[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

julge ‹1› ‹adj›

1. kartmatu, vapper, vahva; ant. arg, kartlik. Üsna, väga, liiga, haruldaselt julge. Julge mees, võitleja. Läks, muutus järjest julgemaks. Kutsu mõni julgem poiss kaasa. Julge kaaslasega ei karda ma midagi. Mine üksi, kui sa nii julge oled! Oravad on nii julged, et sõid mul peo pealt. Julge pilk. Julged näojooned. Julge sõnavõtt, kriitika, küsimus. Julge otsus, tegu. Julge pealehakkamine on pool võitu.
▷ Liitsõnad: elu|julge, hull|julge, liigjulge.
2. tavapärast trotsiv, uudsele pürgiv, harjumatult omapärane. Julge võrdlus, riim. Julged kujundid, värvikombinatsioonid, toonid. Üpris julged oletused, järeldused, kavatsused. Väga julge mõte, idee, plaan. Tegelikkus ületas ta kõige julgemadki unistused. || hoogne. Julged pintslitõmbed. Julge joon, maneer. || vastuvõetavuse v. sündsuse piiril olev, väljakutsuv. Julge lõige, dekoltee, jumestus. Rabas sõbrannasid ülimalt julge kübaraga. Te lubate endale üpris julgeid nalju.
3. kindel; ohutu, riskita. Võid olla julge ta heades kavatsustes. Poiss polnud oma teadmistele eriti julge. Olen julge tema abile, abi peale. Seal võid oma elu pärast, elu eest julge olla. Kas võin ennast siin julgena tunda? Ega see vist kõige julgem peidukoht olegi. Kummikutega on hea julge astuda, jalad ei saa märjaks. Äikese ajal on majas julgem olla kui lagedal.