[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

agarus ‹-e 5› ‹s›
(< as agar). Tal on indu ja agarust. Agarus rauges pea. Ta muutub mõnikord koomiliseks oma liigses agaruses. Erilist agarust ilmutas Jaak.

üles andma

1. (ametivõimudele) kellestki, millestki teatama; reetma, välja andma. Andis põgeniku politseile üles. Ta oli end ise võimudele üles andnud. Kaassüüdlasi ta üles ei andnud. Jaak andis asja politseile üles. || registreerima, (nime) kirja panema. Ta oli enda vabatahtlikuna üles andnud. Andku üles, kes soovib ekskursioonile tulla. Ta andis mind tunnistajaks üles.
2. õpitavaks, tehtavaks määrama. Mis ajaloos(t) homseks üles anti? Õppis, tegi korralikult kõik ära, mis üles anti. *Kui sa just nii palju ei saa, kui üles on antud, pole viga. O. Luts.

eel
I. ‹postp› [gen]
1. (ajaliselt:) vahetult enne. Õhtu, hommiku, päikesetõusu, loojangu eel. Äikese eel on õhk raske. Pühade eel oli palju sõitjaid. Esimese maailmasõja eel. Valimiste eel. Keskendus stardi eel. Surma eel. | ‹ka prep› [part] hrv luulek. *.. eel koitu väsis raju tusk – / kõik oli korraga kui surnud. J. Sütiste.
2. hrv (ruumiliselt:) ees. *Ja õhtu taevas helendas mu eel .. G. Suits.
II. ‹adv› van ees a. tulevikus, saabuvana, kättejõudvana. *Ta ju kuulis praegu, et eel on matused. O. Luts. b. kellestki varemalt, enne. *Kui nad pärale jõudsid, laskis ta Asta eel ära minna ja hakkas alles siis .. aeglaselt sama teed kodu poole sammuma. J. Kärner. c. (ruumiliselt). *Jaak läks eel, Mihkel käis järel. J. Mändmets. *Pruunikalt eel näeb punavat kaugete metsade latvu .. V. Ridala.

ehk küll
möönev sidesõna (ehk ja küll vahel võib eriti varasemas pruugis esineda teisi sõnu); sün. kuigi, ehkki, olgugi et
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mindi teele, ehk küll sadas kõvasti. Jaak jätkas tööd, ehk küll Mikk arvas, et sellest pole kasu. Ehk küll see on juba vana lugu, võetakse ta vahel uuesti kõne alla. Ta läks koosolekule, ehk tal küll selleks tahtmist polnud. *Körber nikutas tõsiselt peaga, ehk süda küll naeris ... E. Särgava. *Ehk ta küll oma vettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski varsti magama. E. Vilde.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. See raamat meeldis rohkem poistele, ehk küll ka tüdrukute hulgas oli lugejaid. Ta oli hea inimene, ehk küll pisut äge. Niisugust asja juhtub, ehk küll mitte sageli. Üldiselt oldi arvamusel (ehk küll kuuldus ka kahtlevaid hääli), et töö tuleb hinnata heaks. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume. Juh. Liiv.

elu|suurus
loomulik suurus. Pooles, täies elusuuruses figuur. *Näh, seal ongi see vana Möldre Jaak ise ta elusuuruses. O. Luts.

hinge|sugulane
see, kel on kellegagi hingesugulust. Me oleme sinuga mõneti hingesugulased. Jaan ja Jaak on omavahel hingesugulased.

häbi|plekk
häbistav üksikasi, sündmus, isik vms. Sellest loost jäi mulle eluks ajaks häbiplekk külge. Jaak on oma klassi, kogu perekonna häbiplekk.

hühisema ‹37›
hrv vaikselt ja tuhmilt häälitsema (hrl. hobuste kohta). *Vana Jaak oli hobustega nagu kokku kasvanud, muudkui hühisesid talle vastu, kui talli läks. M. Nurme.

ise|oma
omastava asesõnana rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile: omaenda. Ma iseoma kõrvaga kuulsin, iseoma silmaga nägin, iseoma käega katsusin. Tuleb iseoma tarkusega läbi ajada. Iseoma vendigi ei või sa uskuda. Kõik iseoma teenitud. *..Hirsaia Jaak kulutas kõik lisateenistuse peamiselt iseoma kurgurohuks. A. Hint.

jah ‹adv›

1. jaatussõna, mida kasutatakse nõusolekut, kinnitust väljendavas vastuses; ant. ei. Kas tuled? – Jah tulen. Kas see on sinu oma? – Jah. „Jah!” vastas mu koputusele räme mehehääl. *„Kas sul ka tütar on?” – „Jah, ka minul on tütar,” vastas Eduard. E. Krusten.
2. kasutatakse mingi väite kinnitamisel, rõhutamisel; küll, tõepoolest. Sina jah! Seda oli kuulda jah. On jah ilus tüdruk. Oleme jah uhked. Eks ta ole õigus jah. Oled jah könn! See töö tuleb jah hommepäev ära teha. Ah jah (väljendab ootamatut meenumist). *Kirju ja korraldusi – jah, neid tuleb meile linnast mehemoodi. R. Vaidlo. || (eituse kinnitusena). *„Ei ole jah, ei ole taevast ega põrgut, ja manalat ka ei ole,” ütles Eedi endiselt. E. Krusten. *„Ei saa jah,” on Jaak nõus. A. Gailit.
3. kasutatakse küsilauses. a. (jaatavat vastust eeldades:) eks. Solvusid, jah? *Millega tegeleb su armas abikaasa? Arhitekt, jah? A. Liives. b. (kaasvestlejat ergutades). *„Tulin [välja kõndima], et mõtelda.” – „Jah?” Ma ei pruugigi rohkem peale käia, Pinna tahab ise rääkida asjadest, mis tal südame peal. L. Promet.
4. kasutatakse kahtluse, uskumatuse v. rahulolematuse väljendamisel. Kuulab ta sul, jah, sõna küll! Võtab ta sul, jah, õppust! *„Ussid käes?” oli Hendriku esimene küsimus. „Jah, ei tea kust,” torises Peeter. A. Tigane.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

jonlema ‹jonnelda 49›
hrv jonni ajama. Aina jonleb ja pahutseb. *Jaak kostis [etteheidetele] mõne jonleva sõnaga. E. Vilde.

kaasa|laulja ‹s›
kellegagi kaasa laulev isik. Jaak võttis laulu üles, kohe leidus ka kaasalauljaid.

kallak ‹-u 2›

1. ‹s› kalduolek, kallakus; kaldasend. Järsu kallakuga tee. Maapind on suure kallakuga. Lavaakendel peab olema kallak lõuna poole.
2. ‹s› kaldu olev (maa)pind; mäe, künka nõlv. Lame, liivane kallak. Laskusime mööda kallakut alla. Kivi veeres järsust kallakust alla. Kallakul kasvas tihe kuusik. Tankid sõitsid kallakust üles.
▷ Liitsõnad: sorteer(imis)|kallak, tõstekallak; mäekallak.
3. ‹adj› kallakas. Maapind oli veidi kallak. *.. suuskles kallakut orgu pidi alla. N. Baturin.
4. ‹s› suunitlus, teat. tendents mingis suunas. Filosoofilise kallakuga luuletus. Humoristliku kallakuga esitusviis. Kunstniku, kirjaniku tugev kallak groteski, naturalismi, müstikasse, sentimentalismi. Jaak Järve jutte iseloomustab moraliseeriv kallak. Parempoolne, pahempoolne, väikekodanlik kallak. Matemaatika kallakuga klass 'matemaatikaklass'.

karja|jaak ‹-jaagu 21› ‹s›
kõnek nlj viin. *Tule ka [kõrtsi] kaasa, kui sa mees oled ja kärista üks suur vaskine mõõt karjajaaku välja. A. Kitzberg.

kibestuma ‹37›
kibedustundest haaratuks, solvunuks muutuma. Ta võttis arvustust isikliku solvamisena ja kibestus. Ta on kibestunud, et temast välja ei tehtud. Jaak on väga, pisut kibestunud. Elus pettunud, kibestunud inimene. Kibestunud mõtted, sõnad, naer. Näol oli kibestunud ilme.

kinga andma, kinga saama
kõnek vallandama, lahti laskma; töölt lahti lastud saama. Pärast tööluusi anti mehele kinga. Hirm, kartus kinga saada. Jaak sai juba mitmendast töökohast kinga.

klappima1 ‹klapin 42›
kõnek
1. (kokku) sobima; millegagi kooskõlas olema. Nende iseloomud, vaated, arvamused ei klapi. Mehed, Jaak ja Jüri ei klapi omavahel. Poisid klapivad üksteisega hästi. Ta ei klappinud ämmaga. See klapib minu oletustega. Need värvid ei klapi omavahel. Arved ei tahtnud klappida. Laos, aruannetes klappis kõik. Selles loos miski ei klapi. See kellaaeg mulle ei klapi hästi. See mutter ei klapi siia. „Saame poole tunni pärast kokku.” – „Klapib.”.
2. olema v. toimuma nii, nagu vaja v. on kavatsetud, laabuma. Kogu asjaajamine klappis suurepäraselt. Kui kõik klapib, siis oleme homme juba Riias. Sirjel ei klappinud elu Antsuga. Ta on tujust ära, kui mõni asi ei klapi. Õppimine, töö ei klapi täna kuidagi. Algul ei tahtnud jutt, tantsusammud, kaitsemäng klappida.
3. millekski mitme peale raha kokku panema; selle eest midagi muretsema. Viinaraha klappima. Mehed, Ants ja Jaan, Ants Jaaniga klappisid pooliku. *„Hakkame kaubitsema.” – „Meie kapitalidega?” – „Kui klapime, ajame vahest veidi üle saja kokku.” R. Roht.

konkima1 ‹kongin 42›
murd kongitsema, koukima, konksima. *Jaak kükitab ja kongib sõrmega kartuli päälsete alt; muld on kuiv nagu tuhk. A. Kivi.

koordineerima ‹42›
kooskõlastama, kooskõlla viima. Ministeerium juhib ja koordineerib kõigi allasutuste tööd. Jaak ja Andres koordineerisid oma uurimisprogrammid. Koordineerisime oma tegevuse naaberasutusega. Kogu organismi talitlust reguleerib ja koordineerib närvisüsteem. Koordineeritud liigutused.

kordus|õppus
sõj reservväelastele korraldatud sõjaväeõppus. Jaak võeti kaheks kuuks kordusõppustele.

kortsutama ‹37›
kortsuma panema, kortsuliseks tegema; kortsu tõmbama. Kortsutas kirja, paberilehe pahaselt kokku, kägarasse. Bussis Jaak ei istunud, et mitte oma mantlit kortsutada. Kus sa oma rõivad nii põhjalikult ära kortsutasid? Kortsutab mõtlikult laupa, otsaesist. Kortsutab pahaselt kulmu, kulme. *Kuid seal tõuseb äkki tuul ja kortsutab peegelsileda järve pinna.. F. Tuglas.

kosima ‹37›
abieluettepanekut tegema (ja naiseks võtma). Ta kosis neidu, kuid sai korvi. Kes selle tüdruku küll kord (endale) kosib? Jaak kosis naiseks, kaasaks küla nägusaima tüdruku. Sõitis naabervalda rikast pruuti kosima. Ta kosis lese rikkuse pärast. Sa kosi õige Maali ära! | piltl. *Küll oli armas mu armuke! / Surm tuli ja kosis ta omale.. A. Haava.

kuram ‹-i 2› ‹s›
‹hrl. sg. nom.› kõnek (leebe kirumissõna:) kuramus, kurivaim. Mis, kuram, see minusse puutub. Kes, kuram, selle küll välja mõtles! Kuidas see, kuram, ometi nii läks! Jaak, kuram, jäta tüdruk rahule! *Ütle, kurami pärast, kuidas sa seda tegid. R. Vellend. *„Kuram jah, pidin tööle minema, aga buss jäi tulemata, nüüd päev raisus,” seletas Arved.. E. Maasik.

kutse ‹18› ‹s›

1. kutsumine. Sõbralik, tungiv kutse. Kutse tantsule, koosviibimisele. Tulin sinu kutse peale. Tulin, ilmusin teie kutsel. Ta ei tulnud korduvatest kutsetest hoolimata. Jaak võttis sõbra kutse rõõmuga vastu. Onu saatis kutse teda vaatama tulla. Vastas hüüdja kutsele. Tänasin teda lahke kutse eest. „Tule ikka!” kordas ta kutset. Tüdruku kutses oli arglik palve. Linda ütles Mallele ema kutse edasi. Koputas ja astus kutset (ära) ootamata sisse. Prantsuse valitsuse kutsel saabus Pariisi Poola valitsusdelegatsioon. Kuulutati välja järjekordne kutse ajateenistusse ilmumiseks. *Varakevadel .. kostab pimedas metsas veidi jubedalt õõnes uh-huu. See on isalinnu kutse. O. Tooming. || kirjalik kutsumine (käsk, korraldus, teadaanne vms.). Kirjalik, trükitud kutse. Ümbrikus oli kutse banketile, pidulikule aktusele. Kutse kohtu-uurija juurde anti kätte allkirja vastu. Sain kutse ilmuda politseisse, riigikaitseosakonda. Kontserdile pääses üksnes kutsetega. *„Palume austada oma osavõtuga...” Kutsed olid olnud väga viisakad.. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: appi|kutse, kaasa|kutse, koju|kutse, külla|kutse, sisse|kutse, tagasi|kutse, välja|kutse, üleskutse; juubeli|kutse, kohtu|kutse, koosoleku|kutse, mobilisatsiooni|kutse, peo|kutse, pulma|kutse, võistluskutse.
2. piltl (millegi) vastupandamatu meelitus, ligitõmme, kaasakiskumine (kuhugi v. midagi tegema). Mere, kauguste kutse. Alpinist tunneb mägede kutset. Kevadise looduse vägev kutse sundis teda linnast välja. *..ta tundis veres otsingute ja teede kutset, mis oli sundinud nii palju rändama tema esiisasid. A. Kurfeldt (tlk). *..vaikselt kajab suurte tõdede kutse, mis ei kosta läbi elu raske ragina. F. Tuglas.
3. elukutse, amet. Kutset valima, ära õppima. Ta on kutselt arst, insener, õpetaja, ajakirjanik. Noormees valmistub kooliõpetaja vastutusrikkaks kutseks. *..sellepärast soovitas ta oma pojale ükskõik millisesse tehnikumi minna, et koos kooli lõpetamisega oleks ka kutse käes. H. Mänd. || erialase ettevalmistuse põhjal ametlikult määratud kvalifikatsiooniaste. Ta sai ülikooli lõpetamisel eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse. Lõpetas kunstiinstituudi tarbekunstniku kutsega. Omandas koolis keskhariduse kõrval ka autojuhi kutse. Kutseta õpetaja.
▷ Liitsõnad: arsti|kutse, juristi|kutse, meremehe|kutse, näitleja|kutse, pedagoogi|kutse, professori|kutse, töölis|kutse, õpetajakutse.

kõrvuni ‹adv›
väga tugevasti, ülimal määral. Jaak on Jutasse kõrvuni armunud. Keskkooliplikana armus ta kõrvuni oma klassijuhatajasse. Ta oli laostunud ja kõrvuni võlgades. *Larissa oli pealinnast kõrvuni vaimustatud.. V. Traat (tlk).

kübar ‹-a 2› ‹s›

1. hrl. vormitud põhjaga ja laiema servaga peakate. Naiste, meeste kübarad. Kõrge, madal kübar. Kitsa, laia äärega, kitsa-, laiaääreline kübar. Sulgedega, paeltega, looriga kübar. Vildist, õlest kübar. Moodne, vanamoeline kübar. Kübarat kandma. Kübar oli mõlkis. Panin kübara pähe. Kübar on peas. Jaak võttis kübara peast, lükkas kübara kuklasse, kergitas tervituseks kübarat. Küüntest kübar 'muinasjuttudes küüntest valmistatud peakate, mis teeb selle kandja nähtamatuks'. Kuidas pea, nõnda kübar. | piltl. *.. lambile oli kirjust paberist kübar pähe lõigatud. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: samet|kübar, vilt|kübar, õlgkübar; kaap|kübar, kauboi|kübar, kõva|kübar, panama|kübar, torukübar; kevad|kübar, suve|kübar, sügiskübar.
2. seene viljakeha ülemine lai osa. Seene kübar. Männiriisikail on punapruun kübar. Kevadkogrits on käärulise ja voldilise kübaraga.
3. millegi kattev, tagumine osa. Padruni kübar.
▷ Liitsõnad: juure|kübar, sõrmkübar.

küsima ‹37›

1. küsimus(t)e abil midagi teada tahtma. Teed, õiget aega, kella küsima. Kellegi päritolu, vanust küsima. Küsisin lillede hinda. Küsisin seletust rohkem suusoojaks, jutujätkuks. Minult küsiti mu arvamust. Mina ei tea, küsi teistelt. Küsi, millal ta tuleb. Ta küsis, mis mina asjast arvan. „Kas kõik on kohal?” küsis treener. Küsisin emalt, kus isa on. Ei ole kedagi, kellelt seda küsida. Ta küsis sinult midagi. | (objektita). Oleksid võinud ise küsida. Temalt küsiti palju, ja kõigele tuli vastata. Kuidas elad? – Ole terve küsimast, hästi. Ta rääkis sellest ise, ilma küsimata. Parem ära küsi! Sa veel küsid! (asi peaks nagunii selge olema). | kõnek esineb osatavas vastuses küsimusele millegi enesestmõistetava kohta. Miks nad sedasi teevad? – Küsi lolle! *„Sa ju ei armasta kompromisse?” – „Küsi veel!” torutas poiss solvunult huuli. K. Saaber. *Mari: Ja mis on Andresel sellega asja? Liisa: Küsi nüüd! Ta saaks paremini laiselda, kui Märti ei oleks. M. Pukits (tlk). || mingis õppeaines küsitlema, mingit õppeainet vastata laskma. Teda küsiti füüsikas, eesti keeles programmi ulatuses. Poiss lootis, et teda täna koolis ei küsita. Õpetaja jõudis küsida ainult kolme õpilast. Seminaris küsiti nagu tavalises koolitunnis.
2. ütlema, paluma, taotlema, et midagi antaks v. teha võimaldataks. Tööd, abi, toetust, laenu küsima. Poiss küsis isalt raha. Küsis laenuks paarsada krooni. Seesuguse kauba eest võib head hinda küsida. Majast küsiti 200 000 krooni. Mehed küsisid palka juurde. Küsis töölt vabaks, luba varem ära minna. Ma ei otsusta midagi ilma temalt nõu küsimata. Küsi seda raamatut endale vaadata. Küsis möödujalt suitsu peale tuld. Teekäija küsis talust öömaja. Haige küsis juua. Poiss küsis end talumehe vankri peale. Küsis sõbralt ratast sõita. Läbirääkimistel sõna küsima. *Kui sa ennast ei paranda, Jaak, pean mõisahärralt uue õpipoisi küsima. L. Kahas. | piltl. Kõht küsib süüa. || kõnek kedagi otsima (kokkusaamiseks). Sind küsitakse telefoniga. Keegi küsis sind vahepeal, aga ma ei teadnud, millal sa tuled. Kas keegi on minu järele küsinud? || (koera kohta:) haugatades midagi söödavat paluma. *„Küsi, Lord!” Koer haugatas. Kati pillas talle midagi lõugade vahele. E. Krusten. || nõudma. Ega raha süüa küsi. *Siin peres valitseb kindel kord: trepiesine ei küsi luuda, rehalauks ei ripu rebadel.. L. Hainsalu. *Eks see asi küsi julget verd ja ega sellest puudus ole! A. Mälk.
3. ‹hrl. elatiiviga› hoolima. Sellisel puhul ei saa vaevast küsida. Kes meie tahtmisest küsib! Tänamatu inimlaps, ei tema küsi isast ega emast! Kirglik kalamees ei küsi ilmast. Ta ei küsinud keelamisest ja tegi ikka omamoodi. See mees ei küsi oma aust ega millestki. Surm ei küsi aastatest. *.. siis seisis ta lugupidamise hinnas, küsimata, kas ta oli perepoeg või sulasest poiss. H. Raudsepp.

lahve ‹adv›
kõnek rohkesti, piiramatult. *Ilusal päeval, kui kõigil inimestel on aega lahve käes .. I. Viiding. *„Ja tõrva ning mõrralina lahve,” toetas Jaak .. A. Uustulnd.

laulik ‹-u 2› ‹s›

1. rahvalike lihtsa vormiga laulude tegija; rahvalaulik; hrl luulek luuletaja, poeet. Enamasti igas vallas oli oma laulik, kes selle kandi elust laule tegi. Laulikud käisid pulmades kaasitamas. Maarahva laulik Kristjan Jaak Peterson. || van laulja. *Viimati palus Peeter, et Mari midagi pidi laulma, sest tema ise oli suur laulik ja armastas laulu üliväga. A. Kitzberg. | piltl. Suliskuuelised laulikud 'laululinnud'.
▷ Liitsõnad: aja|laulik, armastus|laulik, koidu|laulik, koja|laulik, küla|laulik, laada|laulik, lembe|laulik, mees|laulik, nais|laulik, pulma|laulik, ränd|laulik, tänava|laulik, vabadus|laulik, õuelaulik.
2. trükitud v. käsitsi kirjutatud hrl. lauldavate laulude kogumik v. valimik. Laulikud ja salmikud. Laulikuks osteti paks klade. Noored kirjutasid laule üksteise laulikutesse. Nootidega laulik.

loome|aeg
Kristjan Jaak Petersoni loomeaeg oli üürike.

lunima ‹37›
pealekäivalt paluma, nuruma, manguma. Laps lunib kommi, uut mänguautot, õue mängima. Poiss lunis isalt raha. Nii kaua lunis, kuni lubasin suusad osta. Lunib ja mangub kui mustlane. Isa hakkas linna minema, lapsed lunisid end kaasa. Lunisin teise pliiatsi endale. Tüdruk lunis mult jäätiseraha välja. „Lähme kinno!” lunis Jaak.

luule|pärand
Kristjan Jaak Petersoni luulepärand.

maa|töö
(hrl. põllutöö, põllumajandusliku töö kohta). Isa on kogu elu rasket maatööd teinud. Ta armastab, ei põlga maatööd. Jaak on maalt pärit ja maatöödega hästi kursis.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mis|puhul ‹adv›
küsiv-siduv sõna
1. otseses küsimuses: miks, mille puhul, mis põhjusel. Mispuhul te mulle kaasa tunnete? Soovin õnne! – Mispuhul?
2. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset. a. mis põhjusel, millest põhjustatuna. Ütelge, mispuhul te pidu peate. Keegi ei saanud aru, mispuhul Jaak nad külla oli kutsunud. b. mille korral, millisel juhtumil, millega seoses. Võib esineda verejooks, mispuhul tuleb kasutada žgutti. Jõuan Saaremaale hilja õhtul, mispuhul palun endale autoga vastu tulla. *Haua järgmine avamine toimus a. 1923, millele järgnes veel kolmaski, mispuhul mõned luud kaduma läksid .. B. Kangro.

muristama ‹37›
murd murima. *Jaak võttis maast kõdunenud rao, hakkas seda sõrmede vahel muristama. L. Kahas. *.. need ajad on taas möödas, kus tara küljest lippe muristati ja kiiruga paja alla aeti .. L. Hainsalu.

märksasti ‹adv›
van märksa. *Pealegi tõusis Jaak märksasti ta lugupidamises. J. Mändmets.

nihutuma ‹37›
hrv end nihutama, nihkuma. *Jaak istub veel veidi aega ahju ees, nihutub siis karkudele ja komberdab välja. B. Alver.

nilpsama ‹nilpsata 48›
limpsama. a. (keelega tõmmates, lakkudes, haarates jne.). Koer nilpsab perenaise kätt, keelega üle perenaise käe. Mullikas nilpsab oma kareda keelega. Nilpsab (keelega) moosi taldrikuservalt ära. Hobune püüdis maast mõnd rohuliblet nilpsata. Konn nilpsab õhust sääski. | piltl. *Kahetseb poiss vist, et va Trähni Jaak nilpsas tal ilusa tüdruku nina eest ära.. E. Vilde. b. piltl (millegi keel(t)ena liikuva kohta). Tulekeeled, leegid nilpsavad katust, pajapõhja. *Teravad lainekeeled nilpsamas süngeid kaljuranku. D. Vaarandi.

nonkonformistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
nonkonformismile v. nonkonformistile omane; teisitimõtlev. Nonkonformistlikud seisukohad, mõtteavaldused. *Ent nonkonformistlik Kristian Jaak [Peterson] deklareeris nii sõnas kui käitumises enda kuulumist eesti põlatud rahva hulka. P. Rummo.

nõõksuma ‹42›
hrv kõõksuma, luksuma. *„Näh, saab sindki veel korraks enne surma näha, Jaak,” nõõksus vana Ahas tulijale vastu. A. Kivikas.

paari ‹adv›

1. paari moodustavalt kahekaupa kokku. Pane sokid paari! Hakkame meie (sinuga) paari! Lapsed, võtke paari! Erik sattus paari ühe pika poisivolaskiga. *Jaak oleks muidugi võinud [kalapüügiks] heita paari mõne naabriga.. A. Mälk. *Vägimeestel on tavalisesti suur jõud napilt mõõdetud tarkusega paari pandud.. M. J. Eisen.
2. (mehe ja naise kohta:). a. ‹koos verbidega minema, heitma, hakkama, saama jne.› märgib abiellumist. Ann ja Märt läksid paari. Johannes polnud enam noor, kui ta oma naisega paari läks. Noored olid salaja paari läinud. Kurat kulutab enne kümme paari pastlaid läbi, kui kaks inimest paari saavad. *Marit Jussi, kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis pulmad on. A. H. Tammsaare. || suguküpsete loomade ja lindude puhul koos verbiga heitma märgib nende paariviisilist kooselu. Toonekured heidavad paari kolmeaastaselt. *Emahunt heidab võitjaga paari ning pöördub kuu lõpul samasse kohta tagasi, kus ta eelmisel aastal pesitses. K. Põldmaa. b. ‹koos verbidega panema, laulatama› märgib kellegi abieluni viimist, abielluma panemist v. ametlikku abielusõlmimist. Tahab tüdrukut vägisi oma pojaga paari panna. Perekonnaseisuametnik pani noored paari. Ta vanemad olid Simuna kirikus 1900. aastal paari pandud, laulatatud. || piltl kellegagi v. millegagi jäädavalt ühte. *Neil siin pole muud meeles kui meri, otsekui oleksid nad juba sündides merega paari pandud. A. Uustulnd.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

kinni pidama

1. peatuma v. peatama. Auto pidas meie maja ees, õueväravas kinni. Jooksja ei pidanud enne kinni kui teispool silda. Ruttas kinni pidamata edasi. Lasksin autol tänavanurgal kinni pidada. Autojuht, esimene hobusemees pidas poiste kohal kinni. Pea kinni, ma lähen siin maha! Pidas hobuse kinni ja kutsus lapsed vankri peale. Ootas tee ääres ja pidas esimese mööduva auto kinni. Kes seda juttu enam kinni peab, kui ta on kord liikvele pääsenud! || kõnek (imperatiivis kedagi mingis tegevuses peatavalt). Pea kinni, ära mine veel! Pea kinni, kuhu sa tormad! Pidage kinni, mehed, ma tulen Arvi asemel! Pea kinni, las ma räägin ka. Pea'nd kinni, oota väheke! *Mine kutsu ta siia. Ei, pea kinni, ma kutsun ise. J. Smuul.
2. kinni v. paigal hoidma, kedagi v. midagi liikumast takistama. Pidasin poissi kõvasti käest kinni. Jaak pidas siga kinni ja Priidu torkas. Pidas koera toas, kuudis kinni. Vabandage, et ma teid oma pärimistega nii kaua kinni pidasin. Ta käed ei pea enam midagi kinni. Koera pidas tugev kett kinni. See katkine kott ei pea küll enam kartuleid kinni. Mind peavad veel mõned asjaajamised linnas kinni. Pidas ärevusest, hirmu pärast isegi hinge kinni 'hoidis hingamist tagasi'. *Ta ei mõistnud praegugi, oli see argus või julgus, mis teda Kanglas kinni pidas. V. Saar. || millessegi klammerduma, midagi haardes hoidma. Pidas kahe käega puuoksast, purde käsipuust kinni. Uppuja peab õlekõrrestki kinni. || midagi alles, alal hoidma v. säilitada püüdma. Pidas oma maatükist kümne küünega kinni. Poiss on tuulepea, ei pea ühtegi kohta kinni. Pea sellest tööotsast kinni! Peab jonnakalt oma esialgsest arvamusest kinni. Pidas kõvasti esiisade usust kinni. Meie riik peab kinni neutraliteedist. Minu vana pea ei pea ka enam midagi kinni.
3. kedagi kinni võtma v. valve all, vangistatuna hoidma. a. kinni võtma, vahistama v. kontrollimiseks, isiku kindlakstegemiseks peatama. Politsei pidas kurjategijad kuriteopaigal kinni. Pidage varas kinni! Peeti kinni mitu kahtlast isikut. Mees peeti tollis salakauba vedamise pärast kinni. Linnas on komandanditund, patrull peab sind kohe kinni! b. valve all, vangistuses hoidma. Vahistatuid peeti kinni vallamajas, vanas mõisaaidas. Sõjavange peeti kinni erilaagrites.
4. mitte läbi laskma, peatama. a. vedelikku, õhku vm. Savikiht peab vett kinni. Katus ei pea vihma kinni. Seinad ei pea enam tuult kinni. Kas see mullavall ikka peab kuule kinni? Osoonikiht peab osalt kinni ultraviolettkiirgust. b. läbi- v. möödapääsemist takistama. Nõrk aed ei pea loomi kinni. Linna lähistel püüti veel kord vaenlast kinni pidada. *Kas te siis ei tea, et seda rindelõiku peavad kinni eestlased. J. Peegel.
5. oma tegutsemises, toimimises midagi arvestama, ettekirjutatust, ettenähtust lähtuma ja vastavaid nõudeid täitma, midagi järgima. Eeskirjadest, reeglitest, seadusest kinni pidama. Lepingust, lepingu tähtaegadest, lubadusest pidasime täpselt kinni. Bussijuht ei pidanud sõidugraafikust kinni. Ehitamisel ei ole kinni peetud projektist. Kehtestatud korrast tuleb kinni pidada. Vanadest kommetest, tavadest, etiketist ei peeta enam kinni. Ta pidas täpselt kinni oma põhimõtetest. Pidage söömisel kinni kindlatest kellaaegadest! *Selles kirikus peetakse veel kõvasti kinni meeste ja naiste poolest. L. Tigane.
6. kellelegi saada olevast rahasummast osa (vahel ka kogu summat) mitte välja maksma, selle väljamaksmisega viivitama. Palgast peeti kinni tulumaks, alimendid. Osa töötasust peeti maksudeks kinni. Peremees viivitab maksmisega, peab palka kinni.

piiri|mees
naaber, kellega talu, krundi vm. piirid vastamisi, üleaedne. Kui krundi meie kõrvale võtad, saavad meist piirimehed. Piirimehed olid loomade karjatamise pärast alatasa tülis. *.. kui Jaak ikka tõepoolest neile piirimeheks tuleb, siis nemad olevat päris head naabrid. A. Saar.

puhtasti ‹adv›
van puhtalt. *Vana Jaak tuli, juba ka puhtasti riides, toast .. A. Kitzberg. *Hiljem võtsid paganad kantsi jälle tagasi ja hävitasid omalt poolt kõik sakslased puhtasti ära. E. Bornhöhe.

pult ‹puldi 21› ‹s›

1. kallaka plaadiga lauasarnane alus. a. kirjapult, lugemispult. Kõrge, madal pult. Apteekri, kassiiri pult. Pangaametnik seisab, istub puldi taga ja täidab pabereid. Raamatupidaja arvutab, kirjutab puldi kohale kummardudes. Kassapidaja võttis puldist raha. Puldil olevad müügidokumendid on sassis. Üliõpilane loeb raamatukogus puldi taga, tukub, pea puldil. *Kägardatud šokolaadipaberi silus ta põlve peal siledaks, ja kasutades Jaak Tilbuti selga puldina, hakkas kirjutama.. H. Väli. b. noodipult. Orkestrandid istuvad pultide taha, pulti, asetavad noodid puldile.
▷ Liitsõnad: kirjutus|pult, lugemis|pult, raamatupult; noodipult.
2. kõnepult, kantsel (2. täh.), kateeder (1. täh.) Pult auditooriumis, saalis. Peaminister tõusis, läks, kutsuti pulti. Kõneleja ees puldil on viis mikrofoni. Koolidirektor astub, asub puldi taha, räägib, noomib puldist. Lüheldase lektori pea ulatus vaevu üle puldi ääre. || samalaadne koht dirigeerimiseks, dirigendipult. Dirigent on puldis. Koorijuht astus, tõusis laulupeo üldjuhi pulti.
▷ Liitsõnad: kõnepult; dirigendipult.
3. tehn seade millegi sisse, välja v. ümber lülitamiseks, ühendamiseks, kontrollimiseks vms., juht(imis)pult. Operaator juhib puldist masina tööd. Roolimadrus seisab automaatrooli puldi juures. Saate juhtimise pult. Dispetšer on pool ööd puldi taga istunud. Võttis puldi ja lülitas televiisori teisele kanalile, välja. Puldiga mänguauto.
▷ Liitsõnad: helisalvestus|pult, kaugjuhtimis|pult, lülitus|pult, režii|pult, stuudiopult.

pursahtama ‹37›
pursatama. *Pimedusest pursahtas hele, kollaka valgusega tulesagar.. M. Raud. *„Tahtsin Riidalule, aga mitte rentnikuks!” pursahtab Jaak kurjalt. H. Ranna.

põlgama ‹põlata 48›

1. kellessegi v. millessegi üleolevalt ja halvustavalt suhtuma, kedagi alaväärseks pidama v. mitte sallima. Laiskvorsti põlgasid kõik. Sa oled mulle vastik, ma põlgan sind! Ma põlgasin iseennast selle alatu mõtte pärast. Nad elasid koos üksteist vihates ja põlates. Põlgan teda hingepõhjast, hingepõhjani, kogu südamest. Suuga kiidab, aga südames põlgab. Ta põlgab igasugust keskpärasust. Põlgan silmakirjatsemist kogu hingest. Vaene ja kõikide poolt, kõikidest põlatud mees. Põlatud reetur, amet. Põlgav pilk, muie, suhtumine. || (eitava otsuse v. hinnanguga seoses). Kodused tööd põlatakse tihti teisejärguliseks. Õpetajate seminari haridust põlati aegunuks. Selleks tööks põlati tüdrukut liiga nooreks. Mees vaevalt üle viiekümne, aga juba põlatakse vanaks! Ostjad põlgasid hinda kalliks. Seesugust nokitsemist põlatakse väheks.
2. ‹hrl. eitusega› midagi vastumeelseks pidama ja seda vältida püüdma v. sellest ära ütlema. Ta ei põlga ühtegi tööd ega raskust. Selles võitluses ei põlata mingeid vahendeid. Kui sa väikest jalavaeva ei põlga, võiksid ära käia ka järve ääres. Endel ei põlga ka vanemate inimeste seltsi. Ta on naistekütt, kes ei põlga ära ka abielunaisi. Piletite saamiseks ei põlata järjekorras seista. Kes siis ilusat teenistust põlgab! Ära põlga hüva nõu, väikest kingitust! Sellist jooki, maiust ei saa ära põlata. Haug ei põlga söödana ühtki endast väiksemat kala. *Laudadest saaks aidale uue põranda, ka mõni palk poleks põlata. H. Sergo. || kedagi hülgama v. ära tõukama. Põlatud pruut, peigmees. Neiu põlgas kõik kosilased ära. *Pole see Jaak sul maast võtta! Põlgasid mu ennist – ole nüüd rahul! H. Raudsepp.