[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

üles astuma

1. ülespoole astuma v. minema. Astusin hingeldades trepist üles.
2. hrl van avalikult esinema. Kõigepealt laulis ühendkoor, siis astusid üles pillimehed. *Õhtul astusin üles kaks korda. Esimeses numbris šansonettidega ja teises Joosep Tootsina. M. Möldre. || käituma, esinema. *Ta pidi nõnda üles astuma, et ta enese vastu lugupidamist ei kaota .. A. H. Tammsaare.
3. hrl van millegi eest v. millegi vastu võitlema, välja astuma (3. täh.) *Küll astus mehi igal ajal nende jõledate tegude [= nõiaprotsesside] vastu üles .. C. R. Jakobson.

ennemini ‹adv›

1. pigemini. Ennemini inetu kui ilus. Meie lähenemist ta ennemini aimas kui nägi. *Sisenejat võttis vastu läbitungiv pilk, milles aga polnud raevu, ennemini iseteadvat üleolekut. R. Vellend. || meelsamini. *Pearu sõidab ennemini laatadel ümber, .. kui et hakkaks end hommikust õhtuni tööga tapma. A. H. Tammsaare.
2. varemalt. Hilja kirikusse, vara veskile, saab ennemini tagasi. *Joosep ei oskagi veel lugeda, aga isa oli temale ikka raamatu kinkinud, et siis õpib ennemini lugema. J. Parijõgi.

harvasti ‹adv›
van. *„Tere ka, Joosep!” hüüdis Miina rõõmsalt, „saab sind ka nagu kuldraha harvasti näha!” E. Särgava.

heietama ‹37›

1. heiet tegema, (takku, linu) koonlast heideks venitama. *Osad jaotati nii, et Helle-Mari hakkab koonlast takku heietama, Joosep pihkude vahel võrget keerutama. M. Metsanurk.
2. piltl pikalt-laialt millestki rääkima, kirjutama v. mõtlema. Juttu, jutulõnga heietama. Vanataat heietas pikalt ja laialt oma mälestusi, mõtteid, unistusi, sõjalugusid. Ta ei armasta niisama tühja-tähja heietada. Peeter heietas mõttes kavatsust edasi õppida. *„Ei-noh, miks ma Ritat ei tea,” heietas Ines. A. Beekman.

heitma ‹heidan 46›

1. viskama, paiskama; hooga midagi kuhugi panema v. laskma. Ketast, vasarat, granaati heitma. Heitis tulle kuivi oksi, ahju uusi halge. Heidab mapi hooga lauale. Heidab uppujale köieotsa. Vanasti heideti sellesse allikasse ande. Külvaja heitis seemne mulda. Heitsin õnge jõkke, vette. Kalurid heitsid nooda, võrgud merre. Heidab mütsi varna, jaki toolikorjule. Heitis seljakoti, mantli, riided seljast. Heitsin säärikud ahju otsa kuivama. Ta heitis endalt teki ja tõusis. Ema heitis salli õlgadele ja väljus. Heitsin kuue ülle. Hobune heitis ratsaniku seljast. Laev heitis sadamas ankru. Lennukid heitsid vaenlase kindlustustele pomme. Tuul heitis liiva näkku. Emaskala heidab marja vette. Põrandale laiali heidetud ajalehed ja raamatud. | piltl. Heitis kõik oma oskused vaekausile. Ta heitis väljakutse kogu maailmale. Heitke see mõte, kavatsus, rumalus peast! Kogu mu töö on tuulde heidetud 'raisatud'. || järsku liigutust tegema, järsu liigutusega mingisse asendisse viima. Heitis pea kuklasse, selga. Heitis ühe jala üle teise. Naine heitis käed mehele ümber kaela. Eit heitis suures hirmus risti ette. *..ruun heidab sabaga vihkat-vehkat.. L. Promet. || end millestki vabastama. Jõed on heitnud endalt jääkatte. Kaitseks auramise vastu heidavad puud endilt lehed. Koer heidab karva, aga ei heida ametit. *..kõik noored [tedre]kuked, kes heitsid juba verisulgi.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kellegi iket, ülemvõimu endalt heitma.
2. kuhugi v. mingisse olukorda toimetama, minema sundima v. suunama. Vaenlase dessant purustati ja heideti merre. Mees heideti vangitorni, -kongi, vanglasse, vangi. Maarahvas heideti raskesse orjusse. Taheti teisi enda alla heita 'alistada'. *Masinad heidavad arvamatul hulgal saadusi turule.. A. H. Tammsaare. || (vaadet) korraks kiiresti kuhugi suunama; ka piltl. Heitis sõpradele imestunud, uuriva, rahutu pilgu. Pilku, silma peale heitma 'korraks üle vaatama'. Heidame nüüd pilgu (tagasi) näitleja noorusaega.
3. endast välja saatma v. kiirgama; levitama (hrl. valgust, helki, varju jm.). Kuu ja tähed heidavad ümberringi kahvatut kuma. Kevadpäike heidab kõikjale säravat, eredat valgust. Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaka läike. Hubisev küünlaleek, vilkuv laternatuli heitis enda ümber vaid nõrka helki. Puud heitsid kuuvalgel pikki varje. Taskulamp heitis enda ette ümmarguse valgusringi. | piltl. *Aeg [= Saksa okupatsioon] heitis oma sünge varju ka teatritööle. M. Möldre.
4. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt lausuma. Heitis ainult mõne sõna, küsimuse, vaimukuse teiste jutu sekka. „Jõudu!” hüüdis tulija. – „Jõudu tarvis!” heitis mees reipalt vastu. Nalja heitma 'naljatama, midagi naljakat ütlema, vigurijuttu ajama'. *„Mis ülemus mina sulle olen!” heitis Joosep üle õla. J. Smuul. *„Mis siis?” heitis Julius pahaselt, isegi veidi väljakutsuvalt. L. Promet.
5. kuhugi v. mingisse olukorda siirduma (ka mitmesugustes vananenud, vananevais v. kindlaks kujunenud ühendites). a. (mingisse asendisse) laskuma, langema. Kõhuli, selili, külili, kummuli, põlvili heitma. Diivanile, kušetile (pikali) heitma. Magama, puhkama heitma. Väsinult heideti õhtul voodisse, asemele. Poiss heitis tüdruku kõrvale heintele. Koer heitis põrandale siruli. Ta heitis lähima kivi varju. Kaste heidab maha. *..su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula. *Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, öövarjud heidavad raba ja võsastiku üle. E. Vilde. b. kellekski hakkama; mingit elukutset, ametit pidama hakkama. *Oi, Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma. L. Koidula. *Ordu ja piiskopi liitlaseks heitnud läti ülikud said uusi võimalusi endale häid relvi .. muretseda. A. Vassar. c. ‹koos sõnadega hulka, kilda, leeri, mesti, sekka, seltsi, abielusse, paari vms.› kellegagi liituma, seltsima. *Kas ma heidan nende kilda, / olla, kes ei enam malda? H. Visnapuu. *Kuidas sa selle peale tuled, et ma peaksin varastega heitma ühte mesti? J. Mändmets. *Kolmandal eluaastal ..heidavad [toonekured] paaridesse ja alustavad perekonnaelu. K. Põldmaa. d. (tuule kohta:) pöörduma v. vaikseks jääma. *Poolsaare käänakul, kuna tuul oli heitnud, langes puri.. A. Saareste (tlk). e. ‹kasut. väljendeis ennast, endid kellegi alla heitma› alistuma. *..ei palu jumalat, ei heida ennast ülemate alla.. A. Hint. f. ‹kasut. väljendis ankrusse heitma› ankrut sisse heitma, ankrusse jääma

jändrik ‹-riku, -rikku 30›

1. ‹adj› tugev, sitke, kuid madalat kasvu, jässakas, rässakas. a. (puu, selle osade v. puidu kohta). Puud kasvavad soos jändrikuks. Jändrikud rannamännid. Jändrikud tüved, oksad, juured. Vana tamme jändrik võra. Vintsked jändrikud halud. Jändrik kadakane kepp. b. (inimese keha v. selle osade ehituse kohta). Jändrik veidi vimma tõmbunud vanamees. Tugev jändrik kehaehitus. Jändriku kasvuga, jändrikku kasvu mees. Jändrik kael, keha. Jändrikud käed, jalad. *Käed on tal pikad, sõrmed jändrikud. A. Tassa.
2. ‹s› jässakas puu v. inimene. *..majaperemees on kade, nähes nii ilusaid ja kuivi puid, kuna ta enda kuuris on mingisugused vettinud jändrikud.. O. Luts. *Ja kolmas, lüheldane karukäppadega jändrik, eks see olnud .. endine sulaspoiss Joosep Lõuk. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: juure|jändrik, kepi|jändrik, oksa|jändrik, puujändrik; mehe|jändrik, taadijändrik.

kius ‹-u 21› ‹s›

1. püüe kangekaelselt, vihuti oma tahet läbi viia; pahatahtlik jonn. Ega tema järele anna, ajab aga peale kiusu. Vanamees on kiusu täis. Kiusu pärast jätan sinna minemata.
2. kiusamine. Koolis tuli tal suuremate poiste kiusu kannatada. Sattus vastuütlemise pärast peremehe kiusu alla. Mis ta oma kiusuga mulle ikka teha saab! Tegi, rääkis seda ainult teiste kiusuks. *Ja parmudki hobuste kiusuks juba väljas. M. Raud.
▷ Liitsõnad: tagakius.
3. hrv kiusatus (1. täh.) *Joosep istus oma voodi serval, võideldes väljaminemise kiusuga .. A. Mälk.

koogu|mees
kõnek vembumees, riukamees, vigurimees. Lutsu Joosep Toots on igavene koogumees.

kooli|vend
meessoost kaasõpilane. Joosep on minu koolivend. Maie läks ühe koolivennaga kinno. Me oleme temaga koolivennad keskkooli päevilt.

korgitser ‹-i, -i 10› ‹s›
kõnek korgits, korgitõmbaja. *Mättiku Joosep tõmbas oma korgitseriga [pudelil] korgi pealt.. J. Parijõgi. *Kuuled, ma ostan su korgitseriga noa ära. O. Luts.

korrutus ‹-e 5› ‹s›
korrutamine. Mind on tüüdanud sinu igavad pikad korrutused. *Joosep kuulas härra Lillbocki korrutusi ainult ühe kõrvaga.. M. Metsanurk.

käristama ‹37›

1. katki, lõhki rebima; tükki, riba küljest ära rebima. Käristas naela otsas kasuka, kleidi katki. Käristas särgi, lina ribadeks, et haava siduda. Juku käristas vihikust paar lehte, ajalehe küljest tüki. Käristas kirja, ümbriku lahti, tükkideks. Käristas endale leheservast plärupaberit. *Kiirustades parandab Juulius Reinap lõhevõrku. Viimane torm on seda tublisti käristanud.. R. Vellend. *..miski tohutu jõud käristas kuuskede küljest pikki pinde. A. Beekman. || kiskuma, sikutama, katkuma. Käristab juustest, habemest. *..ning läheb siis, läheb ja käristab oma „vasika” nahklõõtsa, nii et keeled vinguvad.. A. H. Tammsaare. | piltl. Tööd on nii palju, et kärista ennast või lõhki. Tuul käristas pilved, udu laiali. Need sündmused käristasid valusalt tema hinge, tundeid, südant. Äkki käristas vaikust püssipauk. *..kõhulihastes käristas mingi valu.. T. Kallas.
2. kärisevat heli, kärinat (1. täh.) tekitama. Automaadid käristasid raevukalt. Rohus käristas rukkirääk. Käristav lajatus, mürtsatus, kõuemürin. Mehed käristasid ärajoonud häältel laulda. Joosep käristas teiste jutu peale naeru. || kasut. tegevuse (näit. tulistamise, masinatega töötamise jne.) märkimiseks, millega kaasneb kärin, särin, pragin vms. Kärista mootorrattaga otsemaid linna! Käristas püstolist paar pauku õhku. *Hommikul keetis ta kohvi, lõunaks käristas ta panni peal sealiha ja keetis kartuleid või kapsaid. A. Kitzberg.
3. kõnek midagi ägedalt v. käredalt lausuma, kärinal õiendama. Eit muudkui aga käristas taadi kallal. *„Mis aulised saksad soovivad?” – „Sinu lontrus olep!” käristab hull krahv. Juh. Liiv.
4. kõnek midagi rasket tõstma, vinnama, tirima, tassima vms.; rasket tööd tegema. Käristab vilja redelitele, heinu kuhja, viljakotte vankrile. Käristasime päev läbi laudas sõnnikut tõsta. Tule ka, käristame kastid autosse. Käristab sõuda, tööd teha. *„Küll sai seal käristada,” lausus Mart Ristik.. „Nüüd kasvab Kerisemäel rukis..” E. Krusten. || kõnek (tugevasti) trimpama, tinutama, vägijooke pruukima. *Kärista sina [viina], vana Mihkel... Nõndaks! Ja olgu ta terviseks, see magus mahl... A. Jakobson.
5. kõnek välja käristama (2. täh.), välja tegema. *Kuule, Andres, kärista sina õige veel paar potti õlut otsa – mul ei ole praegu raha.. A. Taar.

käsi|puusakile
asendisse, kus kätt toetatakse vastu puusa. *Joosep sulges raamatu ja laskus käsipuusakile. M. Metsanurk.

lell ‹-e 22› ‹s›
isa vend. Meie isa tundus tõsisema loomuga kui lell Joosep, ta vend. Jaanist lellel oli vennalastele ikka mõni kompvek taskupõhjas.

lemmik|kangelane
Poistele on Lutsu „Kevade” lemmikkangelaseks Joosep Toots.

nuuts2 ‹-u 21› ‹s›
nuutsatus, nuutsumine. Jäta nüüd nutt, mitte üks nuuts enam! *[Joosep]. Kuule, mis nuuts see on? Mis viga, Maalike? [Maali]. Nutt ja nuuts nüüd on, nagu näed. H. Raudsepp.

ootama ‹oodata 48›

1. kuskil mõnda aega viibima v. kuhugi jääma, arvestades teatud aja möödumisel kellegi v. millegi saabumist v. millegi toimumist. Ootasin järgmist trammi. Rongi tuli kaks tundi oodata. Ootasime, kuni äike möödus. Aeglustas sammu, et teisi järele oodata. *Siis ta märkab, et Tõnis toetub eemal seljaga kiviaiale, on jäänud teda ootama. P. Krusten. *Joosep pidi tasahilju siia ronima ja ootama, kuni Liisi võimaluse leiab tulla. A. H. Tammsaare. || arvestama kunagi tulevikus kellegi v. millegi saabumist v. millegi toimumist. Ootan pojalt kirja. Lapsed ootasid kevadet. Und andis kaua oodata. Ätt ootas surma. Noorik ootab last, titte, beebit 'on rase'. *.. olen valmis ootama. Luba ainult, et millalgi, aasta, kahe või kolme pärast. A. H. Tammsaare. || ‹imperatiivis› (hoiatuse v. ähvardusena). Oodaku aga! *„Oota sa!” pomises mees hambaid purres. „Olen ma poisikeseks sulle mängida? Oota sa!” F. Tuglas.
2. millelegi lootma, midagi eeldama, igatsema, soovima v. kartma. Temalt oodati abi. Ta ei ootagi andeksandmist. Saabus oodatud abivägi. Ootasime kontserdist enamat. Temalt võiks kõike oodata. Tulemused ei lasknud end kaua oodata. *Varasematel aastatel, kui ta ootas elult imet, oli Linda mõnikord mahedam. L. Vaher.
3. piltl kellegi jaoks valmis v. teada olema, kellelgi ees seisma. Teda ootas soe vastuvõtt. Ees ootasid uued seiklused. Poissi ootab kõva keretäis. *.. ta ei teadnud veel, kui suured kulud teda linnas ootavad .. E. Vilde. *Kes teab, kuidas läheb uues kohas, mis seal ees ootab. J. Kärner. || millekski valmis olema, midagi eeldama v. vajama. Maja ootab remonti. Probleem ootab lahendamist. Õhtusöök juba ootas laual. *Lutsul on kiire, tema mootorratas ootab juba aida ees. V. Saar. *Seal on palju tühje seinu, mis ootavad teoseid.. K. Ird.

panema ‹panna, panin, pannakse 39›

1. kuhugi, mingisse kohta asetama, paigutama. Paneb palitu varna, raamatu lauale, pea padjale, telefonitoru hargile, kirja ümbrikku, märgi rinda, raha tasku, sõrme suule, käed puusa, käe sõbra õlale, kõrva vastu lukuauku, piibu suhu, lapse rinna otsa, kohvri enda kõrvale. Pani pudeli suule ja rüüpas. Pane hobusele päitsed pähe, rauad suhu, rangid kaela. Paneb mantli selga, kingad jalga, kindad kätte, mütsi pähe, salli kaela. Käe ümber pandi side, mähis. Haigele tuli kuppu, sinepiplaastrit panna. Lasksin saabastele pooltallad, uksele uue luku panna. Kuhu sa oled mu prillid pannud? Pillimees pani sõrmed kandlele, viiuli lõua alla. Müürsepp paneb kive müüri. Panin raamatu paberisse. Ema pani poti, supi tulele. Panin tule ahju, varsti saab sooja. Leivad pandi ahju (küpsema). Ta pani raamatu käest. Panin kirja posti. Pani suurema summa panka, (vanemate kätte) hoiule. Pani igast palgast natuke tallele. *Või kui paneks raha veel paari laevaaktsia alla, prahihinnad on praegu head. A. Kaskneem. | piltl. Suitsu näkku panema. Jalga kodumaa pinnale panema. Paneb ilusad summad taskusse. Kellelegi midagi nina alla panema. Kirvest puu külge panema. Arstid panid haige taas jalgadele. Kedagi häbipinki panema. Kellelegi nuga kõri külge panema. Kellelegi, millelegi suuri lootusi panema. Ta ei õigustanud temale pandud lootusi. Oma tundmusi, mõtteid sõnadesse panema. Pani mulle nii raskeid küsimusi, et ma ei osanud vastata. Ilu patta ei panda. || kirjutama; joonistama. Panin kuulutuse ajalehte. Tahtis lasta naabri, selle kiusuteod ajalehte panna. Tema tunnistus pandi protokolli. Avaldusele pandi resolutsioon: „Rahuldamata jätta!”. *Margus naeratas hiljemgi veel – kui ta suplevaid poisikesi lõuendile pani, ise juba noor kunstnik. L. Kibuvits. || kedagi kuhugi (midagi tegema) suunama, saatma, viima. Laps pandi kooli, lasteaeda, karja, kostile. Panin poisi suveks tädi juurde maale. Lapsed pandi varakult voodisse, magama. Kurjategija pandi vangi. || (mõnedes koha- vm. määruseta väljendites). Kartuleid panema 'kartuleid saagi kasvatamiseks mulda paigutama'. Paneb 'ehitab, valmistab' lage, katust, põrandat. Paneb 'liimib seinale' tapeeti. Oli osav püünist, paelu, mõrdu panema 'üles seadma'. Laskis endale kaarte panna 'kaartidega ennustada'. Taadid istusid puhkama ja panid 'tegid, tõmbasid' piipu, suitsu. Selle rahaga ta oma ärile aluse, põhja panigi 'äri lõi, rajas, alustaski'.
2. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma. Ust lukku, haaki, pööra, riivi, ketti panema. Elektripostid on juba püsti pandud. Jalga lahasesse, käsi raudu panema. Röövel pandi raudu. Peremees paneb koera ketti. Lehm pandi köide. Hobust rakkesse, sadulasse panema. Hobust rauda panema 'rautama'. Härgi ikkesse panema. Ennast riidesse panema. Paneb kangast niide. Ema pani lapse kuivaks 'asendas märjad mähkmed kuivadega'. Pane kauss täis! Pane ennast valmis, korda, hakkame kohe minema. Heinu rõuku, kuhja, kive hunnikusse panema. Kedagi pikali, põlvili, õlgadele panema. Paneb tassi kummuli. Rätikut pooleks, kahekorra panema. Käsi, jalgu risti panema. Pani käed torru ja hüüdis. Orkestrandid panid oma pille häälde 'häälestasid'. Ta pani mu täbarasse olukorda. Paneb oma elu hädaohtu. Pani tütre arstile mehele. Jüri ja Mari pandi paari. Mari pandi Jüriga paari. Teemat keelu alla, varandust aresti alla, panti panema. Pani pesu likku, kuivama. Ta pandi politsei valve alla. Nad pandi põlu alla. Tulemused pandi kahtluse alla. Kellegi kannatust, närve, teadmisi, tõelist väärtust, vastupidavust proovile panema. Ettepanek pandi hääletusele. Isa pani 'lubas, andis' tütre koolmeistrile (naiseks). | piltl. Ära tee kõike ise ära, pane oma alluvad rakkesse. Ta on mitu maja püsti pannud 'ehitanud'. *Tõepoolest, nii mõndagi looduses vallatlevat energiat pole inimene veel suutnud lõõga panna. H. Riikoja. *.. elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. A. Kitzberg.
3. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Lampi, suitsu põlema panema. Ahju küdema, kütte panema. Raadiot, grammofoni mängima panema. Mootorit käima, käiku, seisma, seisu, tööle panema. Tööd, töökoda käima panema. Ta pani käed käbedamini käima. Pealetungi, jutuvoolu, tööd, ettevõtet seisma panema. Kedagi piinlikkust tundma, naerma, nutma panema. Probleemid panid meid mõtlema. Koputus uksele pani ootaja võpatama. Rõske õhk pani ihu värisema. Toidu lõhn paneb suu vett jooksma. Kingitus pani lapse silmad särama. Kaupade hinnad panid ostjatel pea pööritama. Tuul paneb lehed sahisema. Vihmapiisad panid veepinna virvendama. On oma tervise mokka, tuksi, turki pannud. Asju jutti, joonde, kombe panema. Oskab oma tahtmist, ennast maksma panna. Viin paneb mehe purju. Pakane pani jõed jäässe. Pauk pani kõrvad lukku, kumisema. Paneme peo püsti 'korraldame peo'. || käskima, sundima. Ta pani mu vägisi sööma. Panin ta puid tegema. Neid ei saanud kuidagi rääkima panna. Terve klass pandi püsti seisma. Ka loodrid pandi tööle. Mis pani sind seda tegema? *Lõunase lüpsi ajal pandi meid okstega lehmade seljast parme peletama. J. Saar.
4. määrama. a. kedagi kellekski v. kuhugi. Ta pandi ühistu esimeheks, vabriku direktoriks, õpetajaks. Ega ma temale vahiks juurde pandud pole! Paneme rühmale uue juhi. *Selle jaoks on ta ametisse pandud.. J. Rannap. b. kellelegi midagi ülesandeks, kohustuseks tegema. Rännakul oli temale pandud pudrukeetja kohustused. Ta ei täitnud temale pandud ülesannet. *Sina oled laste üle pandud, sina vastutad. L. Promet. c. kellelegi v. millelegi hinnangut andma. Arst pani haigele vale diagnoosi. Õpilasele hinnet panema. Õpetaja pani poisile rahuldava. Kirjandi eest pandi talle hindeks viis. Kui palju talle trahvi pandi? d. (omaks) andma. Poistele pandi nimeks Madis ja Mait. Mis nime te oma koerale panite?
5. hrl van pidama, arvama. Ei pannud paljuks (vaeva) lapse järele vaadata. Seda tegu ei saa mei(l)e süüks, patuks panna. Ei pannud vaevaks vanainimest aidata. *.. näha võis, et Joosep Teras ühtegi tööd raskeks ei pannud.. Jak. Liiv.
6. kõnek (tegevuse intensiivsust väljendades asendab teisi verbe:). a. kiiresti, äkki (kuskile) liikuma, minema; põrutama, kihutama. Ta pani toast välja. Pane otse edasi! Urmas pani Reinule järele. Poiss pani suure kiiruga kooli poole, metsa. Panin paarkümmend kilomeetrit ühe jutiga edasi. Naised panid padinal üle hoovi. Paneme Tallinnasse! Buss pani peatusest mööda. Panin „Jawal” saja neljakümnega! Kala pani õnge otsast minema. Pani plehku, pakku, putku, jooksu, kaabet 'põgenes'. b. lööma, virutama. Kellelegi vastu kõrvu, pead, lõugu, mööda kannikaid panema. Pane talle, nii et aitab! Karjapoiss paneb lehmale vitsaga hea nähvaka. | piltl. Kellelegi põntsu, põõna panema. Külmas vees solistamine pani ta jalgadele põntsu. c. kiruma, vanduma; midagi tabavalt ütlema v. kirjutama. Tulist kurja panema. Riho pani paar sarvilist. *„Hästi paned!” Aleksander veab pöidlaküünega üle mu artikli pealkirja, üle mu nime. E. Vetemaa. *Vägevasti laulsid. Panid üle teiste nagu tõrre põhjast. V. Gross. d. jooma. Viina, veini panema. Kärakat panema. e. tulistama. Püssist pauku, valangut, kärtsu panema. Nagu paugu panin, oli hunt pikali. f. (muude intensiivsete tegevuste kohta). Tööle takka panema. *Nägite, Mati paneb tvisti! A. Pervik. *Pane kas või veel paar nädalat streiki. V. Gross.
7. kõnek hakkama, mingit tegevust alustama (hrl. häälitsemise v. liikumise kohta). Karjuma, kisama, ulguma, pragama, kiruma, naerma panema. Poiss pani kõigest kõrist röökima. Tüdrukud panid ehmunult kiljuma. Kõik panid laginal naerma. Laps kohkus ära ja pani töinama. Vanamees pani valitsust siunama. Panime jooksma, jooksu, punuma, lõikama, plagama, leekima, ajama. Hobune pani lõhkuma. Joobnu pani märatsema.

piibli|nimi
piiblis esinev, sellest lähtuv nimi. Joosep, Elias, Eeva on piiblinimed.

piin ‹-a 23› ‹s›

1. kõva füüsiline valu v. vaev. Füüsiline, kehaline piin. Väljakannatamatu, talumatu piin. Haav teeb põrgulikku 'väga tugevat' piina. Suri hirmsates, õudsetes piinades. Vaevleb pikas piinas. Tal tuli kannatada suuri piinu. Põetaja püüdis vaigistada haigete piinu. Ma ei suuda enam taluda seda piina. Surmaheitluse, merehaiguse piinad. Iga samm valmistab, teeb talle piina. Haige jalg teeb liikumise tõeliseks piinaks. Surm vabastas ta piinadest. Haige näos on piin. Loom on piinas, tuleb midagi ette võtta. *Koju peab minema, loomad tahavad vaadata. Lehmad lüpsmata, elajaloomal piin. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: ihu|piin, põrgu|piin, surma|piin, valupiin.
2. (suur) hingeline kannatus, valu v. vaev, ahistus. Hingeline, sisemine piin. Vaevleb südametunnistuse, sisetunde piinades. Igatsuse, üksinduse piin. Päästa mind sellest teadmatuse ja kahtluse piinast. On Hiina piin 'väga raske' seda kõike taluda. Hinges, südames on piin. Hing on piinas. Kauem oodata, tegevuseta istuda oli tuline piin. On piin elada inimesega, keda ei armasta. Üksildus oli talle piinaks. Edasine kooselu oleks meile mõlemale piinaks. Su lonkamist on lausa piin vaadata. *.. ta aimas, mis emal oodata on ja see tegi talle piina.. O. Truu. || sellist olukorda tekitav asjaolu. Lõuna valmistamine on talle tõeline piin. *„Mis on sinul halba, Joosep?” / „Vanadus on minu piin..” J. Smuul.
▷ Liitsõnad: armu|piin, armukadedus|piin, hinge|piin, kadedus|piin, kiivuse|piin, nälja|piin, ootamis|piin, sise|piin, südame|piin, südametunnistus(e)|piin, süüme|piin, üksinduspiin.

pukk1 ‹puki 21› ‹s›

1. harkjalgadega ning vahepuu v. raamiga varustatud alus. a. (millegi sinna peale asetamiseks). Pukkidele (üles)seatud söögilaud. Puusärk seisab kõrgetel pukkidel. Madalatele pukkidele pandi paar lauda ja oligi purre valmis. Lava ehitati pukkidele. Rasket õllevaati annab pukile tarida. Piimanõud on tee veeres puki otsas. Katkise auto peab pukkidele tõstma. Jalgratas on puki peal. b. (saagimiseks). Laudade lõikamiseks löödi kõrged pukid üles. Passitas planguotsa pukile ja hakkas saagima. Palgid saeti prussideks metsa ehitatud pukkidel. c. (toeks). Lükka pukid paadile külje alla. d. (maalimiseks). Ateljees seisis pukil poolik maal.
▷ Liitsõnad: alus|pukk, piima|pukk, paarituspukk; palgi|pukk, puu|pukk, saagimis|pukk, saepukk; maali(mis)pukk.
2. kõrge iste. a. kutsaripukk. Kutsar istub tõlla pukis, pukil, puki peal. Saani pukki, pukile ronis peremees. Tallipoiss tõuseb troska puki peale püsti, hüppab pukilt, pukist maha. *Sarabani esitoolil, pukis, istus Peter ise.. R. Sirge. *Mu isa oli voorimees.. Tal oli latern pukil, küünal sees. V. Adams. | piltl. *.. [Joosep] istus ka pukki ja õppis traktori juhtimist. M. Metsanurk. b. baaripukk. Mindi baari ja istuti pukkide otsa, seati end pukkidele istuma. Ta istus minust paar pukki eemal. c. kohtunikupukk palliplatsil. Pukis istuva kohtuniku vile lõpetab geimi.
▷ Liitsõnad: kutsaripukk; baari|pukk, istepukk; kohtunikupukk.
3. piltl kõnepult. Sõna ei võtnud, pukki ei läinud. Ta kargab igal koosolekul pukki. *Seejärel ronis pukki noorem oponent. A. Valton. *Kes aga pukki sai, see muudkui rääkis.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: kõnepukk.
4. ‹kohakäänetes› piltl valitseja, võimulolija v. juhi koht, positsioon. Uus valitsus on pukis. Tal ükskõik, kes Toompeal pukis istub. Viimane tsaar ei püsinud kaua pukis. Sotsialistid upitati, aidati pukki. Kuningas on pukki seatud. Kes küll kõik ei taha pukile pääseda, pukki saada. Pukist löödud, pukilt tõugatud diktaator. Uus vallavanem, linnapea on pukki pandud. *.. Venemaal puha punased pukis. A. Mägi.

püha|pilt
kirikl ikoon. Toa nurgas rippus pühapilt. Lõi pühapildi poole risti ette. Pühapiltide ees võis näha üksikuid palvetajaid. *Nad seisid heledas valgusesõõris, justkui Joosep ja Maria pühapildi peal. A. Beekman.

rent ‹rendi 21› ‹s›

1. kinnisvara ajutine kasutamine kokkulepitud, lepinguga määratud tingimustel, rendivahekord. Maad, talu, kaevandust, tehast, saeveskit rendile andma. Peremees ise pidas poodi, talu oli tal rendil, rendi peal. Maad osta me ei jõudnud, võtsime ühe talu rendile. *Kuid Benjamin Liiv ühes naaberkantniku Joosep Keskiga hakkas nõudma, et ka neid rendi peale lastaks. F. Tuglas. *Pealegi, kes takistab teisi, et ka nemad igaüks head plärakat riigiraba rendile ei võta .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: põlis|rent, pärusrent.
2. tasu sellise kasutamise eest; omaniku tulu rentnikule kasutada antud vara eest. Renti maksma. Kallis, odav rent. Mõisnik, peremees tõstis renti. Rentnik palus, et saaks esimese aasta pidada kohta ilma rendita. Peremees elas talust saadavast rendist.
▷ Liitsõnad: diferentsiaal|rent, loonus|rent, maa|rent, mõisa|rent, naturaal|rent, pooletera|rent, raha|rent, sega|rent, teorent.

rinnastama ‹37›
rinnu, kõrvu seadma. *.. rinnastatud olid [helilooja kompositsioonides] improvisatsioonilised ja komponeeritud lõigud.. Joosep Sang. || keel rinnastusseose abil ühendama. Rinnastavad sidesõnad.

rinnutis ‹-e 5› ‹s›
hrv rinnatis. *Kord .. tõusis viimaks [Joosep] mööda Patkuli treppi üles. Seal, kivist rinnutise taga oli ta juba lapsepõlves sagedasti seisnud.. M. Metsanurk. *Olles kursist kõrvale kaldunud .. jooksis „Pühadekari” vööriga kirderanniku veealusele rinnutisele. J. Smuul.

sõnuma ‹37›

1. pahandama; siunama, kiruma. Ena asja, mille pärast sõnuda! *Kuhu see jutt nüüd jäi? Vat jah, tüürimees sõnus Tallinna saksu, et mis neil kuraditel ja needsinased teised sõnad .. U. Masing.
2. hrv sõnama, lausuma, ütlema. *„Teie elu on hakanud mind huvitama,” sõnus Joosep .. M. Metsanurk.
3. folkl sõnadega, ütlemisega halba tekitama; sõnadega nõiduma. *Kuutõbiste vaistuga sõnusid sõnujad ja ennustasid ennustajad. K. Rumor.

šatään ‹-i 21›

1. ‹adj› blondi ja brüneti vahepealne, tumeruuge; selliste juustega. Pikad šatäänid juuksed. Armas šatään tüdruk. Ta on kogu aeg olnud šatään, nüüd värvis juuksed järsku punaseks.
2. ‹s› selliste juustega inimene. Joosep armus ühte sihvakasse šatääni.

tekitaja ‹1› ‹s›
(< tgn tekitama). *Et pinge on elektrivoolu tekitaja, siis ei saa olla voolu ilma pingeta. E. Joosep. || ‹hrl. liitsõna järelosana› mingit haigust tekitav mikroob. Siberi katku tekitaja. Puidumädanike tekitajad.
▷ Liitsõnad: müra|tekitaja, paanikatekitaja; düsenteeria|tekitaja, haigus(e)|tekitaja, nakkus(e)|tekitaja, tuberkuloositekitaja.

torkama ‹torgata 48›

1. millegi teravat otsa kuskile sisse suruma, teravaotsalise esemega pistma, ka millegi sellise vastu puutuma v. sellesse kinnitama. Noaga, täägiga, odaga, mõõgaga torkama. Kingsepp torkab naaskliga naha sisse auke. Torkasin endale kogemata nõelaga sõrme. Mesilane torkab astlaga. Torkas vastasele täägi rindu, kõhtu. Torkas käsitsivõitluses mitu vastast surnuks. Torkas ründava vastase piigi otsa 'piigiga läbi'. Vürst lasknud mehe pimedaks torgata. Torkasin nõela nõelapatja. Torkab varda, kepi maasse. Torkas oma käe vastu traati veriseks. Nii pime, et torka või silm peast. Torkab kartuli kahvli otsa ja pistab suhu. Trofeeks oli teiba otsa torgatud kuldipea. Kalad torgati vardasse. Sind oleks otsekui herilane torganud. | piltl. Perenaine torkas uuriva pilgu sugulase linnarõivastele. *Ainult kui peremees ei torkaks nõnda valusasti oma mürgiste sõnadega. E. Männik. || tonksama, müksama. Torkas mind hoiatavalt küünarnukiga. Räägib ja torkab siis mulle sõrmega vastu rinda. Torkas äratamiseks magajat kepiga.
2. (teravaotsaliste esemete kohta:) millessegi torgates (1. täh.) puutuma. Nõel torkas sõrme. Okas torkas valusasti varbaõnarusse. Ohakad torkavad. *.. uni vajus laugudele torkavate liivateradena. A. Jakobson. | (taimenimetustes). Torkav kuusk, karuohakas, ruskus. | piltl. Taamal torkab merre terav neemenina. Tema pilgud torkasid. Võõral olid pisikesed torkavad 'seesuguse pilguga' silmad. Arturit torkas äkki armukadeduse okas. Siis torkas põgenikku uuesti hirm. Need sõnad otsekui torkasid.
3. teravat (hrl. häirivat, ebameeldivat) aistingut v. tunnet tekitama. a. (järsu terava valupiste kohta). Rinnus, paremas küljes, ribide vahel torkab aeg-ajalt. Südames hakkas jälle valusasti torkama. Hingates torkab sees. Peas oli torkav valu. *Mu silm torkas jälle. Issand halasta, kui ta uuesti valutama hakkab! O. Luts. b. (lõhna, heli vms. kohta). Keldrisse astumisel torkas ninna läppunud õhk. Eriti torkas kõrva tüdruku võõrapärane hääldus. Kuulatas teraselt, kuid midagi kahtlast ei torganud kõrvu. c. meelekibedust, meelehärmi v. hingevalu tekitama, valusalt puudutama. Naabrite ülbus torkas valusalt südamesse. Nende naer torkas nagu nuga minu südamesse. Kas see sinu südant ei torka, mis praegu toimub meie maal? Venna sõnad torkasid mulle hinge. Mehe hoolimatus torkas tüdrukut valusasti. *Miski ei torka teda nii kui jutt tema varandusest. R. Kõvamees. *Nende teretamises oli midagi, mis torkas. E. Vilde. d. kõnek (äkilise meenumise kohta). Järsku torkas talle isa meelde. Korraga torkas neile meelde, et täna on Mare sünnipäev.
4. järsu (kiirustava) liigutusega midagi kuhugi panema, pistma. a. (surudes, toppides). Torkab käe tasku, põue, käisesse. Torkas rahakoti, taskurätiku taskusse tagasi. Keegi tuli – torkasin raamatu padja alla. Torkas kindad vöö vahele. Ajaleht, kiri oli torgatud ukse vahele. Torkab kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme. Torkasin võtme lukuauku. Torkab noa seinaprakku, kepi sipelgapessa. Ema torkas oksad vette, lilled vaasi. Kirjutaja torkas sule tindipotti. Mehel olid püksisääred uhketesse säärikutesse torgatud. Laps torkab sõrme suhu, näpu ninna. Torka endale ka sigar suhu, suits näkku! Poisid müravad üksteisele lund krae vahele torgates. Naerid torgati süte alla hauduma. Torkas mulda ka mõned päevalilleseemned. Kutsikas torkas koonu supi sisse. *.. torkab ta ninapidi hunnikusse nagu reki kassi ja laseb vemblal käia. Maie Kalda. | piltl. *Jaan andis mõista, et kui väga peale pressima hakkavad, torkab temagi hõlmad vaheliti ja ütleb Joosep Tootsi moodi: „Prassai!” O. Anton. || (andmise kohta). Torkas mulle saiakannika pihku. Isa torkas ohjad poja kätte. Tervituseks torkas igaühele käe pihku. *.. soovitan sulle: tee talle aeg-ajalt väikesi laenukesi, mina torkasin talle veel eile veidi. A. Jakobson. || kõnek (kirjapanemise v. ajalehes avaldamise kohta). Torgake ka minu nimi kirja! Miina oli ka nimekirja torgatud. Vaata et torkab sind veel seinalehte! Ähvardas kirjutada krõbeda loo ja selle lehte torgata. b. (üldisemalt). Torkasin kiiruga mõned raamatud portfelli. Torkas märkmiku sahtlisse, raamatud riiulile tagasi. Torkas riided kappi, soni naela otsa. Mõned reklaampildid olid rõhknaeltega seintele torgatud. Laternasse oli valgustuseks torgatud rasvaküünal. Ema torkas toidu praeahju sooja. Torka veel paar jämedamat puud pliidi alla! Ma ei mäleta, kuhu ma ähmiga võtmed torkasin. Vaata et torkab sulle veel tule räästasse! Torkas hobuse saani ette. Torkab kingad jalga, kalossid paljaste varvaste otsa, jalad sussidesse. Poiss torkas mütsi pähe, kindad kätte, palitu selga. Mari jäi pahaselt seisma ja torkas käed puusa. Mees torkas relva, rusika teisele nina alla. || kõnek kedagi kuhugi määrama. Mehi ei lastud enam koju, vaid torgati kasarmusse. Võib-olla torgatakse sind veel mingisse komisjoni. *Rahulolevana, et teda kuhugi mujale ei torgatud, otsis ta oma allüksuse muldonnid üles. P. Kuusberg.
5. mingit seisundit esile kutsuma. Mees torkas suitsu põlema. Rehetoa ahi torgati küdema, kütte.
6. midagi teravalt v. järsult ütlema, salvama, nähvama. Ei tema hooli – torkab, kus aga saab. Eidel terav keel, mitte ei saanud torkamata jätta. Tundis tahtmist teist tema kõhklemise pärast torgata. „Tagantjärele on kõik targad,” torkab naine sapiselt. „Teame sinu ausust,” torgati talle rahva hulgast. Oli torganud, et eks suured saksad tea paremini. Tal on torkav keel, kõneviis. Mul kibeles keelel torkav vastus. *Kogu aeg oli kellelgi ikka midagi sorgata või torgata, kuid nüüd järsku lõpp naljal – ei piiksugi .. O. Anton.
7. kõnek (tegevuse intensiivsust v. äkilisust rõhutades asendab teisi verbe:). a. minema, põrutama, kihutama. *Võib-olla torkan Venemaale tagasi. Seal on juba nagu harjunud asi .. O. Luts. b. lööma, virutama. Torkas palli peaga väravasse. Torka talle! Viruta nii, et küll saab! c. jooma, võtma. Torkavad söögi alla ühe pitsi valget.

tõlgitsema ‹37›

1. tõlgendama. Seadusi tuleb õigesti tõlgitseda. Ärge tõlgitsege mu sõnu vääriti, valesti! Romaani on tõlgitsetud mitmeti. Iga sõna selles kirjas võib tõlgitseda mitut moodi, mitmel viisil. Seda võib ka teisiti tõlgitseda. Igaüks tõlgitses teost oma arusaamise ja tunnete järgi. Avaldust tõlgitseti kui sõjakuulutust. Tõlgitsesin ta pominat jaatusena. Vaikimist tõlgitseti argusena. Teised tõlgitsesid asja nii, nagu oleks ta mannetu pealekaebaja. Mõtle, kuidas sinu tõrkumist tõlgitseda võidakse! Ma ei oska ta meelemuutust tõlgitseda. Raskesti tõlgitsetav naeratus. Kammerorkester tõlgitses Mozartit stiilipuhtalt. Illustreerija on teost tõlgitsenud uudsel viisil. *Teil [= lauljatel] peab olema tunne, et tõlgitsete oma valu, kurbust, rõõmu muusika rütmis. M. Möldre.
2. van tõlkima. *Joosep .. püüdis aru saada öölauliku hoogsast laksutamisest, seda tõlgitseda inimese keelde .. M. Metsanurk.

tõttamisi ‹adv›
tõtates, ruttamisi. Astub, kõnnib tõttamisi. Sosistas mulle tõttamisi, et Joosep on tagasi.

täht ‹tähe 22› ‹s›

1. öösel taevas heleda täpina paistev taevakeha; astr püsivalt helenduv taevakeha; sün. taevatäht. Muutlikud, heledad tähed. Linnutee tähed. Päike on Maale lähim täht. Planeedid tiirlevad ümber tähtede. Taevas sirab, virvendab täht. Linna kohal süttivad tähed. Tähed lõid särama, kahvatasid, on kustunud. Tähtedest kirendav taevas. Tähis sügistaevas. Vaatas teleskoobiga tähti. Sabaga täht 'komeet'. Langev, lendav täht 'lendtäht e. meteoor'. Astroloogid ennustavad tähtede (seisu) järgi saatust. | piltl. Ta täht tõusis, loojus, kustus, langes (kellegi kuulsuse, populaarsuse, edu vms. kohta). Selle tantsutehnika täht on tuhmumas. Usub oma tähte, oma tähesse (usu kohta, et miski loodetav on tulema määratud). Ta ei loobu oma tähest (ei loobu oma unistusest, sihist vms.) Õnneliku, õnnetu tähe all sündinud inimene (kellegi õnneliku v. õnnetu saatuse, vedamise v. mittevedamise kohta). Inimese elukäik on tähtedesse kirjutatud.
▷ Liitsõnad: hiid|täht, kaksik|täht, kinnis|täht, kolmik|täht, kääbus|täht, mitmiktäht; ao|täht, eha|täht, hommiku|täht, koidu|täht, lend|täht, ränd|täht, saba|täht, taeva|täht, õhtutäht; õnnetäht.
2. piltl väga kuulus, edukas näitleja, muusik, sportlane vms., staar. Pariisi tähed. Ta on säravaim täht teatritaevas. Tõusev täht kunsti-, juriidilises taevas. Filmis polnud ühtegi tähte. See näitlejanna on esimese suurusjärgu täht. Trupi täht. Kontsert kujunes tähtede paraadiks. Kantrimuusika üks heledamaid tähti. Peale maailmameistrivõistlusi valiti tähtede meeskond.
▷ Liitsõnad: balleti|täht, estraadi|täht, filmi|täht, hoki|täht, jalgpalli|täht, kino|täht, kunsti|täht, laulu|täht, lava|täht, ooperi|täht, opereti|täht, raadio|täht, revüü|täht, roki|täht, spordi|täht, super|täht, teatri|täht, tele(visiooni)täht.
3. kiirjalt kulgevate harudega kujund, ese v. moodustis. Viisnurkne, kaheksaharuline täht. Taaveti täht 'kahest võrdkülgsest kolmnurgast moodustuv kuusnurk, heksagramm'. Kollane täht juudi kuuel (Taaveti tähe kohta juute eristava märgina). Punane täht tornitipus. Täht jõulukuuse tipus. Veterani rinnas särab täht (tähekujulise aumärgi kohta). Tähed õlakutel. || laik, tähn. Liblika tiibu katavad kollakad tähed. Valge täht hobuse otsmikul. || piltl (lilleõie kohta). Lill avab oma tulipunased tähed. Korjati pärna tillukesi kahvaturohelisi tähti.
▷ Liitsõnad: au|täht, kuld|täht, Puna|täht, valgetäht; juuditäht; tedretäht; jõulu|täht, kuld|täht, ratsuritäht; meritäht.
4. kirjas hääliku v. häälikuühendi tähistamise märk, kirjatäht. Gooti, kreeka, ladina, slaavi tähed. Masing võttis eesti keeles kasutusele „õ”-tähe. Täispindala tähistatakse tähega T. V-tähe kujuline kaelus. Kirjuta see sõna suurte, väikeste tähtedega (trüki- ja kirjatähtede kohta). Poisil on tähed juba selged, käes. Ta õpib, veerib tähti. Oskab tähti kokku lugeda, tunneb tähti. Vanaema õpetab tüdrukule tähti. Kuldsete tähtedega kirjutatud nimed mälestustahvlil. Rasvaste tähtedega uudis ajalehe esiküljel. Lapsed lõikasid loosungi jaoks tähti. Astus rahva ette tähtegi paberile panemata. See kõik on tõsi viimase täheni 'on absoluutselt tõsi'. || (hääliku kohta). Põristas r-tähte, susistas s-tähte. Ta ei oska k-tähte öelda. Ei osanud vene keele sisisevaid tähti välja öelda.
▷ Liitsõnad: algus|täht, esi|täht, kirja|täht, liit|täht, nime|täht, suur|täht, trüki|täht, võõr|täht, väiketäht; plii|täht, tinatäht.
5. kirjalik tõend vm. ametlik paber; kiri. Ristimise täht. Tähel seisis paki omaniku nimi. Neile anti tähed, millega pääses ministeeriumi. Mõisnik kirjutas tähe rendi tasumise kohta. Arst kirjutas, andis tähe. *Mitu kuud ei saanud Anna oma mehelt ühtki sõnumit, tähte ega teadet. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aktsia|täht, arsti|täht, loa|täht, luba|täht, läbipääsu|täht, osa|täht, palga|täht, panga|täht, pääse|täht, raha|täht, ristimis|täht, rohu|täht, rubla|täht, seaduse|täht, voli|täht, võlatäht.
6. (tunnus)märk; märguanne. Kinkis kaaslasele sõpruse täheks oma kuue. Andis lepituse täheks suud. Võidu täheks püstitatud ausammas. Viimsepäeva, surma tähed. *Joosep pani käed risti täheks, et ta kõht on täis saanud. E. Vilde. *.. ta hüüab kõvemini Issanda nime. Kuid ei mingit märki – mingit tähte Issandalt. A. Hint.
▷ Liitsõnad: surma|täht, tunnis|täht, tunnus|täht, tänu|täht, võidutäht.
7. nõuk oktoobrilaste rühm
vt tähele

vaene ‹-se 4›

1. ‹adj› varatu v. vähese varaga, rahatu; ant. rikas. Vaene inimene. Täitsa, päris, hirmus vaene mees. Vaene maatööline, saunamees, moonakas, poesell, agulikingsepp. Ta oli küla vaesemaid peremehi. Agulis elas tavaliselt vaesem rahvas. Vaesed vanemad ei suutnud oma lapsi koolitada. Üks vendadest oli rikas, teine vaene. Ta on ju nii vaene, et elab poolnäljas. Toetati majanduslikult kõige vaesemaid. Enne elas jõukalt, nüüd on vaeseks jäänud. Sõda on rahva vaeseks teinud. Vaene talu, rendikoht. Elas vaesest vaesemana 'väga vaeselt'. Ta on vaene nagu kirikurott. Vaene sant on see, kes ilma kotita kerjab. Mets vaese mehe kasukas.
▷ Liitsõnad: kerjus|vaene, puru|vaene, sant|vaene, verivaene.
2. ‹s› varatu v. vähese varaga inimene; ant. rikas. Kõik küla vaesed tulid kokku. Vaeste linnaosa. Linna ääremaadel olid vaeste hurtsikud. Saarel elasid vaesed ja rikkad kõrvuti. Rikas otsib rikast, vaene ajab vaesega läbi. Ligimesearmastaja pastor käinud sageli vaeseid külastamas. Ega vaesel toitu valida pole. Kes vaest varrule kutsub või puujalga pulma. Kes vaesele õigust teeb. *Mõisa käest sai iga vaene kaks kolmandikku rukkeid .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: vallavaene.
3. ‹adj› (haletsevalt, kahetsevalt, kaasatundvalt kellegi v. millegi raskes, halvas olukorras oleva suhtes). Oh sa vaene laps küll! Vaene mees, mis sinust nüüd saab? Tal vaesel mehel ei vedanud elus. Mis pidi vaene naine üksi peale hakkama! Vaene poiss, mul on temast südamest kahju. Vaene Maria, ta oli armunud! Mis sest vaesest orvust saab! Vaesed kalamehed, kes sellise tormiga merel on. Issand olgu sellele vaesele patusele armuline! Tema, vaene hing, ei aimanud ju midagi. Ta seisis minu ees nagu vaene patune. Mis sa sest vaesest loomast piinad! Vaesed lehmad palava ja parmude käes! Mu vaene süda valutab tema pärast. *See vaene maja on tõesti õnnetu koha peal. A. Liives.
4. ‹s› (haletsevalt:) vaeseke. Mis ta vaene peab tegema, kui teda kõikjal põlatakse! Kas tal vaesel on, kuhu täna ööseks minna? Oh mind vaest, kuidas ma ometi selle unustasin! Ja Joosep, vaene, ka veel selle ilmaga väljas! Prouale, vaesele, ei rääkinud sellest keegi. Loomad, vaesed, ka laudas söömata. *„Kas ootasite mind?” – „Jah.” – „Vaene! Ma olen nii suur süüdlane! .. ” R. Roht.
5. ‹adj› vilets, kehv, nigel, kesine; ‹liitsõna järelosana› nappus, vähesus. Vaene ja väeti linnupoeg. Põllumaa on siin vaene, enamasti liivasoss. Maavaradelt vaene piirkond. Tundra on taimeliikide poolest vaene. Sõjajärgne vaene aeg. Tänavu on viljasaagi poolest vaene aasta. Vitamiinide ja mineraalide poolest vaene toit. Oma inglise keele vaese oskuse tõttu on tal suhtlemisel raskusi. Mõtete poolest, mõtetelt vaene kirjutis. Vormiliselt vaene luule. Kultuurilugu tundmata oleksid meie teadmised palju vaesemad. Päevast päeva üksluine vaene argielu. Sul on võrdlemisi vaene fantaasia. Söögipoolisega oli vabadikuperes üsnagi vaene lugu 'vilets olukord'. *Poja tervis vaene, vaesem kui kunagi enne, armuline proua. E. Vilde. *.. aga päris ilma meheta on naisterahval ikka kole vaene elada. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: algatus|vaene, ande|vaene, aru|vaene, elamus|vaene, fantaasia|vaene, fosfori|vaene, hapniku|vaene, huumus|vaene, idee|vaene, kaaliumi|vaene, kala|vaene, kalori|vaene, kriitika|vaene, kujundi|vaene, kultuuri|vaene, laste|vaene, leiu|vaene, liigi|vaene, linnu|vaene, lubja|vaene, lume|vaene, lämmastiku|vaene, maitse|vaene, marja|vaene, metsa|vaene, mõtte|vaene, nalja|vaene, pinge|vaene, poeesia|vaene, proteiini|vaene, puude|vaene, päikese|vaene, raha|vaene, rasva|vaene, raua|vaene, saagi|vaene, sademe(te)|vaene, seene|vaene, sisu|vaene, soola|vaene, stiili|vaene, sõna|vaene, sündmus(te)|vaene, süsivesikute|vaene, taimestiku|vaene, takti|vaene, teabe|vaene, tegevus|vaene, toidu|vaene, toitaine(te)|vaene, tulemus|vaene, tunde|vaene, vaimu|vaene, valgu|vaene, vee|vaene, vere|vaene, vitamiinivaene.

vaim tuleb peale, vaim on peal
kedagi valdab sobiv meeleolu, hingeline seisund, inspiratsioon millekski; keegi on seesugusest meeleolust, hingelisest seisundist, inspiratsioonist haaratud. Kui vaim peale tuli, kirjutas ka värsse. Algus oli üsna ilmetu, kuid siis tuli kõnelejale nagu vaim peale. Kirjanditega oli Joosep hädas, lihtsalt vaim ei tulnud peale. *Esinema minnes peab „vaim peal olema.” G. Ernesaks.

valguse|sõõr
valgussõõr. *Nad seisid heledas valgusesõõris, justkui Joosep ja Maria pühapildi peal. A. Beekman.

võrge ‹võrke 18› ‹s›
hrl. takkudest keerutatud lõng. *Joosep [hakkab] pihkude vahel võrget keerutama. M. Metsanurk.

äkki ‹adv›

1. järsku, korraga, ootamatult. Kust sa nii äkki välja ilmusid? Tuli meelega äkki, et teisi üllatada. Varas tormanud äkki kinnivõtjate käest jooksu. Poiss kargas äkki püsti. Äkki koputati uksele. Mineja seisatas äkki. Äkki märkasin põõsastes liikumist. „Kas Joosep on kirjutanud?” küsis isa äkki. Äkki käis vali pikseraksatus, välgusähvatus. Tuul tõusis äkki. Tänavune kevad tuli äkki. Pimedus saabub Aafrikas äkki. Köhahoog tuli äkki peale. Valu algas äkki. Muutused ei toimu äkki, vaid järk-järgult. Ta oli segastel aegadel äkki rikastunud. Miks see probleem nüüd äkki nii pakiliseks muutus? Mulle meenus äkki kõik. Miks Mihklil äkki nii kiire hakkas? Äkki selgus, et kõik lootused olid olnud asjatud. Kõik tuli äkki nagu välk selgest taevast. *Õnnelikuks saadakse ikka äkki. See tuleb nagu pikselöök. B. Alver. *Mets lõppes äkki nagu nööri järgi maha saetult. H. Pukk.
2. (kahtlust, kahtlevat olekut väljendades:) vahest, ehk, võib-olla. Äkki peitis ta end meie eest ära? Äkki on haigeks jäänud? Äkki juhtusid kuulma, mis seal eile juhtus? Äkki on veel vara minema hakata? Ega me äkki tüli ei tee? Või sa äkki lõid kartma? Muretses kogu tee, et äkki ei jõua rongile. Pane relv tasku, äkki läheb tarvis. Äkki oled nii kena mees ja viskad meid autoga koju? *Nii ei saaks ühtegi mõrda merre viia, et äkki ei tasu ära. A. Mälk.

üles ‹adv›

1. ülespoole, kõrgemale; ant. alla. Trepist üles minema, tormama, astuma. Tõusime pikkamisi treppi mööda üles. Läks üles oma ärklituppa. Mina heitsin üles narile, tema alla. Kass krabis üles puu otsa. Nii järsust kaljuseinast ei saa üles ronida. Rühkis mööda mäekülge, kaldajärsakust üles. Sõideti mäest üles. Ruttasin tänavat pidi üles Toompeale. Teerada tõusis keerutades üles mäkke. Jõgi, järv on üles paisutatud (selle veetase on tammidega tõstetud). Laev tõstis purjed üles. Ankur hiivati üles. Põhja vajunud paat tõsteti üles 'veepinnale'. Pidupäeva hommikul tõmmati lipp üles 'vardasse'. Tõkkepuu, semafor on üles tõstetud. Tõmbasin aknal ruloo üles. Vedas hommikul vana seinakella pommid üles. Vinnas kaevust ämbritäie vett üles. Vinnas end käte jõul üles plangule. Käed üles! (korraldus allaandmiseks). Hobune lõi, raius eest ja takka üles. Lennutati üles esimene tehiskaaslane. Paugutati ja lasti rakette üles. Vahiti kael õieli üles taevasse. Paadi nina kerkis ootamatult üles. Tõstis endal tuisu vastu mantlikraegi üles. Kaluritel on pikad kummisäärikud kubemeni üles tõmmatud. Tüdrukud tõstsid kleidisabad üles ja kahlasid läbi oja. Kääris, keeras endal pluusikäised, särgivarrukad üles. Lugeja tõstis pea raamatu kohalt üles. Nad vaatavad sinu nagu jumaluse poole üles 'suhtuvad sinusse ülima austusega'. Metsa tagant ajas, paiskus paksu suitsu üles. Autod keerutasid maanteel üles tolmupilve. Tuul keerutas maast lund, kollaseid lehti üles. Laevakruvi peksis kalda juures üles põhjamuda. Meri lõi tugeva tuulega vahtu üles. Soe õhk tõuseb altpoolt üles. Soost ajab udu üles. Oras oli hästi üles tõusnud 'tärganud'. Andmed liiguvad alt üles 'madalamast instantsist kõrgemasse'. Sõideti mööda jõge üles, jõge pidi üles 'jõelähte poole, ülemjooksu suunas'. Purjetati piki rannikut üles 'põhja poole'. || maast, maapinnalt ära. Tõstsin kepi, palli maast üles. Ema korjab laste riided põrandalt üles. Korjas maha kukkunud õunad hoolikalt üles. *Perenaine söötis, jootis, talitas ja lüpsis lehmad, niitis heina ja võttis üles loo .. A. Hint. || maast, aluspinnast lahti. Sillutis, asfalt oli üles kistud. Põrandalauadki kisti, kangutati üles. Vanad raudteerööpad kistakse üles ja asendatakse uutega. Pakane oli kõnnitee plaadid kohati üles kergitanud. || maa seest, pinnasest välja. Torm kiskus puud koos juurtega üles. Taimed võeti maa seest üles koos juurtega. Võttis mitu pesa kartuleid üles. Kiskus paar porgandit üles. Keegi oli mäekünkasse peidetud varanduse üles kaevanud. || (pinnase kohta:) segi, segamini (kaevatud, sõidetud, tallatud vms.). Tänav on torustiku paigutamiseks üles kaevatud. Kogu ehitusplats on üles tuhnitud. Suured veomasinad on metsavahelise tee täiesti üles sonkinud. Kogu ümbrus oli mürskudest hirmsasti üles küntud. Metssead on kartulipõllu üles tõngunud. Kanad on siin kõik üles kaabitsenud. || paiste, tursesse. Jalg paistetas kõvasti üles. Nägu, kõht oli üles tursunud. Kukkumisest on puusal sinine muhk üles ajanud. Kõrvetada saanud kohal ajasid villid üles. Pihasooned ajasid raske tööga üles. Mõnel tõusid, tulid rõuged üles. || kohevile, kohevaks. Kloppis padjad üles. Soputasin põhukoti üles.
2. töökorda, tegevuseks v. kasutamiseks valmis seisu, toimimis- v. kasutamisvalmina kohale. Jahimehed seavad, panevad püüniseid ja lõkse üles. Sättisime rebaserauad, jänesepaelad üles. Kardinapuud üles panema. Tellingud on juba üles seatud. Rehetoas pandi, seati kangasteljed üles. Aitas emal kangast üles panna 'lõime telgedele seada'. Torni seati pikksilm üles. Lindudele pannakse pesakaste üles. Kunstnik seadis õues üles maalimispuki. Tänavatele tuleks müügiautomaate üles panna. Seadsime malenupud üles ja alustasime partiid. Vaja triikraud üles 'soojenema' panna. Pani teemasina, samovari üles. Kohv, kohvivesi on juba üles 'tulele keema' pandud. Külalistele tehti kambrisse asemed üles. Hommikul pani end ruttu riidesse ja tegi voodi üles 'pani magamisriided kokku'. Kas keerasid kella üles? || (ajutise peavarju püstitamise v. peatuspaiga sisseseadmise kohta rännakul). Matkajad panid telgi üles. Mustlased, nomaadidest beduiinid lõid oma rännakulaagri üles. || vaatamiseks valmis, hästi nähtavaks. Muuseumis pannakse uut näitust üles. Sellele nõlvakule sobiks mõni skulptuur üles panna. Riputasin maakaardi üles. Kes selle kuulutuse siia üles pani?
3. osutab maapinna muutmisele põllu- v. aiamaaks. Uudismaad üles harima. Osa soid kuivendati ja hariti üles. Sügisel kündis ta lodupealse üles. Põldu oli vähe, seepärast otsustati osa raiesmikku üles rookida. Isegi osa õuemaad kaevati üles peenarde alla. *Seletas, kuidas ta on mõelnud veerealuse karjamaa .. ajada üles põlluks. A. Mälk. || (selle kobedaks, hrl. külvi- v. istutusvalmiks tegemise kohta). Kündsime kartulimaa üles. Kesa on vaja üles künda. Kaevas sügisel peenramaa üles.
4. (kirjutamise vm. tegevuse tulemusena:) talletatuks, jäädvustatuks. Rahvaluulet, rahvalaule, murdekeelt üles kirjutama. Tal olid kõne tähtsamad punktid paberilehele üles kirjutatud. Kritseldasin kiiruga mõne kuuldud sõna üles. Kogu varandus, majakraam kirjutati võlgade katteks üles. Kõik elanikud kirjutati üles 'võeti arvele, kanti registrisse'. Märkisin loenguid kuulates olulisema, üht-teist üles. Oma päevikutesse on ta üles tähendanud palju huvitavat kodukoha inimestest. Isa läks kirikuõpetaja juurde lapse nime üles 'kirja' panema. Muusikamehena on ta ka rahvaviise ja tantsulugusid üles kirjutanud. Uurija on kindluse plaanigi üles joonistanud. Sellel pildil on ta üles võetud 'fotografeeritud, pildistatud' koos vanematega.
5. (ühenduses otsimise ja leidmisega:) avastatuks, kätte, esile, ilmsiks. Otsisin lauasahtlist vajaliku paberi üles. Otsis Mareti piduliste hulgast üles. Kui Tallinna tuled, otsi mind üles. Leidsin võtme, kaotatud kindad üles. Otsijad ei leidnudki peitu pugenud mehi üles. Eks katsu teda seesugusest rahvasummast üles leida! Kas leidsid mu selle pildi pealt üles? Peitsin šokolaadi ära, aga lapsed nuhkisid selle üles. Jälituskoer võttis peagi kurjategija jäljed üles.
6. magamast ärkvele (ja jalule). a. ärkvele. Mind aeti üles kõige sügavama une pealt. Aja ka Ants magamast üles! Karjapoiss raputati, löödi juba päikesetõusu ajal üles. Äratas uksele kloppimisega majarahva üles. Oli juba üle keskhommiku, kui ma üles ärkasin. Võpatasin paugu peale unest üles. Laps magas nii raskelt, et saime ta suure vaevaga üles. Mindi sünnipäevalast üles laulma 'lauluga äratama'. Telefon, uksekell, linnulaul ajas mind üles. Sel õhtul lubati lastel kauemaks üles jääda. Naispere läks magama, mehed jäid veel üles. b. ärkvele ja jalule. Suvel tõusti vara üles. Kobis hommikul juba kella kuue ajal üles. Mind kupatati vara üles. Ajas end koidu ajal voodist üles. Kui uni ära läks, tõusis vahel öösitigi üles ja istus laua taha. Tule üles, muidu jääd kooli hiljaks. Krapsas äratuskella helina peale üles. Maast üles! (korraldus magamast tõusmise kohta). Oleksin veel lesinud, aga külm ajas üles.
7. lamamast v. istumast jalule, püsti. Kukkusin, ent tõusin kohe üles. Pekstu ajas end vaevaliselt maast üles. Mõned inimesed tõusid üles ja lahkusid saalist. Krapsasin toolilt, istmelt üles. Jõuetu loom püüdis end üles ajada, kuid ei suutnud. || kohutatuna liikvele. Koer ehmatas jänese, soku üles. Lind heitus pesalt üles 'lendu'. Püssipauk kohutas linnuparve üles. *.. ja ehmatas seal Evit, kes end robinal Mati sülest üles tõukas. I. Luhaäär.
8. (surnuist) ellu. Jeesus tõusnud kolmandal päeval hauast üles ja läinud taevasse. Ei see mees enam surnuist üles tõuse. Räägiti, et see imeravim äratavat surnudki üles.
9. paremale järjele v. kõrgemale ühiskondlikule positsioonile. On end hakkaja mehena üles töötanud. Töötas end läbi raskuste ja takistuste üles. Tehti kõik selleks, et majapidamist üles upitada. *Ta oli pidanud vaesest ja harimata keskkonnast üles trügima .. A. Ravel (tlk).
10. suure(ma)ks, kõrge(ma)ks; tähtsa(ma)ks. Poodnikud kruvisid hinnad üles. Inflatsioon lõi hinnad üles. Leedu korvpallurid kruttisid kohe alguses tempo üles. Tööpinget ei tohi liiga üles kruvida. Põletik kruvis palaviku üles. Paistab, et nende saavutused, teened on kunstlikult üles puhutud. Asi pole sugugi nii hull, kogu lugu on üles puhutud.
11. osutab ägedate tundmuste, tunnete puhkemisele, samuti nende põhjustamisele. Kaarlis kees üles kuum viha, tuline tusk. Ole nüüd rahulik, ära end kohe üles ärrita! Aeg-ajalt lõõmatas majas üles äge tüli. Eks kõik need jutud erutanud ta tunded üles. Peremees oli kole äge, ei tea, kes ta nii üles keeras. Muidu rahulik mees, mis teda nüüd nii üles ärritas. Pingeline olukord kruvis, kruttis inimeste närvid üles.
12. kellegi vastu suunatuks v. millegi nimel tegutsemisele, võitlusse. Ta tahab meid sinu vastu üles keerata. Kihutas, ässitas oma kõnedega inimesi valitsuse vastu üles. Kihutuskõnelejad käisid maad mööda ringi ja ässitasid rahvast üles. Töölisi kihutati üles streigile. Rahvas tõusis üles rõhujate vastu. Üles, isamaa on ohus!
13. (hoonete, ehitiste püstitamisega ühenduses:) püsti, valmis. Lõi mõne kuuga toreda maja üles. Tal raha kõvasti, tõmbab kohe uhke häärberi üles. Naabrimees aitas tal hoone seinu üles raiuda. Siia kerkib üles 'rajatakse' uus asula. Meister on oma elus rohkesti ahje ja pliite üles ladunud. Müürid on üles laotud paekividest. Laadakaupmehed hakkasid oma müügiputkasid üles lööma. *Polnud väljavaadetki saada maja niipea üles, veel vähem elamiskõlvuliseks. E. Nirk.
14. enam-vähem korda, kõlblikuks. Kohendas, kõpitses vana maja üles. Poolvarisenud müüri ei olnud mõtet enam üles kohendada. Meistrimehena putitas, kloppis vana autologu üles. || (inimese v. looma kohta:) korralikku, normaalsesse vormi. Arstidel õnnestus ta üles turgutada. Saab haigusest jagu ja kosub jälle üles. Jäin jõuetuks, kuid kodus putitati mind toitudega üles. *See hobune on laadapäevaks jahurokaga üles aetud, peksuga erguks tehtud .. H. Sergo. || välimuselt kaunistatuks, paremasse riietusse, ehtesse vms. (hrl. inimeste kohta). Lööb end küllaminekuks kenasti üles. Mann oli end nii üles löönud, et ei tunne äragi. On enda üles mukkinud nagu mõni pruutneitsi. *Mõlemad olid üles mukitud, nii koer kui daam. L. Hainsalu. *Noor prink neiu, kes end moekalt üles puhvinud: sinine pihtjakk ja roosa rohekate volangidega seelik seljas. E. Kuus.
15. ‹ühendverbi osana› osutab tule süütamisele v. süttimisele. Tõmbas, kraapsas tikust tule üles. Põlluäärele tehti lõke üles ja küpsetati kartuleid. Korjas metsast kuivi raage ja tegi tule üles. *.. otsis taskust paberossi ja krapsis üksteise järel mitu tikku üles, enne kui suitsu põlema sai. O. Tooming.
16. ‹hrl. koos verbiga korjama› kedagi kusagilt enda hoole alla. Möödasõitev talumees korjanud poolkülmunud poisikese tee äärest üles. *Leili võis ju täie õigusega mõelda: näe – üks [mees] jooksis mu juurest minema, aga teine korjas üles! T. Lehtmets.
17. esile, arutlusele, päevakorda. Kerkisid üles mitmesugused probleemid, küsimused. Tõusis üles ka maareformi küsimus. *Keegi kergitas üles lähemates mõisates ühiskondlike aiandite rajamise mõtte .. R. Sirge.
18. kõnek lõhki, katki (löömisega, peksmisega). Lõi kakluses vastasel näo üles. Ähvardas mõnel mehel näo, nina üles lüüa. *See on, tead, selline jälkus, et lahmi nägu üles, kui sihuke mees ette satub .. I. Luhaäär.
19. hrl van ära. a. (koos verbiga arvamise, oletamise, äraarvamise kohta). Seda mõistatust ei osanud keegi üles arvata. Hakati üles arvama, mis see kõik võiks maksma minna. *.. ja nüüd ta katsus mängleva lõbususega üles arvata, kes neist lärmitsejaist kuuluvad temaga sama katuse alla. A. Jakobson. b. ‹hrl. koos verbiga rääkima› (ülestunnistamise, ärarääkimise kohta). Rääkis kõik üles, mis ta oli teinud. *Eerik rääkis puhtast südamest üles, et ta nüüd laevas on hakanud veidi tõmbama [= suitsetama], kui poisid pakuvad .. A. Hint.
20. van (käitumisega ühenduses:) ülal, korralikuna. *Joosep Toots pidas enese tundide lõpuni tõesti eeskujulikult üles. O. Luts.
21. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. üles andma, üles astuma, üles hargnema, üles kasvama, üles lugema, üles ostma, üles pooma, üles tunnistama, üles ütlema (mõne verbi puhul üksnes osas ühendites)