[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jah ‹adv›

1. jaatussõna, mida kasutatakse nõusolekut, kinnitust väljendavas vastuses; ant. ei. Kas tuled? – Jah tulen. Kas see on sinu oma? – Jah. „Jah!” vastas mu koputusele räme mehehääl. *„Kas sul ka tütar on?” – „Jah, ka minul on tütar,” vastas Eduard. E. Krusten.
2. kasutatakse mingi väite kinnitamisel, rõhutamisel; küll, tõepoolest. Sina jah! Seda oli kuulda jah. On jah ilus tüdruk. Oleme jah uhked. Eks ta ole õigus jah. Oled jah könn! See töö tuleb jah hommepäev ära teha. Ah jah (väljendab ootamatut meenumist). *Kirju ja korraldusi – jah, neid tuleb meile linnast mehemoodi. R. Vaidlo. || (eituse kinnitusena). *„Ei ole jah, ei ole taevast ega põrgut, ja manalat ka ei ole,” ütles Eedi endiselt. E. Krusten. *„Ei saa jah,” on Jaak nõus. A. Gailit.
3. kasutatakse küsilauses. a. (jaatavat vastust eeldades:) eks. Solvusid, jah? *Millega tegeleb su armas abikaasa? Arhitekt, jah? A. Liives. b. (kaasvestlejat ergutades). *„Tulin [välja kõndima], et mõtelda.” – „Jah?” Ma ei pruugigi rohkem peale käia, Pinna tahab ise rääkida asjadest, mis tal südame peal. L. Promet.
4. kasutatakse kahtluse, uskumatuse v. rahulolematuse väljendamisel. Kuulab ta sul, jah, sõna küll! Võtab ta sul, jah, õppust! *„Ussid käes?” oli Hendriku esimene küsimus. „Jah, ei tea kust,” torises Peeter. A. Tigane.

jah ‹s›
„jah”-sõna. Kas ei või jah? Ühmas vastuseks „jah”.

jah ja aamen vt aamen