[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

juhus ‹-e 4› ‹s›
ettearvamatu, plaanitsematu sündmus v. olukord (tihti millekski soodus, millekski võimalust andev). Hea, soodus, õnnelik juhus. Rumal, õnnetu juhus. See ei võinud olla ainult pime, puhas, paljas juhus. Ootab, otsib parajat juhust. Jäi juhusele lootma. Läheb juhuse peale välja. Pääses ainult juhuse tõttu, juhuse läbi. Juhus viis nad jälle kokku. Pole olnud juhust temaga sellest rääkida. Kasutan juhust, et tänada kõiki tööst osavõtnuid. See võit oli puhtalt juhuse asi, juhuse mäng. Õnnestumises mängis tähtsat osa juhus. Laskis juhuse mööda, jättis juhuse kasutamata. Truudus olevat juhuste puudus. || juhtum, juht [juhu]. *Harukordne juhus – seekord te tõesti ei eksinud. A. Antson. *On küll teada juhuseid, kui emale määratud lapsed põgenevad isa juurde.. R. Rimmel.