[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõnnak ‹-u 2› ‹s›

1. käimise, kõndimise viis. Nooruslik, kerge, rühikas, vetruv, graatsiline, raske, kohmakas kõnnak. Meremehe taaruv kõnnak. Ta kõnnak oli kindel ja väärikas. Läks lohiseva kõnnakuga üle toa. Astub õõtsuval kõnnakul. Ma tunnen teda juba kõnnakust. Tema kõnnakus on midagi vanainimeselikku. Hundi kõnnak erineb koera omast.
▷ Liitsõnad: kassi|kõnnak, maamehe|kõnnak, meremehe|kõnnak, pardikõnnak.
2. hrv kõndimine, kõnd, käimine. *Miks ta ei läinud minust mööda, ehkki olin aeglustanud kõnnakut? K. Rumor.