[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 352 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

ahmama ‹ahmata 48›
(kinni) haarama, rabama, kahmama. a. (kätega). Poiss ahmas tüdruku sülle. Keegi ahmas tal käest, ümbert kinni. Põgeneja põikas järsku kõrvale ning püüdja käed ahmasid õhku. Ahmasin puuoksa järele, kuid see oli liiga kõrgel. *Ahmaku nüüd sahvrist, mis keegi saab, ja siis kähku vaatama .. M. Raud. b. (suuga, suhu). Koer ahmas tüütavat kärbest. Hobune ahmas koormast tuusti heinu. Rebane ahmanud kana lõugade vahele ning lidunud metsa poole. *Pole lootustki pääsuks akna juurde, et ahmata suutäis õhku. R. Sirge. *Siin ja seal laksatab kalake sabaga vastu vett, ahmates hommikusöögiks ettevaatamatu sääse. E. Järs.

anda-võtta
just nagu, täpselt nagu, võta või jäta. *Järsku kõlab akna taga võigas ulgumine ... anda-võtta hunt. L. Kibuvits.

avastama ‹37›

1. midagi (ammu) eksisteerivat, kuid seni tundmatut leidma, millegi olemasolu, omadusi, varem tundmata seaduspärasusi jne. esimesena kindlaks tegema. Uusi maavarasid avastama. Tuumafüüsikud on avastanud üha uusi elementaarosakesi. Uurida seda probleemi ju võib, kuid Ameerikat 'midagi olulist ja uut' siin ei avasta.
2. märkama, (ära) nägema; milleski selgusele jõudma, midagi järsku taipama. Haigus avastati algstaadiumis. Arst avastas haigel kasvaja. Luure avastas vaenlase patarei. Poeme siia peitu, siit ei avasta meid keegi. Viga, eksitus jäigi avastamata. Pettust, vargust, kuritööd avastama. Kontroll avastas kassas puudujäägi. Ema oli poiste saladuse avastanud. Avastasin äkki, et raha oli otsas. Ta oli avastanud endas ärimehe ande. *Head kirjandusteost avastab inimene oma elu jooksul mitu korda. K. Ird.

eel|näht
med haigusele eelnev v. selle algusjärku iseloomustav näht. Tuulerõuged algavad tavaliselt järsku, eriliste eelnähtudeta.

eesli|nägu
hlv (kirumissõna). Põrgu päralt, eeslinägu, järsku tüssasid meid?!

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

ehmuma ‹37›
järsku, ootamatult hirmuma, kohkuma. Ehmus hirmsasti, koledal kombel. Ehmus nii, et ei saanud sõna suust. Ehmus nagu kuriteolt tabatu. Vaatas mulle ehmunud näoga, ehmunud silmil otsa. Ehmus ootamatust helist. Lind ehmus põõsalt lendu. Teekäija ehmus paigale. *Pille ehmub seisma, üks jalg õhus. L. Hainsalu.

hakk ‹haku 21› ‹s›
‹hrl. adessiivis› algus; hakkamine. Kevade, suve hakul. Veebruari hakul tuli järsku sula. Päeva, öö hakul. Uue aasta hakul. Videviku hakul. Enne pimeda hakku. Alles õhtu hakuks sai maja korda. Sõitsime öö hakuni. Männik võeti maha juba teetegemise hakul. Nad olid metsa hakule jõudnud. *Seda [= maanteed] mööda venis voor, millel meie ei näinud hakku ega lõppu. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: peale|hakk, vastuhakk.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

haljas ‹halja 19› ‹adj›

1. noore rohu värvi roheline, taimeroheline. Haljas rohi, oras, mätas, oks. Haljas aas, küngas, org. Mets oli kevadiselt haljas. Maa, muru läheb päev-päevalt haljamaks. Loomad olid halja rohukamara mullale tallanud. Noored haljad kased. Vili põllul on alles haljas 'valmimata, mitteküps'. *Järsku lõpeb rukis – ees on pehme haljas linaväli kui roheline järv. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: hali|haljas, igi|haljas, kevad|haljas, suve|haljas, vihmahaljas.
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav (metalli v. metalleseme kohta). Haljas hõbe, teras. Haljas vikat, adratera. Haljas mõõk, oda, tääk. Haljas plekk kiiskas päikese käes. Haljaste nööpidega mundrikuub. Käiasin noa haljaks. Haljaks hõõrutud vasknõud. Üks metallmüntidest oli teistest uuem ja haljam. *Vana põrand naksus tantsijate all ja haljaks kulunud naelapead läikisid vastu valgust. M. Traat. | piltl. *Siis oli mul veel hääl ergem ning hammas haljam, nii mõnigi konkurent peaks seda hästi mäletama. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: hõbe|haljas, terashaljas.
3. kõnek selge, klaar (vee v. muude värvuseta vedelike, eriti viina kohta). Haljas allikavesi, viin, märjuke. Haljas mahl nirises klaasi. Kulistas alla klaasitäie haljast valget. Veeretas haljast pudelit käes. *Kuid ämbris polnud enam supp, vaid haljas, tulisoolane ookeanivesi. H. Sergo. || ‹substantiivselt› valge viin, puskar. Pudel, toop haljast. *Terve laudkond vaatas parajasti pealt, kuidas Oolup kümnetoobisest plaskust vana haljast kruusi vulksutas .. R. Sirge.
4. piltl noor, elukogemusteta, roheline. Sa oled veel liiga noor ja haljas, et elu mõista. Siin oli nii vanu kui haljast noorust. *Välk oli veel haljas nooruk; ammuks see oli, kui tuli põllutöökoolist. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: verihaljas.

halvatus ‹-e 5› ‹s›

1. ka med võimetus liigutada kogu keha v. mõnd kehaosa, paralüüs. Keha täielik, osaline halvatus. Ühe-, mõlemapoolne halvatus. Parempoolsete jäsemete, näolihaste halvatus. Sai halvatuse. Tal oli hiljuti halvatus.
▷ Liitsõnad: lastehalvatus.
2. piltl teovõimetus, tuimus. *Mingi tardumus, halvatus vajus ta üle. R. Sirge. *Esimese kohkumise halvatus oli järsku kadunud – algas paanika. A. Jakobson.

haugatama ‹37›
korraks haukuma. Koer haugatas paar korda. Järsku haugatas rebane. Ja siis haugatas hunt. *All kääksatab värat, peni haugatab suutäie. L. Hainsalu. | piltl. Äkki haugatasid kahurid. *„Potiseppadele ajapikendust ei anta,” haugatati vastu. R. Sirge. *Vali, peenike hääl haugatas nimesid. O. Tooming.

heitma ‹heidan 46›

1. viskama, paiskama; hooga midagi kuhugi panema v. laskma. Ketast, vasarat, granaati heitma. Heitis tulle kuivi oksi, ahju uusi halge. Heidab mapi hooga lauale. Heidab uppujale köieotsa. Vanasti heideti sellesse allikasse ande. Külvaja heitis seemne mulda. Heitsin õnge jõkke, vette. Kalurid heitsid nooda, võrgud merre. Heidab mütsi varna, jaki toolikorjule. Heitis seljakoti, mantli, riided seljast. Heitsin säärikud ahju otsa kuivama. Ta heitis endalt teki ja tõusis. Ema heitis salli õlgadele ja väljus. Heitsin kuue ülle. Hobune heitis ratsaniku seljast. Laev heitis sadamas ankru. Lennukid heitsid vaenlase kindlustustele pomme. Tuul heitis liiva näkku. Emaskala heidab marja vette. Põrandale laiali heidetud ajalehed ja raamatud. | piltl. Heitis kõik oma oskused vaekausile. Ta heitis väljakutse kogu maailmale. Heitke see mõte, kavatsus, rumalus peast! Kogu mu töö on tuulde heidetud 'raisatud'. || järsku liigutust tegema, järsu liigutusega mingisse asendisse viima. Heitis pea kuklasse, selga. Heitis ühe jala üle teise. Naine heitis käed mehele ümber kaela. Eit heitis suures hirmus risti ette. *..ruun heidab sabaga vihkat-vehkat.. L. Promet. || end millestki vabastama. Jõed on heitnud endalt jääkatte. Kaitseks auramise vastu heidavad puud endilt lehed. Koer heidab karva, aga ei heida ametit. *..kõik noored [tedre]kuked, kes heitsid juba verisulgi.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kellegi iket, ülemvõimu endalt heitma.
2. kuhugi v. mingisse olukorda toimetama, minema sundima v. suunama. Vaenlase dessant purustati ja heideti merre. Mees heideti vangitorni, -kongi, vanglasse, vangi. Maarahvas heideti raskesse orjusse. Taheti teisi enda alla heita 'alistada'. *Masinad heidavad arvamatul hulgal saadusi turule.. A. H. Tammsaare. || (vaadet) korraks kiiresti kuhugi suunama; ka piltl. Heitis sõpradele imestunud, uuriva, rahutu pilgu. Pilku, silma peale heitma 'korraks üle vaatama'. Heidame nüüd pilgu (tagasi) näitleja noorusaega.
3. endast välja saatma v. kiirgama; levitama (hrl. valgust, helki, varju jm.). Kuu ja tähed heidavad ümberringi kahvatut kuma. Kevadpäike heidab kõikjale säravat, eredat valgust. Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaka läike. Hubisev küünlaleek, vilkuv laternatuli heitis enda ümber vaid nõrka helki. Puud heitsid kuuvalgel pikki varje. Taskulamp heitis enda ette ümmarguse valgusringi. | piltl. *Aeg [= Saksa okupatsioon] heitis oma sünge varju ka teatritööle. M. Möldre.
4. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt lausuma. Heitis ainult mõne sõna, küsimuse, vaimukuse teiste jutu sekka. „Jõudu!” hüüdis tulija. – „Jõudu tarvis!” heitis mees reipalt vastu. Nalja heitma 'naljatama, midagi naljakat ütlema, vigurijuttu ajama'. *„Mis ülemus mina sulle olen!” heitis Joosep üle õla. J. Smuul. *„Mis siis?” heitis Julius pahaselt, isegi veidi väljakutsuvalt. L. Promet.
5. kuhugi v. mingisse olukorda siirduma (ka mitmesugustes vananenud, vananevais v. kindlaks kujunenud ühendites). a. (mingisse asendisse) laskuma, langema. Kõhuli, selili, külili, kummuli, põlvili heitma. Diivanile, kušetile (pikali) heitma. Magama, puhkama heitma. Väsinult heideti õhtul voodisse, asemele. Poiss heitis tüdruku kõrvale heintele. Koer heitis põrandale siruli. Ta heitis lähima kivi varju. Kaste heidab maha. *..su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula. *Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, öövarjud heidavad raba ja võsastiku üle. E. Vilde. b. kellekski hakkama; mingit elukutset, ametit pidama hakkama. *Oi, Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma. L. Koidula. *Ordu ja piiskopi liitlaseks heitnud läti ülikud said uusi võimalusi endale häid relvi .. muretseda. A. Vassar. c. ‹koos sõnadega hulka, kilda, leeri, mesti, sekka, seltsi, abielusse, paari vms.› kellegagi liituma, seltsima. *Kas ma heidan nende kilda, / olla, kes ei enam malda? H. Visnapuu. *Kuidas sa selle peale tuled, et ma peaksin varastega heitma ühte mesti? J. Mändmets. *Kolmandal eluaastal ..heidavad [toonekured] paaridesse ja alustavad perekonnaelu. K. Põldmaa. d. (tuule kohta:) pöörduma v. vaikseks jääma. *Poolsaare käänakul, kuna tuul oli heitnud, langes puri.. A. Saareste (tlk). e. ‹kasut. väljendeis ennast, endid kellegi alla heitma› alistuma. *..ei palu jumalat, ei heida ennast ülemate alla.. A. Hint. f. ‹kasut. väljendis ankrusse heitma› ankrut sisse heitma, ankrusse jääma

helahtama ‹37›
korraks, järsku helama. *..kiriku kell helises, helahtas ühe ainsa hoobi, pika, summutatud. R. Sirge. *„Jääd sa kauaks Tallinna?” helahtas sellesse troostitusse äkki Elleni hääl. R. Kaugver.

hiljemini ‹adv›
pärast(poole), edaspidi, hiljem. Hiljemini selgus, et.. Ta oli algul seltsi esimees, hiljemini aseesimees. *Mõni minut hiljemini.. vilksatab Tootsi peas järsku imeline mõte.. O. Luts.

hinge eest
väga hoogsalt, pingeliselt, ägedalt. *.. kiskus hinge eest sõuda – järsku ja jõuliselt, nagu tormimeres vaja. A. Mälk.

hirmuma ‹37›
kohkuma, ehmuma; hirmu tundma. Ta justkui hirmus sõbra ettepanekust. Laps on surmani hirmunud. Hirmunud loom. Hirmunud liigutus, pilk, vaade. Miks te mulle sellise hirmunud näoga otsa vaatate? *Lõikus, see mõte pani mind hirmuma. J. Mändmets. *Tüdruku sädelevad silmad hirmusid järsku. I. Sikemäe.

hüüatama ‹37›
korraks järsku hüüdma. Hüüatas hämmastusest, vaimustusest. Ta hüüatas ja lõi käsi kokku. „Heldekene küll!” hüüatas naine imestunult. *„Preili Irma Varep!” hüüatas ta lühidalt üle toa.. R. Sirge.

ime ‹6› ‹s›

1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus. Muinasjuttudes on kõiksugu imed võimalikud. Tänapäeval imesid ei juhtu. Arstid võivad vahel lausa imet teha. Sündis ime: lootusetult haige sai järsku terveks. Mees pääses nagu ime läbi. Oli tõeline ime, kuidas ta ellu jäi. Ime veel, et ta ei kukkunud. Mõni ime, et tema seda ei tea! (Mis) ime siis, et kõik nässu läks.
▷ Liitsõnad: looduseime.
2. miski ainulaadne v. uudne, üllatav, suurt tunnustust pälviv. Arhitektuuri, tehnika, automaatika ime. Raadio oli kunagi suur ime.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|ime, ehitus|ime, (maa)ilma|ime, majandus|ime, tehnika|ime, vapruseime.
3. kõnek tugevdussõna mitmesugustes üllatus-, imestus-, pahameele- vms. hüüatustes. Mis imet ta seal veel vahtis! No mida imet nad sinna pidid minema! Vaata imet kui uhke! Oh sa imede ime! *Ning ennäe imet, ühel päeval olidki kupli all nukkude asemel liblikad. A. Kaal.

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

juurest
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi v. millegi vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Tule akna juurest ära! See tänav algab raudteejaama juurest. Käis oma raamatuga ühe juurest teise juurde. Koer jooksis karjase juurest ära. Habe hakkas kõrvade juurest peale. Võttis pudeli suu juurest. || (laiemalt:) kusagilt lähedusest ja ka seest. Ema tuli lauda, sauna juurest. *Ma ei ole .. lehte veel vaadanudki. Praegu alles tõin teise vallamaja juurest ära. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohast; kellegi jutult, kellegi poolt. Ta kolis vanemate juurest ära. Tulen praegu direktori juurest nõupidamiselt. Ta tuli juuksuri juurest. Tuli minu juurest abi saama. Astun sõbra juurest läbi. Käis meie juurest piima toomas. Ostsin kohvi Kaarmanni juurest.
3. osutab kohale, millega miski v. keegi on asumise, elunemise vm. läbi seotud. Nägu on kõrva juurest verine. Jõgi on silla juurest lahti. See mees on ajalehe juurest. *..kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest.. A. H. Tammsaare. *„See on ju see... Ärnja-preili või kes... sealt köstri juurest,” ütleb Lible järsku. O. Luts.
4. osutab tegevusele, millest eemaldutakse v. mida sooritamast lakatakse. Vaatas hetkeks töö juurest üles. *Ta teeskles, nagu oleks tulnud just kõige kibedama askelduse juurest. R. Vellend.
5. osutab isikule, kellel esineb v. arvatakse esinevat mingit iseloomujoont v. suhtumist. Tema juurest küll valskust ei leia. *Vuih, et sa minu juurest ikka kohe egoistlikke tagamõtteid otsid! E. Vilde.
II. ‹adv›
1. vahetust lähedusest eemale, täiesti lähedalt eemale. Läks juurest pisut kaugemale.
2. vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Kui juurest ei leia, otsi kaugemalt. Juurest vaadatuna ei ole see nii ilus kui eemalt paistab. *Eemalt oli see ilus roheline saareke. Aga juurest oli rohkem liiva kui rohelist. M. Sillaots.
3. küljest ära (hrl. mittesoovitava kõrvalnähtusega ühenduses). Harjuta see mood endal juurest (ära)!

jõnksatama ‹37›
korraks jõnksu tegema; jõnksuga liikuma hakkama v. seisma jääma. Tukkuja pea jõnksatas lauale. Mehe kõrisõlm jõnksatas. Süda jõnksatas suurest rõõmust. Rong jõnksatas ja hakkas liikuma. Auto jõnksatas paigalt. Rattad jõnksatasid veerema. Traktor jõnksatas seisma. *Jõnksatab [aedlepalind] järsku sabaga tugevasti üles-alla ning see jääbki võnkuma. J. Piik.

jõratama ‹37›
korraks v. järsku jõrisema; tõredalt, kurjalt midagi lausuma. Härg jõratas tigedalt. Jõratab küsijale hoolimatuid vastuseid. *„Mehed on alati naisi teeninud.” – „Teiste naisi,” jõratas Marder vaenulikult.. M. Nurme.

jõuratama ‹37›

1. järsku v. korraks jõurama. Pull jõuratas vihaselt. *Mootor jõuratas, suur masin võttis mäeveerul kiirust. E. Tennov.
2. jõurama panema, jõurata laskma. *Poisid jõuratavad tükk aega mootoreid.. V. Beekman.

järgnema ‹37›

1. kellegi v. millegi järel liikuma, minema v. tulema. Ants astus ees, teised järgnesid hanereas. Koer järgneb peremehele igale poole. Järgnesime talle mööda järsku keldritreppi. Järgnege mulle, ma viin teid kohale. Järgneksin talle kas või maailma otsa. Jäälõhkujale järgnev laevakaravan. | piltl. *Tütremees hukkus merel, tütar järgnes talle varsti, murtud raskest haigusest.. R. Janno. || järgedena ilmuma v. esitama. Kas ajalehe joonealune jutt lõppes juba või jäi veel järgnema? Järgnev raadiojutt.
2. ajaliselt millegi järel esinema v. toimuma. Äikesele järgnesid jahedad ilmad. Ettekandele järgneb arutelu. Suulisele teatele järgnes veel kirjalik kutse. Lubadusele järgnegu tegu. Roog järgnes roale. Esimesele plahvatusele järgnes teine ja kolmaski. Täielik tervistumine järgneb umbes kuu pärast operatsiooni. *Kuskil pahistab vedur auru, aga ärasõiduvilet ei järgne. R. Vaidlo.
3. ruumiliselt millegi järel esinema, olema v. asetsema. Tee tõusudele järgnesid järsud langused. Liivakihile järgneb savi. Mäeahelik järgneb mäeahelikule. Pikas kõrvalhoones järgneb laudale küün, siis aganik ja turbasara. *Liivasele Lillemäe kõnniteele järgnes Prügiaugu porine. R. Sirge.
4. järjestuses kellegi v. millegi järel esinema v. paiknema. Missugune täht järgneb tähestikus k-le? Rooseveltile järgnenud USA presidendid. Esimesena sündis neil tütar, järgnesid kaksikud poisid ja veel üks tütar.
5. millegi järgi toimima, midagi arvesse võttes talitama. Järgnes oma kutsumusele, südamehäälele. Teisedki järgnesid ta eeskujule. *Ometi ei järgnenud nad minu kutsele asuda elama Killeverre.. O. Tooming.
6. järelduma, tulenema. Mis järgneb antud eeldustest? Katsetest järgneb reaktsiooni kiiruse sõltuvus temperatuurist. Üksikjuhtudest ei järgne veel, et kõik niimoodi toimiksid. *Sellest järgneb, parunihärra, et kristlik moraaliõpetus siin maal rüütli kohta ei käi.. E. Vilde.

järsk ‹järsu 21 komp järsem e. järsum superl kõige järsem e. kõige järsum e. järsim› ‹adj›

1. püstsuunas tõusev v. langev, rõhtsuunast tugevasti erinev, tugeva kallakuga; ant. lauge. Järsk tõus, lang(us). Järsk kallas, perv, rannik, nõlv, mägi. Järsk tee, rada, trepp. Rändrahnu üks külg on järsk, teine lauge. Mäe järsemast küljest on võimatu üles ronida. Haubitsa mürsul on järsk lennujoon. Lühike järsk laine peksis vastu laevakülge.
2. tugevasti suunda muutev, suure nurga all pöörduv. Jõgi, tee, rada teeb järsu pööraku, käänaku, looke, käänu. Järsud kurvid.
3. äkiline. Järsk hüpe, haare, tõuge, tõmme, liigutus. Auto liikus paigast järsu nõksatusega. Kehatemperatuuri järsk tõus. Järsk tuuleiil. Järsk raksatus. Järsk raevu-, valuhoog. Tuli järsk sula, pakane. Lühike järsk käepigistus. Kõnnib järsul sõjaväelaslikul sammul. Tegi loole lühikese ja järsu lõpu. Saabus järsk ootamatu vaikus. *Küsimus oli nii järsk ja sissejuhatuseta, et poiss tundis enese võitlusvõimetuna. H. Raudsepp.
4. terav, tugev; ilmne, tunduv. Järsud kontrastid. Järsk vahe, erinevus värvitoonis. Puude järsud mustad varjud. Leht- ja okasmetsa vahel ei ole siin järsku piiri. Toodangu järsk tõus, langus, suurenemine, vähenemine. Järsk murrang loomingus. Ta sõnad ja teod on järsus vastuolus.
5. talitsematu, äkiline; (hoolimatult) range, karm, lahkusetu. Järsk iseloom, käitumine. Järsu sõnaga, ütlemisega mees. Vastas küsimusele järsul toonil. Kostsid järsud käsklused. Taat oli sõnades, väljendustes järsk. Oma naisega, oma naise vastu oli ta eriti järsk. Ta oli järsk ja nõudlik õpetaja. „Ei!” kõlas lühike järsk vastus. Ühe järsk tõrjuv hoiak jahutas ka teiste indu.

järsku ‹adv›

1. äkki, äkitselt. a. (ajaliselt). Hüppab järsku püsti, kõrvale. Lahkumine tuli kuidagi järsku. Ilm läks järsku pilve. Troopikas saabub öö järsku. Järsku kajas plahvatus. Sadu lakkas niisama järsku, kui oli alanud. b. (kahtlust väljendades:) võib-olla. Järsku ma ei saa homme tulla. Ega ta järsku haige ei ole? Järsku saaks seda veel kuidagi parandada? c. (muudes seostes). Kargas voodist ja lõi akna järsku lahti. Tee lõppes järsku, nagu lõigatult.
2. murd järjest (2. täh.) Ära vali, võta järsku! Marjapõõsad tuleb järsku 'täielikult, valimata' tühjaks korjata. *Oli meil üks toaämblik, keda kaks aastat järsku tema tegudega oleme tähele pannud.. O. W. Masing.

kahmama ‹kahmata 48›

1. (järsku) haarama, krahmama. Mehed kahmasid malgad kätte, pihku. Ema kahmas lapse sülle, paki kaenlasse. Kahmas kaaslasel õlast, käest, ümbert kinni. Jüri kahmas uppujal juustest. Kahmas maast paraja kivi, laualt ajalehe, seinalt püssi. Mart kahmas mütsi peast. Kahmasin peoga lund. Kahmas kiirustades mantli ja lahkus. Kahmas hommikumantli õlgadele. Kahmas alati paremad palad endale. Kahmati kaasa esimesed kättejuhtuvad asjad. Ta käsi kahmas masinlikult mõõga järele. Koer kahmas kondi hammaste vahele.
2. lausuma, kohmama. *„Sa kilusilk!” kahmas Madis korraga öelda. F. Tuglas. *„Mis?... Kes?...” kahmas sekka Mehis, ärganud kõnelusest. A. Mälk.

kainestuma ‹37›
kaineks muutuma, kaineks saama. Joobnu oli järsku kainestunud. *Ootamatult ja äkki oli ta armunud, ootamatult ja äkki oli ta jälle kainestunud. M. Sillaots.

kaksama ‹kaksata 48›

1. kõnek järsku, ühe korraga (katki, küljest, lahti) rebima, äkki tõmbama. Kaksas rohukõrre pooleks. Kaksas niidi hammastega katki. Kaksasin kraavikaldalt peotäie rohtu. Kaksas oksa küljest paar lehte ära. Poiss kaksas kuke sabast mõned suled. Laskis haige hamba välja kaksata. *.. püksata ei julge sinna sisse hüpatagi, sägad ja sammalselgadega haugid kaksavad otsast kõik, mis kaksata on. R. Saluri. || raske töö v. pingutamisega ära venitama, ära katkestama. *Need [= turbapätsid] ju vesised ja rasked nagu plönnid, kaksad ennast juba varakult rinde alt ära. L. Kibuvits.
2. murd kõigest jõust jooksma, põgenema. *Ent nüüd, kui märkasid hädaohu tõsinemist, rahustajate ülekaalu, olid esimesi mehi, kes pistsid kaksama .. R. Sirge.
3. hrv koksama. *Ma sulle kaksan rusikaga pähe! V. Sõelsepp.

kargama ‹karata 48›

1. hüppama (1. täh.) Poisid kargasid kaldalt vette. Mees kargas kärmesti üle kraavi. Sõudja kargas paadist kaldale. Jõudis viimasel hetkel auto eest kõrvale karata. Tal õnnestus liikuvale rongile karata. Kargas soos mättalt mättale. Läks kivilt kivile karates üle oja. Kargas sadulasse, hobuse selga, jalgrattale, vankrile, rekke. Kargas sadulast, vankrist, jalgrattalt maha. Kargas puu otsast alla. Orav kargab oksalt oksale. Põder kargas ootamatult teele, auto ette. Kargab kõrgele nagu kirp. *.. sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga tormama, sööstma. Kargas jalule, voodis istukile. Kargas järsku laua tagant püsti, üles. Hobune kargas tagumistele jalgadele. Koer kargas rõõmsalt mehe najale püsti, lastele vastu. Ärkasin ja kargasin kohe voodist. Kargas ruttu ukse juurde, puu taha, värava varju. Põgenik kargas toast õue. Kargas paari sammuga põõsaste vahele. Kargas eemale nagu herilasest nõelatud. Ta oli nii vihane, et oleks teisele küüntega näkku karanud. Poisid kargasid talle appi. Talle karati mitmekesi kallale. Varitsejad kargasid Otile teele ette. Kargas õigel ajal jaole. Kuri koer võib sulle kintsu, säärde, kandu, rindu (kinni) karata. Hunt kargas oinale kõrri. Linnud kargasid lendu. | piltl. Tuuleiil kargas juustesse. Pakane kargas ninasse, kõrvalestadesse. *Iga hetkega loitsid puuehitused üha heledamalt, tuli kargas ka tarasse kinni .. V. Beekman. || kõnek korraks kuhugi minema, korraks sisse astuma. Oodake, ma pean korraks siia poodi, enda poole sisse kargama.
2. hüplema, karglema. Kargab ühelt jalalt teisele. Lapsed hullavad ja kargavad õues (ringi). Kargas suurest rõõmust, suure rõõmu pärast kui poisike. Kitsetalled kargasid ja kepsutasid. Krants kargas ja klähvis lehma nina ees. Regi kargas teekonarustel. || kõnek (kareldes) tantsima. *.. selle [= krakovjaki] helide saatel kargas Soustin kunagi igiammu Mšanskis õmblejannadega tantsupõrandal. O. Samma (tlk). | piltl. Süda kargab rõõmust sees.
3. paiskuma, viskuma. Šampanjapudeli kork kargas lakke. Herned kargasid põrandal(e) laiali. Vaas kukkus maha ja kargas kildudeks. Värav kargas kolksatusega kinni. Kohvrilukk kargas lahti. Nööp kargas eest. Hoia, et kuum rasv, pritsmed näkku ei kargaks. Tuletukist kargas praginal sädemeid. | piltl. Ninna kargas tugev viinalehk. Sisenejaile kargas näkku kuum saunaleitsak. Häbipuna kargas põskedesse. Lõin pea vastu uksepiita, nii et tuli kargas silmist. Silmad kargasid üllatusest suureks. Ruum kargas heledat valgust täis. *Ta silmadesse kargas uuesti heameele sära .. J. Mändmets. || ‹ma-infinitiiviga› märgib tegevuse v. olukorra järsku algust. Mootor kargas käima. Puu kargas praginal põlema. Pargivaht kargas poistega pragama. Mees kargas vihast põlema. *Ainult Sammi, kellel oli „neli silma”, karanud vihaselt haukuma .. M. Metsanurk.
4. piltl (mõtete, tunnete, kõneaine vms. järsu muutumise kohta). Talle kargas vallatu mõte pähe. Hea, et see mulle õigel ajal meelde kargas. Jutt kargas uuele teemale.
5. põgenema, ära jooksma. Otsiti vanglast karanud kurjategijat. Kaks orja kargas peremehe juurest minema. Sõdurid kargasid väeosast metsa. Eelmises sadamas oli mitu meest laevalt karanud. Seiklushimus poiss kargas kodunt laevale.
6. kõnek suguakti sooritama (isasloomade, ka mehe kohta). Pull kargab lehma. *Mul hirnub täkk kõrtsi reiall. Tahad, lasen sinugi mära karata? A. H. Tammsaare. *.. sinu kukk ei tohi minu kanu karata .. V. Lattik.

välja kargama

1. (järsku) välja hüppama, välja tormama. Põgenik kargas läbi akna välja. Koer kargas kuudist välja. Poiss kargab kiiresti voodist välja. Jänes kargas põõsast välja. || kõnek (ootamatult) välja ilmuma (hrl. inimese kohta, kelle juttu v. tegevust peetakse vähekaalukaks v. ebasoovitavaks). Ena kus kargas käsutaja välja! Kus mul kargas tark välja – muudkui õpetama! Kust küll selline saks on välja karanud!
2. välja viskuma, välja paiskuma (näit. esemete kohta). Kirves kargas puulõhkumisel pakust välja. Polt kargas pesast välja. Kivist kargas sädemeid välja. Süda peksab erutusest, nagu tahaks rinnust välja karata.

karjatama2 ‹37›
korraks järsku ja lühidalt karjuma. Hirmust, ehmatusest, ootamatusest, üllatusest karjatama. Ta karjatas surmahirmus. Haige karjatas valu pärast. Naine karjatas tasa, valjusti. Piinatav karjatab südantlõhestavalt, läbilõikava häälega. Terav valu pani karjatama. Mees karjatas ja ärkas üles. *Kaeblikult karjatab mõni kull, või lendab vares vaakudes. A. Gailit. || midagi järsku kõva häälega hüüdma. „Appi!” karjatas keegi. Laps ehmus ja karjatas: „Ema!” „Sa oled koletis!” karjatas naine. „Mis sa nüüd tegid!” karjatas ema lapsele. *„Tuhat viissada krooni?” Proua otse karjatas need sõnad. P. Vallak.

kasvama ‹42›

1. eluprotsessi tulemusena mõõtmetelt ja massilt suurenema, välja arenema. Laps kasvab. Suureks, meheks kasvama. Kasvas kiiresti oma kasvu täis. Tüdrukust kasvas kaunis neiu. Põrsad kasvavad jõudsasti. Vasikas jäeti kasvama 'eluloomaks'. Angerjad kasvavad suhteliselt aeglaselt. Põõsas kasvas kuni kolme meetri kõrguseks. Vili kasvab hästi, lihavalt. Rukis, hein kasvas vägev. Istikud läksid, hakkasid kasvama. Umbrohi on visa, kange kasvama. Kartul kasvab hästi liivases maas. Karvad, küüned kasvavad. Habe kasvas kiiresti. Juuksed on pikaks kasvanud. Silmale kasvas kae peale. Üks hammas on viltu kasvanud. Lülisamba vigastusest kasvas talle küür selga. Veistele kasvavad sarved. Silma nähes 'väga kiiresti, jõudsalt' kasvama. || idanema. Linnaseodrad pandi kasvama. Kartulid läksid soojas keldris kasvama. Lamandunud vili läheb vihmaga kergesti kasvama. || üles kasvama, kusagil oma lapsepõlve v. noorusaastaid veetma. Poiss oli maal, linnas kasvanud. Ta on sündinud ja kasvanud Lõuna-Eestis. Ants kasvas vanaema juures. Sõja ajal tuli paljudel kasvada rasketes oludes. || (vaimselt, poliitiliselt jne.) täiustuma, arenema ning kujunema. Ta kasvas teadlikuks võitlejaks. Temast kasvas peagi kogenud juht. Teisi õpetades ja kasvatades kasvame ka ise. || piltl tugevasti kiinduma, end kellestki v. millestki lahutamatuna tundma. Nooruk on tuhande niidiga oma kodukoha külge kasvanud. *Ometi hakkab neiu tundma, et mitte ainult tema ei ripu noormehe küljes, vaid et ka see kasvab tema külge .. A. H. Tammsaare. || piltl järsku, ootamatult välja ilmuma; kiiresti kerkima v. tekkima. Kaubamaja ümber kasvasid viimaste aastatega kõrged büroohooned. *Üks mees kasvas korraga ta ette; ja see mees tuli vist merest .. A. Jakobson.
2. (ühenduses puude, taimede esinemis- v. levikupaigaga:) esinema, leiduma, olema. Mäekülgedel kasvas mets. Kingul kasvab kolm mändi. Aias kasvasid marjapõõsad ja lilled, kartulid ja kapsad. Metsas kasvab seeni. Luuderohi kasvab meil üksnes saartel. Polaaraladel kasvavad taimed. Veereval kivil ei kasva sammalt.
3. taimkattega (ka karvadega) tihedalt kattuma, täituma v. ummistuma. Heinamaa, põllud kasvasid võssa. Nõgestesse kasvanud aianurk. Umbrohtu kasvanud peenrad. Teerada kasvas rohtu. Kanarbikku kasvanud nõmm. Järv, tiik kasvas pikapeale umbe. Lapsed sulistavad kõrkjaisse, kõrkjaid täis kasvanud jõesopis. Kase- ja pajuvõsa täis kasvanud jäätmaa. Habemesse kasvanud matkajad. Taat oli räbaldunud ja karvadesse kasvanud. *Varemeis foorum [Roomas] kasvas mätta alla, külamehed hoidsid siin oma härjakarju .. F. Tuglas.
4. suurenema, rohkenema, tugevnema. Linn, alev, küla kasvab. Lumehang akna all kasvab. Rongimürin, kõmin, lärm kasvab. Pilv kasvas kiiresti. Vahemaa laeva ja ranna vahel kasvas pidevalt. Rahvaarv, pere aina kasvab. Uudishimulike hulk kasvas järjest. Organisatsioon on mitme uue liikme võrra kasvanud. Meeskonna eduseis kasvas 15-punktiliseks. Mäetööstus kasvas kiiresti. Toodang kasvas peagi kahekordseks. Sissetulekud, kulutused, väljaminekud kasvavad. Tootmine, tarbimine, tööviljakus kasvab. Kaubakäive, läbimüük kasvas 40 %. Viljasaak on kasvanud. Tööpuudus, viletsus, noorsoo kuritegevus kasvas. Kasvas vastupanu vaenlasele. Pahameel, nördimus, viha, meeleheide, hirm, ärevus kasvab. Minu lugupidamine tema vastu kasvas. Mehe populaarsus, kuulsus kasvas pidevalt. Tema imestus, hämmastus üha kasvas. Mõju, autoriteet, võim kasvab. Koormus, pinge hakkas kasvama. Tempo, hoog, kiirus muudkui kasvas. Jälgib seda kasvava huviga, erutusega. Vajadused, nõuded kasvavad. Janu, nälg, nõrkus kehas kasvas. Teadmised, oskused kasvavad. Päikese aktiivsus on kasvanud. Kasvav suurus (matemaatikas). Süües kasvab isu. Kasvab saak, kasvab himu. *.. kõik rääkisid, et raba kasvab ja kasvab, et raba tungib peale. A. H. Tammsaare. || muutuma, millekski üle minema, üle kasvama. Tuul kasvas tormiks. Rahva passiivne vastupanu kasvas avalikuks vastuhakuks. Sõnavahetus ähvardas tüliks kasvada. Nende kauaaegne tutvus kasvas kindlaks sõpruseks. *.. nii et ei märkagi, millal hommik kasvab päevaks. O. Tooming. || arenema, (välja) kujunema; tekkima, saama. Päevadest kasvavad kuud, kuudest aastad. See harjumus on talle lihasse ja luusse kasvanud 'omaseks saanud'. *Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kasvas vaen .. E. Vilde.

katkema ‹37›

1. (kaheks tükiks) katki minema, murduma, purunema. Lõng, nöör, köis, tross, kett, rihm katkes. Viiulil katkes keel. Traat, kummipael katkes pingutamisel keskkohast. Nõrk hanguvars võib tõstmisel katkeda. Kammimisel kippusid juuksed katkema. || katkenud lagunenud, katkine. Katkenud kuub, mantel, riided. Katkenud seljaga, kaantega köide. Tapeet seintel on paiguti katkenud.
2. ajutiseks pooleli jääma, katkestatud saama, seiskuma (seoses vahe, lünga, pausi jne. tekkimisega). Ööselgi ei katkenud tehastes töö. Trammiliiklus katkes avarii tõttu. Sõja ajal katkenud uurimistöö jätkus uue hooga. Seltsi tegevus katkes mitmeks aastaks. Klaverimäng, vaidlus katkes natukeseks, mõneks minutiks. Vahepeal nende kirjavahetus katkes. Side keskusega, ühendus saarega on tormi tõttu katkenud. Jutt, jutulõng, kõnelus vahetevahel katkeb. Aeg-ajalt mõte nagu katkes. Jutustab midagi erutusest, ärevusest katkeval häälel.
3. lakkama, lõppema, otsa saama. Sadu katkes sama järsku, kui oli alanudki. Tema elu(tee) katkes ootamatult. Rasedus katkes iseeneslikult. Katkesid viimased sidemed kodumaaga. Lõpuks katkes kannatus, enesevalitsus.

kerest läbi käima
(hrl. ehmatamise vm. tugeva elamuse kohta). Mul käis kerest läbi, et nüüd on küll lõpp käes. *.. järsku trahh! hobune püsti ja norskab. Mul käis kohe kerest läbi, et nüüd on hunt .. E. Vaigur.

kihvatama ‹37›

1. ‹hrl. 3. pöördes› (valutunde kohta:) torgatama, sähvatama. Ägedat hambavalu ei ole, ainult vahetevahel kihvatab. Aeg-ajalt kihvatasid peas valuhood.
2. ‹hrl. 3. pöördes› äkki, järsku hingest, mõttest läbi sähvatama. Peas, pähe kihvatas ootamatu mõte: „Kui õige laseks jalga!” Mõnikord kihvatas tahtmine kõigele käega lüüa. Temas kihvatas kadedus, viha, metsik raev. Hinges, südames kihvatas pahameel, ärritus, viha. Tundis, kuidas temas miski, midagi kihvatas. Hing, süda kihvatas tulises vihas. Süda kihvatab rõõmust, kurbusest, kadedusest, viha pärast. Süda kihvatab sees, kui niisugust asja kuuled. | ‹subjektita lauses› (hrl. ägestumise, vihastumise kohta). Südames, hinges kihvatas. Niisuguse jutu peale mul kihvatas sees. Temas kihvatas, kui säärast lollust räägiti. Minus kihvatas ja ma hõikasin kõnelejale vahele.
3. järsku vihaseks, ägedaks saama, järsku vihastuma v. ärrituma. Ma kihvatasin selle jutu peale ja tahtsin juba teravalt vastata. Lahkus ägestunult; ta kihvatas üldse kergesti. *Jüri kihvatab ja kargab maast üles, tema mõõt on sedapuhku täis. M. Traat. || vihaselt, ägedalt ütlema, valusalt puudutatuna nähvama. „Mis see sinu asi on?” kihvatab poiss tigedalt. *„Kurat, Kurre, sõita ei oska või!” kihvatas Ahven. J. Smuul.

kiil3 ‹-u 21› ‹s›
kõnek hoop, kõrvakiil. Järsku virutas keegi kõlava kiilu mehele vastu nägu.

kiljatama ‹37›

1. järsku, korraks kiljuma. Ta kohkus ja kiljatas. Naine kiljatas läbilõikavalt, ehmunult, edevalt, heledasti, tasa, valjusti, nii et tuba kajas. Kiljatasin rõõmust, vaimustusest, jahmatusest, valust. || (loomade ja lindude häälitsemise kohta). *Kiljatas tilder, / et ma ei astuks ta pesale. M. Kesamaa. *Viimases hädas haaras Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kiljatas ja laskis saarma lahti .. R. Roht. || piltl (eluta looduse järskude heledate helide kohta). *Kell kiljatab Veskiveere esikus, keegi on ukse taga. P. Krusten.
2. midagi järsku heledal toonil hüüatama. *„Taevas, milline häbematus!” kiljatas naine. R. Sirge. *„Jurnas, ära!” kiljatab Liide tareukselt. A. Mägi.

kippama ‹kipata 48›
murd
1. viltu kalduma, ümber minema. *.. taipasin, et meie laev oli karil oma põhja rebestanud. Ta vappus ja kippas küljeli. E. Kuus.
2. hüppama. *Järsku kohkub... süda kurku kippab... M. Raud.
3. nihkuma; tõttama. *Et keegi ei kuuleks, võtab lähemale kipata .. J. Barbarus.

kirmetis ‹-e 5› ‹s›
kirme. Lund oli siin-seal ainult kerge kirmetis. *Öösel läks järsku külmaks. Porimügarad krabisesid jala all ja veeaukudel oli kirmetis. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: jää|kirmetis, lumekirmetis; unekirmetis.

kiuhkama ‹kiuhata 48›
hrv järsku heledalt huikama, kilkama. *Kuulge, kuidas nad [= neiud] kiuhkavad ja kilkavad – kiik on korraga käima pandud! E. Vilde.

kiunatama ‹37›

1. korraks, järsku kiunuma. Kutsikas, koer, põrsas kiunatas. Uks kiunatas. Uksehinged kiunatavad. Auto pidurdas, nii et kummid kiunatasid. || kiunudes kiiresti kulgema. Püssikuul kiunatas kõrva äärest mööda.
2. kiunuva häälega midagi ütlema. „Ära puutu!” kiunatas tüdruk. *„Et maapind sind ära ei neela, sina ... niisugune,” kiunatab tige Mihkel nurgast. L. Kibuvits.

kivine ‹-se 4› ‹adj›

1. paljude kividega kaetud, rohkesti kive sisaldav. Kivine rand, jõepõhi, mägitee. Saar oli lage ja kivine. Karjamaaks jäeti kõige kivisem krundiosa. Kivine maa, põld. Pinnas on siin kivine. Kivine liiv, muld, savi.
2. kividest (tehtud), kivi-. *Mustad pilved kihutavad üle taeva ja kiviste majade vahel on järsku kurjalt pime. L. Promet. *Võimas orel kõmises kivisest põrandast kuni kõrgete laevõlvideni välja. A. Maripuu.
3. piltl osavõtmatu, tundetu, jäine. Kivise südamega inimene. Peremehe karm kivine nägu, pilk, ilme ei tõotanud midagi head. Kuidas sa võid teiste häda suhtes nii kivine olla? *Kivise rahuga seisis Lonni vanemate kohtu ees, tõsine, kahvatu .. E. Vilde.

klapsatama ‹37›
järsku, äkki klapsuma. Luuk klapsatas kinni.

kliratama ‹37›
järsku, lühidalt klirisema. *Killud täkkisid autokeret, küljeaken kliratas puruks. H. Lepik (tlk).

kluksuma ‹42›
järsku ja katkeliselt klugistama v. klugisema. Kalkunid kluksusid. Mees kluksus naerust. *On selgesti kuulda, kuidas [valamisel] pudelikaelas kluksub vesi. A. Murakin (tlk).

klõksatama ‹37›

1. järsku, korraks klõksuma; selliselt kuhugi siirduma. Võti pöördus lukus klõksatades. *„Ah!” lõi Laine ukse kinni ja haak klõksatas aasa. R. Sirge.
2. järsku, korraks klõksuma pannes teat. seisu viima. *Hugo pühkis taskunoa puhtaks ja klõksatas tera kinni. O. Tooming.

klõmpsatama ‹37›
järsku, korraks klõmpsuma. Uks, värav klõmpsatas kinni. *Ukselink klõmpsatas ja Hanna libises õue. O. Jõgi (tlk).