[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jahe ‹-da 2› ‹adj›

1. külmavõitu, veidi vilu. Jahe õhk, ilm, kliima. Jahe hommik, õhtu. Jahe tuul, vesi. Tänavune suvi on üsna jahe. Jahe tuba, ruum. Kivihoones on suvel meeldivalt jahe. Andke mulle midagi jahedat juua. Alles õhtu eel läks veidi jahedamaks. Niiske muld tundus palja jala all jahe. Lähme tuppa, õues hakkab jahe! Ega sul jahe ei ole? *Kaua konutanud, jahedaks läinud loom [= hobune] tõmbas selja küüru, ning et sooja saada, pistis hoogsalt traavima. R. Sirge.
2. piltl ükskõikne, mittesüdamlik. Jahedad sõnad, suhted. Jahe tervitus. Jahe asjalikkus, korrektsus, viisakus. Jumalagajätt, vastuvõtt kujunes oodatust jahedamaks. Daami näoilme oli põlglikult jahe. Kirja jahe toon. Oli oma sõpradegi vastu jahedaks muutunud. *Nende vaade on selge, veri jahe ja meel kaine. A. Kitzberg.