›
neutraliseerimine; neutraliseerumine. Keemiline neutralisatsioon tähendab happe ja aluse vahelist reaktsiooni, mille tulemusel tekib keskkonna neutraalsus. || keel tähendust eristava keelelise vastanduse kadumine mingis positsioonis v. mingi keelelise ümbruse mõjul

perseveratsioon ‹-i 21› ‹s›
psühh kujutluste, mõtete, sõnade, tundmuste ja toimingute pidev kordumine sisesunni mõjul

pime|maandumine ‹-se 5› ‹s›
õhusõiduki maandumine halva nähtavuse korral v. pimedas. Lennuk pidi udus sooritama pimemaandumise.

põhja|kõrbemine ‹-se 5› ‹s›

1. põhja külge kinni kõrbemine. Pudru, piima põhjakõrbemine.
2. piltl läbikukkumine, ebaõnnestumine, äpardumine. Parimate näitlejate lahkumise tõttu ähvardab teatrit põhjakõrbemine. Kellele langeb süü meie suusahüppajate seekordses põhjakõrbemises?

reduplikatsioon ‹-i 21› ‹s›
kahekordistumine; keel sõnaosa kordumine grammatilise väljendusvahendina, tüve- v. morfeemikordus

regressioon ‹-i 21› ‹s›

1. taandumine, tagasiminek. Haigusnähtude regressioon. || geol mere taandumine; ant. transgressioon
2. mat juhusliku suuruse tingliku keskväärtuse sõltuvus teisest suurusest. Lineaarne regressioon.

rekapitulatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. öeldu kokkuvõtlik kordamine
2. biol eellaste tunnuste kordumine järglastel

repriis ‹-i 21› ‹s›
muus helitöö ulatuslikuma iseseisva osa kordumine (hrl. kolmeosaliste muusikavormide viimase osana)

rõhumine ‹-se 5› ‹s›
(< tn rõhuma); füüs jõu kandumine ühelt kehalt (süsteemilt) teisele nende kokkupuutepinna kaudu; jõu rakendamine risti pinnale

rütm ‹-i 21› ‹s›

1. korrapärane vaheldumine v. kordumine. a. (hingamis- ja südametegevuse kohta). Rind tõusis ja vajus hingamise rütmis. Pulsi korrapärane rütm. Veri tuikab soontes kindlas rütmis. b. (liikumise v. liigutuste kohta). Sammude, liigutuste rütm. Tüdruku rinnad rappusid käimise, astumise rütmis. Uisutajal kulus õige rütmi omandamiseks tublisti vaeva. Sõudjad hoidsid rütmi. Võimlemisharjutuses oli tempot, rütmi ja graatsiat. Paat õõtsus merega ühes rütmis. Töötajate käed toimisid masina rütmis. Väsimus kadus ja töö jätkus endises rütmis. *.. lasku ainult koodil vabamas ja ühtlasemas rütmis liikuda. M. Traat. c. muus erineva vältusega helide korrastatud ajaline järgnevus, kõigi muusikaelementide reeglipärane vaheldus. Punkteeritud, sünkopeeritud rütm. Rahvalaul liigub rahulikus monotoonses rütmis. Muusika võttis valsi rütmi. Marsi kaasakiskuv rütm. Orkestrandid kiirendasid rütmi. Trummid tagusid, raiusid rütmi. Jalg kõpsub muusika rütmis. Neiu hõljutas laulu rütmis keha. Neegrimuusika rütmid. Raske rütmiga rokk. || (ka muude, mittemuusikaliste helide kohta). Ookean kohiseb oma igaveses rütmis. Vagunirataste rütm. *.. hakkas [naaber] äkitselt hoopis teises rütmis ja kõrguses norskama. A. Vanapa. d. ka kirj samamõõduliste (v. muude tunnuste poolest sarnaste) kõneüksuste korrapärane kordumine tekstis (hrl. luuletuses). Kõne, lause rütm. Luuletuse, värsi rütm. Meetriline rütm. Ajaluulele on iseloomulik jõuline, dünaamiline rütm. Korrapärase rütmiga proosa. *Väga sagedaseks stiilivahendiks vanasõnades on rütm. E. Normann. e. (kompositsioonivahend filmi-, teatrikunstis:) tegevuspinge tõusu ja languse korrapärane vaheldumine; pildi v. heli kordumise seaduspärasus. Lavastuse, etenduse rütm. f. kunst (kompositsioonivahend arhitektuuris ja kujutavas kunstis:) värvis v. vormis korduvad detailid, mis annavad kunstiteosele liikuvust ja elavust. Joonte, kujundite, värvide rütm. Rangele klassikalisele rütmile allutatud idamaised ornamendid. Kunstniku maalid rajanevad laigu ja joone vahelduval rütmil. *Fassaadi liigendus ja rütm ning stiilne dekoor kuulub baroki valdkonda. H. Üprus.
▷ Liitsõnad: hingamis|rütm, liikumis|rütm, südamerütm; laulu|rütm, marsi|rütm, metro|rütm, polka|rütm, põhi|rütm, samba|rütm, tantsu|rütm, trummi|rütm, valsirütm; lause|rütm, luule|rütm, proosarütm.
2. (üldisemalt:) samasuguste v. sarnaste nähtuste vaheldumine looduses v. elus, inimtegevuses. Aastaaegade rütm. Tõusu ja mõõna rütm. Temperatuuri muutuste rütm. Taevakehade liikumise rütm. Pilvitusel on ööpäevane rütm. Organismile on oluline töö, puhkuse ja toitumise regulaarne rütm. Kindlas rütmis töörügamine. Inimese organism vajab väga rütmi. Tänapäevase elu, suurlinna rahutud rütmid. Haiglas möödusid päevad hoopis teises rütmis. Õnnetus viis elu pikaks ajaks tavalisest rütmist välja.
▷ Liitsõnad: aasta|rütm, bio|rütm, elu|rütm, päeva|rütm, sise|rütm, toitumis|rütm, töö|rütm, ööpäevarütm.

samm|hüpe
sport edasiliikumisel üleshüpe jalatõstega ette ning maandumine sellel

sise|kadu
keel silbi v. (täis)hääliku kadu(mine) sõna seest, sünkoop

soole|keerd
med soole keerdumine soolekinnisti ümber

stardi|tekk
sõj lennukilaeva lagi, kus toimub lennukite v. kopterite õhkutõusmine ja maandumine

stereotüüp ‹-tüübi 21› ‹s›

1. trük hrl. suurte tiraažide korral v. korraga mitmes paigas trükkimisel kasutatav monoliitne kõrgtrükivormi koopia, stereo. Stereotüüpidelt trükkima.
2. muutumatu kordumine, mall; kinnistunud, kivinenud arusaam, hoiak vms. Stereotüübid mõtlemises, käitumises. Harjunud stereotüüpide lõhkumine tekitab vastuseisu. Sotsiaalne stereotüüp 'lihtsustatud püsiv arusaam v. kujutlus inimesest, grupist v. nähtusest'. *Stereotüüp valitseb rahvaluule kujundites, värssides, karakterites. Ü. Tedre.

stretto ‹6› ‹s›
muus
1. polüfoonilises heliteoses teema kaanonitaoline kordumine teises hääles
2. aaria v. vaatuse efektne lõpposa Itaalia ooperis

taane ‹taande 18› ‹s›

1. tühi ruum kirjarea alguses. Taandega, taandeta algav lõik.
2. luulek taandumine. *Kas kuulete? Me kreeka pool on taandel. G. Meri (tlk).

transduktsioon ‹-i 21› ‹s›
biol geneetilise informatsiooni kandumine ühelt bakterirakult teisele bakteriofaagide vahendusel. Geneetiline transduktsioon.

tremolo ‹1› ‹s›
muus sama heli kiire kordumine v. kahe heli kiire vaheldumine. Viiulite tremolo.

vahe|maandumine ‹-se 5› ‹s›
lennuki maandumine mingis punktis enne reisi lõpp-punkti. Rooma minev lennuk tegi vahemaandumise Riias ja Budapestis. Vahemaandumisteta lend Tallinnast Ankarasse.

värsi|rütm
kirj rõhuliste ja rõhutute osiste korrapärane kordumine värsis

ära|minek
lahkumine (ka surma kohta); kadumine. Külaline viivitas äraminekuga. Juba hulk aega enne surma hakkas taat rääkima oma peatsest äraminekust. Pärast mitmetunnist laulmist on hääle äraminek päris loomulik.

äärmuslus ‹-e 5› ‹s›
äärmus(t)esse kaldumine; pol ekstremism. Vasak-, parempoolne äärmuslus. Usuline äärmuslus.
▷ Liitsõnad: parem|äärmuslus, vasakäärmuslus.