[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

julgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as julge (1. täh.)); ant. argus, kartlikkus. Kellelegi julgust andma, sisendama, kelleski julgust kasvatama. Sain nõuandest uut julgust. Kust võtsid julguse talle vastu hakata? Tal on, jätkub, leidub julgust tõtt rääkida. Julgust proovima, proovile panema. Ära kaota julgust! Mul puudub selleks julgus, aga temal ei tule kunagi julgusest puudu. Las ma kogun julgust, võtan julguse kokku. Palja julgusega ei tee siin midagi ära, oidu peab ka olema. Julgus on suurem kui vägi.
▷ Liitsõnad: hull|julgus, liigjulgus; esinemis|julgus, kodaniku|julgus, mõtte|julgus, võitlusjulgus.

julgust võtma

1. julge(ma)ks muutuma, julguma. Lapsed võtsid julgust ja tulid peidust välja külalisi uudistama.
2. enese julgustuseks (veidi) vägijooki tarvitama. *Kõrtsides aga võetakse julgust. Kaine talupoeg on arg mehike .. E. Vilde.