[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

iva ‹8› ‹s›

1. (teravilja) seeme, (vilja)tera. Proovis hambaga iva küpsust. Võtsin kotist peotäie ivi. Poiss pani ivad mulda idanema. Kana nokkis põllult ivasid. Põld on tühi, nagu poleks ivagi külvatud. *Akna all põllulapil .. varises juba iva. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: herne|iva, nisu|iva, oa|iva, odra|iva, rukki|iva, sinepi|iva, umbrohu|iva, viljaiva.
2. ‹hrl. eitusega› raas. a. (toidu kohta). Haige ei võtnud ivagi toitu suhu. Ma pole eilsest peale ivagi hamba alla saanud. Meil polnud ivagi hamba alla panna, pista. Olime oma toidu viimase ivani nahka pannud. b. (abstraktsete mõistete kohta). Selles ettepanekus pole leidlikkuse ivagi. Mitte ivagi tarkust, ausust. Neis sõnades ei puudu oma ratsionaalne iva. *Silmailu taga, teadis eit, on mõistlikkuse iva. A. Valton. *.. sest kõige muu jaoks oli tal aega hunnikus, aga töö jaoks kohe mitte ivagi. A. Liives.