[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 1 sobiv artikkel.

kaadv

1.sageli asendatav liitega -gi, -kisamuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. a. (rõhulisena). Seda ütleb Ants ka! Tema armastab mind ja mina teda ka. Tema tahab ka õppida. Ta võttis ise ka sõna. Anna mulle ka! Meie iseloomud on erinevad ja huvid ka. Vihm jäi järele ja tuul vaibus ka. Mihkli linnaskäik oli ka tagajärjeta. Selle nime päritolu ei ole ka selge. See on ka hea mõte! Töö edenes ja ei edenenud ka 'edenes kuidagimoodi'. *Taksopeatuses ei olnud ainsatki inimest. Ja taksot ka ei olnud. H. Väli. b. rõhutus asendis tugevdab järgnevat sõna v. lauseosa. Ka meie olime kunagi noored. Ka tänavu on halb suvi. Ka seekord ei olnud neil jahiõnne. Ega sina ainus ole, ka teistel on muresid. Nagu kogu Põhja-Euroopas, nii ka meil hilines kevad paar nädalat. Ta on tark, peale selle ka töökas. Oli ka päevi, kus õieti midagi ei juhtunud. Sa olid tugevam, kuid olid ju ka minust vanem. *Nüüd ei mõistnud Ado Murak ei edasi ega ka tagasi minna. M. Raud. |ühendsidesõna osananii(hästi) ... kui ka, kui ka, mitte ainult ... vaid ka vt kui, vt vaid
2.sageli asendatav liitega -gi, -kiisegi, koguni. Sellest vihjest pidi ka kõige rumalam aru saama! Keegi ei suutnud aidata, ka arst mitte. Kord oli karm, ka kõige väiksemate üleastumiste eest karistati. Tööd oli palju, vahel tuli ka öötundidest lisa võtta. *Tubades põlesid tuled, ka nendes, kus polnud ühtegi õpilast. V. Saar.
3. esineb kinnitava sõnana siduva määr- v. asesõnaga algavas mööndlauses. Kuhu ka ei vaataks, aina liiv ja liiv. Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjata. Kui vägev mees ta ka ei ole, selle korralduse vastu ta ei saa. Asitõend jäi leidmata, kui kaua ka otsiti. Kõik jääb endist viisi, mis ka ei juhtuks. Ükskõik missugune ka oleks tulemus, katsetama peab ometi. *Aga kui tark mees kingsepp ka enda meelest oli, pidas ta end siiski targemaks kui tarvis. R. Roht. |ühendsidesõna osana(esineb möönvas ühendis) kui ka vt kui
4. hrl. rõhutus asendis tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust vms.: ometi, siiski, ikka. Et ka keegi varem sellele ei mõelnud! Sa oled ka imelik: kust mina kõike peaksin teadma! Küll leidis ka aja haigestumiseks! Kus ka asi, mille pärast kurvastada. Millega sinul ka uhkustada on! Mis tema ka teab! *„Ah teid ka!” siunas Irma. „Te olete saamatu nagu kõik mehed! .. ” A. H. Tammsaare.
5. kõnek hrl. otseses kõnes väljendab ebamäärast, lähema selgituseta jaatust, tagasihoidlikku v. kahtlevat nõustumist. Ah et metsa, miks ka mitte! „Kas uni peale ei kipu?” – „Eks vahel kipu ka.” „No kuidas sul läheb?” – „Läheb ka.”. *„Oli ta hea poiss?” – „Ah, oli ju ka,” vastas Richard hajameelselt. E. Krusten. *„Käid sa Rätsepa Klaaraga, vasta otsekoheselt?” – „Käin ka,” vastas Ludvig põiklevalt. M. Metsanurk.
6. kõnek kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes v. muudes kõnetlustes). On sul veidi aega ka? Kas tuled sisse ka? Mis teil Pärnus ka uudist on? Mis mulje näitus jättis ka? Teate ka, kes ma olen! No tere ka, naabrimees! Istu ka, kuhu sul kiiret on! b. (muudel juhtudel). Kutsusin teda kaasa ja tema oli nõus ka. Tühja ka, jäägu pealegi vanamoodi. Õige ka, mis selle asjaga enam oodata. Lubaja on ka hea mees.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur