[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 1 sobiv artikkel.

juur-e, -t 34› ‹s

1. taime (hrl. maa-alune) kinnitus- ja toiteelund. Pikk, lühike, jäme, peenike, hargnev juur. Puitunud, mahlakas, söödav juur. Kõrbetaimede juured tungivad sügavale. Pistoks ajas, võttis juured alla. Pajuoksale kasvasid vaasis juured (alla). Juure juurest, pealt läbilõigatud vars. Juur(t)est, juur(t)ega paljundatav taim. Kasetaim on oma juured müüripragudesse ajanud, kinnitanud. Puu juurte all oli rebase urg. Toiduks kasutatakse nii selleri juurt kui lehti. Umbrohud tuleb koos juurtega välja kitkuda. See korv on juurtest punutud. | piltl. Juurteta pagulane, hulgus. Maainimene tunneb end linnas elades juurteta. Ta elamine on juured alla saanud. Rahulolematus, armukadedus ajab ta hinges juuri. Taidlus ei taha siinmail sugugi juurt võtta.
▷ Liitsõnad: imi|juur, külg|juur, lisa|juur, narmas|juur, pea|juur, puu|juur, rohu|juur, roni|juur, sammas|juur, supi|juur, säilitus|juur, toite|juur, tugi|juur, õhujuur; taimenimedes ema|juur, hammas|juur, korall|juur, must|juur, pesa|juur, seenjuur; droogide nimetustes altee|juur, lagritsa|juur, okse|juur, palderjani|juur, rabarberijuur.
2. (elundi) kinnitumisosa, (kehaosa v. elundi) kinnitumis- v. ühinemiskoht. Hamba osad on kroon, kael ja juur. Küüs oli juure vigastuse tõttu ebatasane. Mõned loodusrahvad kitkuvad habeme juurtega välja. Keele juur võtab eriti hästi vastu kibedat maitset. Sea kõrv on juurest paksem kui tipust. Tuhkrul on saba juure läheduses haisunääre. Vasaku käe pöial oli juureni ära.
▷ Liitsõnad: hamba|juur, juukse|juur, karva|juur, keele|juur, küüne|juur, nina|juur, saba|juur, sarvejuur.
3. hapendatava toidu (hrl. leiva) alustussegu, juuretis. Täna hakkan leiba tegema, eile panin, seadsin, segasin juure. Eelmisel õhtul segatud juurest saab järgmisel päeval kiislit keeta. *Viimasel leival oli juba kasu [= kannikas] pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kile|juur, leiva|juur, taignajuur.
4. piltl algus, algupära, päritolu, (alg)allikas, lähtekoht, põhjus. Ta sugupuu juured viivad, ulatuvad 16. sajandisse. Nähtuse ajaloolised, sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised juured. Vastuolude, mahajäämuse, hädade, pahede, lohakuse, alkoholismi juured. Viin on kõige kurja juur. Otsib oma vigade juurt. Nende tüli juured on ühes ammuses loos. Asja peab juurteni 'põhjalikult' uurima, tundma õppima. Kultuur, mille juured ulatuvad sumeriteni. Kadripäeva pühitsemise juured ulatuvad kaugele ajalukku. Sina, poiss, oled kõigi pahanduste juur.
5. keel lihttüvi, sõna morfoloogiliselt jagamatu osa. Sõnas maa|ndu|mise|le on juur maa-.
6. mat astendatava nimetus juurimisel, otsitav arv, mille antud aste võrdub antud arvuga. Teise kolmanda jne. astme juur. Juurt võtma 'juurima'.
▷ Liitsõnad: kuup|juur, ruutjuur.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur