[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

janu ‹11› ‹s›

1. vajadus juua. Kange, kibe, piinav, kõrvetav, pöörane janu. Mul on, hakkas janu. Janu vaevab, piinab. Janu tundma, kannatama. Soolane toit tekitab janu. Kustutas janu allikaveega. Jõin kaljast janu täis. Nälga ja janusse surema. Loomad on janus. Janus(t) kõrbev kurk. Olime näljast ja janust kurnatud, nõrkemas. Hakkasin suure januga jooma. Kel janu, sel jalad. *Peremees pakub õlut, aga mitte pudel pudeli järel kulistada, vaid piskuhaaval, januks. V. Lattik. | piltl. *Maa ägab janus.. V. Ridala.
▷ Liitsõnad: joogijanu.
2. ühe korraga, jooginõud suult võtmata joodav vedelik. Jõin hea janu kalja, õlut. Oli õllekannust juba paar janu joonud. *..jõi sealtsamast [= ämbrist] üle ääre pika, ahne janu. R. Sirge. *..[leivasuutäie peale] rüübati hea lonks, isegi janu vahutavat vedelat jumalavilja.. E. Särgava.
3. piltl iha, himu, igatsus, soov. Täitmata, kustumatu janu hariduse, kunsti, kultuuri, teaduse, muusika, ilu järele. Teadmiste omandamise janu. Temas oli kasvanud janu maavaikuse järele. Lahusolek oli vaid suurendanud janu teineteise järele.
▷ Liitsõnad: elu|janu, haridus|janu, ilu|janu, kuulsus|janu, kõmu|janu, lugemis|janu, lõbu|janu, priiuse|janu, seiklus|janu, teadmis|janu, teadus|janu, tõe|janu, vere|janu, võidu|janu, võimu|janu, õppimisjanu.

janunema ‹37›

1. janu tundma, juua tahtma. *Janunev rahvahulk ruttas vett jooma.. J. Vahtra. *Nad [= inimesed] janunevad ning mina pean neid jootma. A. Gailit. | piltl. Põllud ja aasad janunevad vihma. Janunev kõrb, maa.
2. piltl tugevasti soovima, ihkama. Nad otse janunevad uudiste järele, uudiseid kuulda. Mu vaim januneb teadmisi, tarkust. Janunes õnne ja armastuse järele. Hing janunes õrnust ja soojust. Mees janunes elada. Ta januneb kättemaksu. Janunesin kõike teada saada. Suudlusi janunevad huuled. Verd janunevad silmad.

joogi|koht
koht, kus saab juua. Metsloomade rajad suunduvad joogikohtade juurde. || joomakoht. *Lähedalolevast joogikohast ürgas vastu pillihäälitsusi, rõkkas elurõõmsate joomavendade viisitut laulu, lällutusi.. R. Sirge.

jootma ‹joodan 46›

1. juua andma; joogiga kostitama. Mees jootis kaevul hobuseid. Too vett ja jooda loomad! Perenaine jootis vasikat kapast piimaga. Külalisi söödeti ja joodeti hästi. Jootis teise purju, täis, vinti. Jootis külalisi viinaga, veiniga. Sa joodad mu ju õllega päris purju. Ants jootis sõbrale konjakit. Mis jooki talle seal sisse joodeti? *Ja missuguse kisklemisega ma ema käest raha sain, et kirjutajat joota! O. Luts. | piltl. Allikas joodab jõge, jõgi linna. Meie esivanemate higiga, verega joodetud väljad. *Ju joodab kaste päeval närbund õit.. G. Suits.
2. joodise vahelesulatamise teel ühendama, parandama v. kinnitama. Plekiribad, traadiotsad joodeti kokku. Meister jootis priimuse(l) augu tinaga kinni. Jootsime toobile sanga külge.

kann ‹-u 21› ‹s›

1. enamasti kaane, valamistoru ja kõrvaga nõu jookide säilitamiseks v. serveerimiseks, harvem ka jooginõu. Puust, klaasist, plekist, portselanist, alumiiniumist kannud. Silindriline, kõhukas, laiapõhjaline kann. Nikerdatud, ilustustega kann. Keraamiline kann. Kannu kõrv, kaas. Täis, tühi kann. 3-liitrine kann. Kas kannus on veel morssi? Kohv toodi kannuga lauale. Valas endale kannust piima. Tõi kannuga vett käte pesemiseks. Mehed lõid kannud kokku ja jõid õlut. || kannutäis. Kann õlut. Lauale toodi mitu kannu kohvi, morssi. *Enne vagunisse ronimist võiks siiski mõned kannud teha 'mõne kannu õlut juua'. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: fajanss|kann, klaas|kann, plekk-|kann, portselan|kann, puu|kann, savi|kann, vaskkann; kalja|kann, kastme|kann, kohvi|kann, koore|kann, mahla|kann, morsi|kann, piima|kann, piip|kann, taari|kann, tee|kann, veini|kann, õllekann.
2. endisaegne paikkonniti erineva suurusega peam. vedelike mahumõõt (0,8–2,62 l). Tallinna kann oli väiksem kui Riia või Rootsi kann.
3. eriotstarbega vedelikunõu. a. kindlalt suletava kaanega kahekõrvaline standardsuuruses metallnõu piima transportimiseks. 25-, 40-liitrine kann. Piim toimetati meiereisse suurtes kannudes. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› spetsiaalne valamistoruga v. voolikuga nõu õlide vm. vedelike tarvis
▷ Liitsõnad: piimaveokann; iis|kann, kaste|kann, kastmis|kann, klistiiri|kann, määrde|kann, õlikann.
4. talitluselt v. kujult kannu (1. täh.) meenutav detail v. element. a. kärjekann. Kärjed koosnevad õhukeste seintega kuuetahulistest kannudest. b. kõnek elektri- v. telefoniliini isolaator. *Täna tõsteti postid püsti, neile kinnitati kannud ja traadid tõmmati sirgu. I. Sikemäe. c. (seadmetes, tarindites)
▷ Liitsõnad: mee|kann, suirakann; nisakann.

kohvi|sõber
kohvi juua armastav isik. Andres oli suur kohvisõber.

neelustama ‹37›
kõnek täitmatuna palju süüa v. juua himustama; ahnelt, aplalt sööma v. jooma. *Kugistavate sõõmudega neelustab siis poole pudeli sisemusest, lõpuks võtab veel suure punnsuutäie .. B. Linask. *Veerand maad oli [kündes] mindud, kui hobune hakkas laiskust proovima ja maast [rohtu] neelustama. M. Raud.

trahvi|löök
kõnek
1. koosviibimisele hilinemise trahviks ära juua tulev annus alkoholi. *Huko ise hoolitses tulijate eest, kallates morsiklaasid ääretasa viina täis. „Trahvilöögid!” õhutas ta saabunuid võtma. R. Sirge.
2. karistuslöök (jalgpallis)

viina|isu
tahtmine viina juua. Viinaisu tuli peale.

viina|sõber
viina juua armastav inimene, viinamees. Ta pidi kõva, suur viinasõber olema. Karsklasest on saanud viinasõber.

viina|valu
kange tahtmine viina juua, viinahimu. Viinavalus mehed. *Kui ta aga jälle ennast täis pole võtnud. See viinavalu, kui sellest lahti saaks .. V. Ilus.

õlle|jooja ‹1› ‹s›
see, kes õlut armastab juua. Õllejoojad on isekeskis rahumeelsemad kui viinajoojad.

õlle|pood
endisaegne pood, kus õlut müüdi ja sai ka kohapeal juua. Voorimeeste õllepood. Käis tihtipeale õllepoes õlut joomas.